Re: Väike jalutuskäik.

[Edgar Blackthorn]

Tütarlapse palve peale ta ainult noogutas ja sättis kitarri mugavamini sülle. Esimene laul, mis talle pähe tuli, oli Afterlife Avenged Sevenfoldilt. Akustilise kitarri esitlusel kõlas see nagu iga teine kantri loo esitlus kahjuks. Miskipärast ei meeldinud noormehele see muusikastiil, kuid praegu võis ju erandi teha. Lõpuks alustas ta mängimist, silmad ainiti kiiresti kitarrikeeltel liikuvatel sõrmedel, mida ta väga teraselt silmas pidas, soovimata teha mingisuguseid vigu.

[Analyn Dalisay]

Tüdrukule oli lugu võõras. Kuid see ei seganud lugu kuulamast, vastupidi, mida võõram lugu on, seda teravamalt kuulad, et seda meelde jätta.

[Edgar Blackthorn]

Edgar ei laulnud kaasa nagu seda Analyn teinud oli. kuigi ta oskas pille mängida, ei osanud ta laulda. Viimaks sai lugu läbi ja ta vaatas naisele küsivalt otsa. Soovib ta veel midagi kuulda või tahab ta nüüd ise mängida?

[Analyn Dalisay]

Analyn plaksutas jällegi. "Sa oleksid võinud eile õhtul mängida. Mu sülearvuti kõlarid jamasid ja muusikat ei andnud kuulata," lausus Ana naeratusega. Naine lahkus lõkkeõhtult natuke peale keskööd, kui tulega oli asi korras.

[Edgar Blackthorn]

[i]Noormees turtsatas vaikselt, kuid lõbustatult. "Miks sa mu uksetaha ei tulnud?" päris ta samuti kergelt naeratades. Ta oli hilja tulnud lõkkepeole. Siis, kui asi hakkas juba aeglaselt ära vajuma.

[Analyn Dalisay]

"Aga ma ei tea, kus sa eladki," põhjendas Ana muigega. Tõene ja aus vastus. Tüdruk võttis patsikummi juustest ja harutas enda hobusesaba lahti. Millegipärast meeldis tüdrukule palava ilmaga hoida juukseid lahti. Mingisugune kiiks vist.

[Edgar Blackthorn]

"Springfieldis." Endaarust oli ta seda juba maininud, kuid ilmselt oli neiu jõudnud selle unustada. See ei olnudki tegelikult nii tähtis informatsioon. "Tahad külla tulla?" muigas ta tögavalt. Kuid kui nüüd nii võtta, siis külalisi võttis ta alati lahkelt vastu.

[Analyn Dalisay]

"Seda küll," vastas Ana naerdes. "Ma mõtlesin su maja numbrit siin, laagris," lausus tüdruk. Või tuli Ed alles täna. Ei, naine oli teda ka varem märganud.

[Edgar Blackthorn]

Olgu, nüüd oli see tema väike möödapanek. "Anna andeks," ei suutnud ta ikka veel muiet oma näol kustutada. Milline loll ta oli! "Peamajas," vastas ta. "Kahekümnes ruum, paar meetrit arstikabinetist eemal." Õigemini Tema kabinetist eemal.

[Analyn Dalisay]

"Miks ma siis sind hommikuti näinud pole?" imestas Ana. "Aga mul on tuba number 19. Otse su kõrval siis. Ma loodan, et sa ei kuulnud mu kirumist," lausus naine naerdes. Tegelikult ta tegi seda vaikselt. Aga noh, huumor.

[Edgar Blackthorn]

Kas kõikidele töötajatele anti toad, mis asusid üksteise lähedal? "Ma ei tea," kehitas ta õlgu. "Ma olen varajane ärkaja."
Hea seegi, et nad üksteise lähedal asusid. Ed'il kulusid tuttavad tõesti ära. Ning loodetavasti ei hakka Analyn vastu seina taguma kui ta viiulit vahel kääksutab. "Ei, ei kuulnud," kergitas ta kulme. "Ma arvan, et sa tegid seda vaikselt või mind polnud toas." Või siis ta oli sügavas unes. Ka see oli ju võimalus.

[Analyn Dalisay]

"Njah, mina magan võimalusel kümneni aga peal kuskil poole üheksa ajal üles tulema," seletas Ana ja jäi vait. Miks ta pidi nii kiiresti rääkima. Tüdruk kirus end mõttes.

[Edgar Blackthorn]

"Unimüts," lausus ta kerge noriva alatooniga. Ise Edgar aga kaua ei maganud. Tema tööpäev algas tavaliselt kella viie paiku, kuid kuna töölisi tuli aina juurde, siis arvatavasti hakkab see natuke hilisema aja poole liikuma. Kella kuue või seitsme peale. Ta tundus endiselt kohustust hoida laagris korda, kuigi selle jaoks olid ju teised olemas. "Siis pole ime, et ma sind ei kuulnud," kehitas Ed õlgu, libistades taas sõrmedega üle kitarrikeelte. "Mind ei olnud tol ajal enam toas."

