Re: Väike jalutuskäik.

[Analyn Dalisay]

Tüdruk imestas, kuidas juba Ed oli püsti ning otsekohe ka tagasi. Analyn hakkas naerma. Ka tema kitarr oli must, valgete äärtega. Keeld olid metallist, kuna need tegid valjemat häält.

[Edgar Blackthorn]

Edgar sättis ennast endisele kohale istuma ning tõstis kitarri oma põlvedele ja libistas sõrmedega üle keelte, tehes kindlaks kas nad on häälestatud või mitte. Ka tema kitarri keeled olid metallist. "Mille üle sa naerad? Ei uskunud, et ma mõtlesin oma pakkumist tõsiselt?" muigas ta, tõstes viimaks pilgu Anale.

[Analyn Dalisay]

"Tegelikult seda ka, aga mu kitarr on samuti must," vastas Ana ausalt. "Meie kitarrid on peaaegu identsed. Vähemalt välimuse poolest," ei saanud jätta tüdruk mainimata.

[Edgar Blackthorn]

Noormehe muie ei hajunud vaid ta langetas oma pilgu pillile, mida ta mõtlikult silmitses. Tema kitarr oli täiesti süsimust, ainult keeled olid hallikat värvi. "Kokkusattumus," kehitas ta kergelt õlgu. Ta võttis taskust oma türkiisivärvi medika ja vaatas taas Analynile otsa:"Tahad ise mängida?" Muidugi oli ta nii lahke ja lubas teistel esimesena alustada. Kui too muidugi seda soovib.

[Analyn Dalisay]

"Ma ei tea. Mul meeldib rohkem enda oma mängida. Alusta ise," palus Lyn. Tüdruk jäi huvitatult kuulama, mida Edgar välja võlub. Analyn polnud ju veel küsinud, millist muusikat kutt täpsemalt kuulab.

[Edgar Blackthorn]

Alustada ise oli muidugi väga kerge. Ainus probleem oli loo valik. Viimaks otsustas ta valida loo, mille ta oli esimesena pähe õppinud. selleks oli Linkin Parki Numb. Pisut küll liiga kiire, kuid talle meeldis.
Ta sättis jälle natuke kitarri ning seejärel alustas ta oma lemmikloo ettemängimisega.

[Analyn Dalisay]

Vaikselt hakkas Ana kaasa ümisema. Ta ei teadnud küll muud, kui refrääni, kuid viisi teadis tervele loole. Naine asetas enda käed pingi servale ja toetus nendele. Ilm oli ideaalne ja kitarr rahustas. Perfecto!

[Edgar Blackthorn]

Aegajalt vaatas ta Analyni poole, uurides tähelepanelikult tolle reaktsiooni. Paistis, et ta on tuttav tema lemmiklooga, mis pani ta ainult naeratama. Mitu ühist külge neil üldse oli?
Ta mängis ette viimased akordid ja lõpuks saigi lugu läbi. "Kuidas oli?" päris ta, keerutades sõrmede vahel oma medikat.

[Analyn Dalisay]

Analyn plaksutas ja ütles naeratades :"Super!" Ta ei valetanud. Ilmselt oli Edgar lihvinud seda lugu ka piisavalt, et see nii kõlaks.

[Edgar Blackthorn]

Komplimendi peale oskas ta ainult laiemalt naeratada. igale inimesel meeldis ju komplimente saada. Ka Edgarile, kuigi ta oli väga tagasihoidlik. "Oled sa kindel, et sa minu kitarriga mängida ei taha? Sa võid seda ju häälestada nii, kuidas sulle endale meeldib..." Lausus ta lootuses kuulda ka Analyni oskusi.

[Analyn Dalisay]

"Aga oota siis korraks," neiu käis ära lõkkeplatsi lähedal asuvas hütis ja pesi enda käed ära. Tagasi tulnud, ütles Ana :"Okei, kui sa lubad, siis ikka mängin." Analyn võttis kitarri vastu ja hakkas tinistama lugu "Keep your head up". Muidugi Andy Grammeri versiooni. See polnud just ta lemmiklugu, kuid üks lemmikutest. Refrääni ajal otsustas Ana ka laulma hakata.

[Edgar Blackthorn]

Tema tuju tõusis märgatavalt kui Analyn siiski otsustas mängida. Ta ootas tütarlapse ära ja ulatas talle kitarri. Kaua ta ootama ei pidanud sest peagi kuulis ta esimese akorde ning refrääni ajal hakkas Ana isegi laulma. Tema jaoks oli see lugu muidugi täiesti tundmatu, kuid praegu tundus see tõeliselt hea olevat.

[Analyn Dalisay]

Laulu lõpetanud, lausus Ana :" Ma tean, et see ei ole midagi erilist." Tüdrukul oli kahju, et ta polnud viimasel nädalal aega kitarri jaoks saanud. Kitarriõpik jäi ka koju.

