Re: Väike jalutuskäik.

[Edgar Blackthorn]

Sellele küsimusele ei osanud ta vastata. Madal enesehinnang tuli tal iseenesest, kuigi väga paljud inimesed said selle tänu kiusamisele või vägivallale, mis panigi neid endast nii mõtlema. "Ma ei oska sellele vastata..." ühmas ta ainult. Tema koolis leidus vaid mõni paar, kes tõesti üksteise küljes kinni olid. Teised, nagu tema, kasutasid enamus aega tuupimiseks.

[Analyn Dalisay]

"Ma olin ka koolis ja olen praegugi selline, kes õpib enne tulevat tööd ikka päris palju. Aga ma teen vahel täiesti kiirelt, hetkeajendil põhinevaid otsuseid. See hoiab mu elu tasakaalus. Proovi seda, sul hakkab parem," soovitas Analyn üsnagi tungivalt.

[Edgar Blackthorn]

Taaskord oli ta täiesti sõnatu. Tema tegi ka vahel kiireid otsuseid, kuid tavaliselt rikkusid need tema plaanid ära. Seda ta mainima ei hakanud vaid naeratas sõbralikult ja tänulikult. "Ma proovin," kinnitas ta. võib-olla oligi parem võtta neidu kuulda ning proovida uuesti.

[Analyn Dalisay]

Kiirete otsustega oli see asi, et sa pidid tegema mitte liiga drastilisi otsuseid. Aga mida Ed proovimise all mõtles. "Proovi. Näiteks, sa oled ju vees. Ilmselt sa ei kujutanud seda lähiajal ette," arvas Analyn.

[Edgar Blackthorn]

Kuuldes sõna 'vesi', tundis ta judinaid üle oma selja jooksmas. Pidi Ana talle meelde tuletama, Kus ta asus? "Ilmselgelt," noogutas ta, sõnades kajamas suur vastumeelsus keskkonna suhtes. Parema meelega oleks ta soovinud olla kuival maal. Igaks juhuks. Kuid ta ootas kannatlikult, mida Analynil veel öelda on. Võimalik, et ta oli valesti tõlgendanud tema õpetust.

[Analyn Dalisay]

"Olgugi, et sa ilmselt seda ei naudi, oled sa siin, jalgupidi vees. Ma pidin veetma kunagi ühe hirmpika öö korteris, kus kadus elekter. Sellest ajast saati ma ei kartnud pimedat nii hullusti," lausus Lyn. Muidugi, ta ka kasvas sellest välja, kuid too öö aitas.

[Edgar Blackthorn]

Edgar üritas mitte alla vaadata, kuid oma tahtest hoolimata, langetas ta pilgu ning kortsutas kulme. Lainetest nägi ta omaenda peegeldust. Kas talle tundus või ta oligi kahvatumaks muutunud? Taaskord ei osanud ta kuidagi Analynile vastata. Ta oli tubli kui sai oma hirmust üle, kuid Ed oleks peaaegu surma saanud vees. Sellest piisas, et panna ta suurematest veekogudest eemale hoidma.

[Analyn Dalisay]

Analyn kergitas õrnalt enda käega Ed´i lõua üles. Tal läks niigi hästi, polnud vaja seda, et tal tekib paanika. "Rahu. Vaata mujale. Näiteks randa. Kasvõi mulle otsa," lausus Ana võimalikult maheda tooniga. See peaks teda rahustama.

[Edgar Blackthorn]

Ilmselt olekski ta neid laineid vahtima jäänud kui Analyn ei oleks sundinud ta omale otsa vaatama. Oma hirmude ülestunnistamine oli igaühe jaoks väga raske. Oleks ta kuni vööni vees, oleks ta ilmselt värisema hakanud nagu haavaleht. "Ma olen rahulik," kortsutas ta pisut kulme kui oli ühe sügava hingetõmbe teinud. Nad ei olnud ju praegu sügaval, mida ta ikka karta sai?

[Analyn Dalisay]

"Hea," vastas Analyn. "Kas sa tahad tagasi kaldale minna?" Kui liiga kaua olla vees, siis ei tule ilmselt Ed enam tagasi. Ebameeldiv.

[Edgar Blackthorn]

Ettepaneku üle oli tal igatahes hea meel. Ta noogutas ning hakkas kalda poole minema, proovides vee poole mitte vaadata. Kui ta viimaks niiskele liivale jõudis, tundis ta suurt kergendust. Kuigi ta käis vannis ja dušši all, olid järved, mered ning teised suuremad veekogud tema jaoks hirmuäratavad.

[Analyn Dalisay]

Ana järgnes Edgarile. "Ja nii iga nädal natuke. Võid ju isegi rohkem, kui ühe korra nädalas vees käia. Kas üksi või koos on juba sinu otsustada," mainis Analyn viimaks mehele järgi jõudes.