[Analyn Dalisay]

"Järelikult," tõdes Ana enda alahuult välja venitades. "Aga ma ei ole unimüts. Ma olen lihtsalt....Hiline ärkaja," lausus Ana teades, et need asjad on üks ja sama.

[Edgar Blackthorn]

Noormees turtsatas taas lõbustatult. "hiline ärkaja," kordas ta Ana sõnu. "Olgu siis nii." Ei hakanud ta neidise väidet vaidlustama, sest miskipärast kaldus ta arvama, et naine on temaga samal arvamusel.
Ta pööras pilgu korraks järve poole, mis päikese käes sillerdas. "Sa oskad ujuda?" küsis ta järsku, ise teadmatagi miks ta selle teema üles võttis.

[Analyn Dalisay]

"Jah. Ma ujusin kuni üheksaseni küll ujumiskätistega, sest ma kartsin vee alla vajuda. Aga oskan küll. Miks sa küsid?" huvitus Ana. Tüdrukus täras lootus, et Ed üritas enda hirmust üle saada.

[Edgar Blackthorn]

Ed vahtis oma tumedate silmadega ainiti veekogu. Viimane asi, mida ta mäletas oma esimesest ujumiskäigust, oli vee rusuv rõhk, mis pani ta õhku ahmima, kuid selle asemel täitis ta oma kopsud vaid veega. "Lihtsalt huvitab mis tunne on ujuda," vastas ta õlgu kehitades, üritades kõlada võimalikult muretult.

[Analyn Dalisay]

"Tead, kui sa oled nõus siis võib ju vees lihtsalt ringi jalutada. Ei peagi ju ujuma, ainult kõndida seal. Vesi ulatub maksimum pahkluuni," pakkus Ana. Naine lootis, et Ed nõustub. Tore olek ju, kui ta saaks enda hirmust laagris üle.

[Edgar Blackthorn]

Nüüd vaatas ta pisut kõhklevalt Ana poole. Ja mis siis kui ta kuidagi koperdab ning siis jälle vette kukub ja selle oma kopsudesse ahmib? Surra ta igatahes ei tahtnud. Samuti ei kavatsenud ta ka kogu elu ujumist ja vett karta. Viimaks ta ohkas. Parem nüüd kui mitte kunagi. "Olgu, lähme," andis ta lõpuks alla.

[Analyn Dalisay]

"Kas sa viid enda kitarri ära või jätad siia?" küsis Ana üle. Ilmselt siin ka keegi seda ei puutuks. Tüdruk hakkas samal ajal enda ketsipaelu lahti siduma.

[Edgar Blackthorn]

Ed torkas oma medika tagasi taskusse ja sidus oma tossupaelad lahti ning võttis need viimaks jalast. Sokid ka eemaldanud, torkas ta need jalatsitesse ja jättis kitarri nende kõrvale. Vaevalt keegi tuleb seda varastama. See on ju kõigest akustiline kitarr, mitte mõne endise rokkstaari oma. "Lähme," lausus ta ning ajas ennast püsti ja hakkas pisut ebakindlate sammudega veekogu poole astuma.

[Analyn Dalisay]

Ana sikutas sokid jalast, kääris püksteservad natuke üles ning oli kohe Edi kõrval. "Valmis," sõnas tüdruk ning lisas. "Põhi on ju näha. Ja sa ei kuku. Kui peaksidki, siis ma suudan sind kohe aidata. Analyn astus vette ja ulatas Edile käe. Väheke kindlam.

[Edgar Blackthorn]

Järve äärde jõudes kääris ka tema oma püksisääred ülespoole ja vaatas vett natuke liiga kalkuleerival pilgul, justkui üritas ta välja arvutada mitu vannitäit vett saaks sellest järvest.
Siis aga vaatas ta kõhklevalt Ana käsi ning vaatas seejärel tütarlapsele otsa. Nii abitu kutsikas ta ka ju ei olnud, kuigi ta pidi mainima, et nii oli isegi julgem. Pealegi pakuti talle praegu abi, niiet parem oli sellest kinni haarata. Teinud seda, astus ta vette, kuid võpatas kergelt. "Ja mida nüüd?" Esimene samm oli ju tehtud. Nad ei lähe ju kohe üksteise võidu ujuma, ega?

[Analyn Dalisay]

"Ja nüüd lihtsalt kõnnime. Sa võid ise otsustada, kui tahad minna sügamale, kuid sa ei pea," lubas Analyn. Ta mõtles veel lisada, et paanika puhul kohe Anale öelda, kuid sõna "paanika" tekitab juba paljudes hirmu.

[Edgar Blackthorn]

Lihtsalt kõndida. See ei olnud ju küll eriti raske, arvestades sellega, et vesi ei olnud isegi sügav. "ma arvan, et ma jään kaldale." Samas ei hoidnud ta Analyni kinni. Kui too tahtis sügavamale minna, siis Ed teda ju ei keelanud.

[Sponsored content]