[Edgar Blackthorn]

Miks ei olnud? Edgar plaksutas vaikselt tütarlapsele ja vangutas pead. "See oli ilus," arvas ta. Naine oskas ju mängida, miks ta muretses Tema arvamuse pärast? Nagu Ed oleks mingisugune muusikakriitik.

[Analyn Dalisay]

Ana naeratas aralt. Talle ei meeldinud väga avalikult esineda. Üks hirmudest ilmselt. "Kaua sa kitarri oled mänginud?" küsis Ana kitarri tagasi andes.

[Edgar Blackthorn]

"Neljateistkümne aastasest saati," vastas ta oma kitarri tagasi võttes ja selle oma jalgadele asetades ning niisama keeltega tinistama hakates. "Ja sina?" Teismeiga oligi tavaliselt aeg mil inimene hakkas üles näitama huvi muusika või muu säärase hobi vastu. Väga paljud lootsid sellega kuulsaks ka saada.

[Analyn Dalisay]

"Kui ma viisteist sain. Sünnipäevaks küsisin kitarri,"meenutas Ana enda kitarri saamislugu. Tal oli samal ajal ujumistrenn läbi saanud ja uut hobi oli tarvis. Niisiis, muusika.

[Edgar Blackthorn]

Ed oli oma muusikainstrumendid ise ostnud. Välja arvatud muidugi viiuli. Selle oli ta saanud kingituseks oma kasuisa poolt, kes samuti viiuldas ning lootis leida noore poisiga kontakti. Või õigemini üritas ta Ed'i ära osta selle kalli ja uhke kingiga, mida mees nüüd alati hoidis. Oleks tema kasuisa teadnud, et tal ei ole vaja ühtegi kinki selleks, et poiss ära osta, poleks ta seda viiulit kunagi saanud ilmselt. "Ja kas sa õppisid ise või sa käisid muusikakoolis?" tundis ta huvi.

[Analyn Dalisay]

"Ise ja mu klassivend aitas. Ta õppis juba esimesest klassist kitarri," selgitas Ana ketsininaga liivale midagi joonistamas. Tüdruk hoidis enda kitarri väga. Kitarrile olid mõned väga tähtsad inimesed enda nimed markeriga kirjutanud.

[Edgar Blackthorn]

Armas.
Edgar õppis kitarre ja trumme ise mängima. Koolis peeti teda ju "friigiks" sest ta tavaliselt ei rääkinud eriti kellegagi, mis siis, et huumor oli tal hästi arenenud. Kuid tal olid omad tuttavad ning ükskord oli tal isegi tüdruksõber olnud, kuid see suhe lõppes kiiresti. Raskustest ei saanud ta küll kiiresti üle, kuid pärast seda oli ta lihtsalt oma eluga edasi liikunud. "Ma pean kummarduma su klassivenna ees. Ta õpetas sind päris hästi. Ja muidugi sinu ees ka. Sul on annet laulmises."

[Analyn Dalisay]

"Ma ütlen talle kiidusõnad edasi, kui ma teda peaks nägema. Ja aitäh. Ma pole enda laulmisega väga tegelenud," mõtiskles Ana. Ta soovis tunde võtta, kuid kunagi polnud aega.

[Edgar Blackthorn]

"Viisi pead küll ja häält on sul kah," kommenteeris ta. Samal ajal tinistas ta vaikselt oma kitarriga edasi, täites sellega vaikuse, mis nende vahele mõneks hetkeks langes. "tahad sa veel midagi mängida?" küsis ta viimaks, olles valmis loovutama oma kitarri taas mõneks ajaks naisele.

[Analyn Dalisay]

"Ma ei tea. Sa laulu I´m yours oskad mängida?" uuris Analyn Edgarilt. See oli tüdruku lemmiklaulu lihtsuse ja sõnade pärast. Samas, Ed´i mängimine oli vägagi lõõgastav.

[Edgar Blackthorn]

Ta vangutas pead. Juba laulunimi oli tema jaoks võõras, rääkimata siis esitajast, keda Ana isegi ei maininud. "Ma võin sulle ise mõne oma lemmikloo ette mängida kui sa tahad," pakkus ta välja. Talle endale meeldis rohkem kuulata teiste esitatud lugusi kui iseenda omi. Kui Analynil on samasugune seisukoht, siis ausaltöeldes ei oleks tal mitte midagi selle vastu kui ta saaks neiule paar lugu ette mängida.

[Analyn Dalisay]

"Mängi!" palus Analyn. Oleks tore kuulata veel Edgari lugusid. Vaikselt hakkas juba lõuna kätte jõudma. Päris soojaks läks. Ana võttis enda dressipluusi seljast ning jäi õlapaeltega topi ja teksade väele.

[Sponsored content]