[Edgar Blackthorn]

Oleks tal praegu püss, laseks ta omale kindlasti kuuli pähe. Kui ta oli minestamise äärel poole sääre sügavuses vees, siis kuidas ta reageeriks siis, kui oleks üleni vees? Ilmselt saaks ta suurest šokist infarkti. "Ma jätan selle vist vahele." Ta pööras ennast ringi ning vaatas Analyni poole. Ta tõesti soovis oma hirmust üle saada, kuid mitte sellisel moel, mis tõesti muudaks ta nii kahvatuks kui ta praegu oli. Midagi natuke ohutumat. Ükskõik mida.

[Analyn Dalisay]

"Ei, ma mõtlesin seda, et käid samamoodi jalutamas. Kui tunned end jalutades mugavalt, lähed natukene sügavamale," parandas Ana enda lauset. Sai vist jah natuke halvasti end väljendatud.

[Edgar Blackthorn]

Ed üritas kulme mitte kortsutada. Asi oligi selles, et ta ei tundnud ennast kunagi vees mugavalt. "Ma proovin..." kinnitas ta rohkem iseendale kui Analynile. Neidis ju siiski muretses tema pärast, mis oli väga kena tema poolt. Teised oleksid selles osas vist juba alla andnud ning minema jalutanud või ta hoopiski sügavamale vette enda järel vedanud.

[Analyn Dalisay]

"Kas sa siis kutsud mind kaasa? Tahad äkki näiteks kunagi homme õhtul tulla. Siis näed väga ilusat vaatepilti," pakkus Analyn. Loojuv päike merre pidi natukenegi aitama Edil näha vee ilusat külge.

[Edgar Blackthorn]

Raske uskuda, et nende tutvumine algas lõkkeplatsi korrastamisest. Nüüd rääkisid nad nii, nagu oleksid nad vanad sõbrad, mitte äsja tutvunud noored. Ta kehitas õlgu. Oma hirmust tahtis ta ju vabaks saada, seega oli tõesti parem kasutada abi, kui Analyn seda juba pakkus. "Olgu," vastas ta vaoshoitud toonil. Tol hetkel ta isegi ei mõelnud päikeseloojangu peale, kuid märkis mõtetes oma fotoaparaadi üles. Talle meeldisid ilusad vaated ning nende jäädvustamine.

[Analyn Dalisay]

Tõsi, nad suhtlesid juba väga vabalt. Ehk liigagi? Ana kinnitas endale mõttes, et Ed on selline nagu ta paistab. Mõnio inimene on ju kahjuks selline, et ühele näitab ühte isiksust, teistele mängib üldse kedagi muud. "Kas kell kaheksa sobiks? Siis saab päev minu jaoks läbi," pakkus Ana.

[Edgar Blackthorn]

Nüüd oli ta oma surmaotsusele kindlalt alla kirjutanud. Ed neelatas vaikselt ja noogutas, hoides pilku kindlalt Analynil. "Sobib," nõustus ta pakkumisega. "Me saame siin kokku?" uuris ta.

[Analyn Dalisay]

"Jah, ma arvan küll," lausus Analyn endale jalanõusid jalga ajades. "Ma võin hilineda natuke. Ma lõpetan täpselt kell kaheksa." Loodetavasti Ed ei pannud seda pahaks.

[Edgar Blackthorn]

Kokkulepitud. Nüüd ta teadis oma surmaaja, koha ning isegi mõrvari nägu. Tõeline suitsiid.
"Ei, sellest pole midagi," kinnitas ta Analynile, naeratades talle sama sõbralikult kui ta seda alguses teinud oli. Vähemalt oli tal praegu mille üle rõõmustada. Noormees ei olnud ju jalgupidi vees ega midagi.

[Analyn Dalisay]

"Kas tänane aitas kuidagigi?" küsis Ana seejärel. Mine sa tea, äkki kartus vee ees vähenes kasvõi natukenegi. Või noh, madala vee ees.

[Edgar Blackthorn]

"Mitte eriti," tunnistas ta ausalt. Ta tundis ennast ju terve see aeg ebamugavalt, kust otsast aitas see teda? "Ma arvan, et ajaga hakkab see ära kaduma. Harjumuse asi," lisas ta rutakalt, soovimata sellega Analyni solvata. Neidis oli temaga päris kaua olnud ning oma aega raisanud. Samal ajal oleks ta võinud ju kusagil mujal olla ning midagi lõbusamat teha.

[Analyn Dalisay]

"Jah, seda ma arvasingi," ütles Ana. Naine ise oli pidanud verega kokku puutuma mitte just tihti, kuid vahel ikka. Näiteks siis, kui ta kukkus rulluiskudega ja põlved olid kohe marraskil ning ka veri ei jäänud tulemata. Aga see tekitas ainult hetkelist paanikat. Paranemist hirmu suhtes ei tulnud.

[Edgar Blackthorn]

Mida muud olekski saanud arvata? Eriti veel siis, kui Ed värises vees, mis ei ulatunud ta põlvedeni? Ta oli tõeline äpu, muud ei midagi.
"Kui vanalt sa ise ujuma õppisid?" küsis ta, hakates aeglaselt oma asjade poole sammuma. Veest heaga eemale.

[Sponsored content]