Korraks tagasi.

[Zane Wyman]

Zane oli haiglas olnud pea kaks nädalat ja nüüd oli ta toodud laagrisse, et ta enda asjad kokku pakiks ja siis viimaks koju tagasi sõidaks. Selle kahe nädala jooksul oli ta igasuguseid teraapiaid pidanud läbima ja ennast igasuguste rohtudega ravima, kuid tema mälu ei olnud tagasi tulnud. Oli ilmselge, et aju oli blokkinud selle halva osa tema elust - õnnetuse ja laagri, mis oleks pidanud olema puhkus, kuid mis oli pöördnud tõeliseks õudusunenäoks. Kõik eelnev oli tal meeles. Väljaarvatud see, et ta gey on. Millegipärast mäletas Zane, et talle oleks nagu terve elu ainult tüdrukud meeldinud. Suhet Matthewiga ei mäletanud ta ka, sest see oli alguse saanud ju saarel. Üldse ei teadnud Zane, et ta oli endale seal saanud eluaegsed sõbrad.

Zane juhatati tema cämpingusse. Kahe tunni pärast pidi isa autojuht talle järgi tulema. Poiss vajus voodile istuma ja vaatas ringi. Jah, seal olid tema asjad - raamatud, pildid, pildid koos inimestega, keda ta õiegi ei mäletanudki, ta teadis vaid, et need on tema koolikaaslased, riided ja siis märkas ta enda läpakat. Zane haaras selle kohe kätte ja avas. Ta võpatas, sest taustapildiks oli pilt koos tema ja Stifleriga ja kus ta annab Stiflerile põsele musi. Zanele oli räägitud, et ta on gey ja et nad on Mattiga koos, kuid Zane ei suutnud sellega leppida. Ta ei suutud isegi seda pilti vaadata. Ta sai enda e-maili sisse, kuna ta kasutas vanu paroole. Midagi erilist ta aga välja uurida ei suutnud aga kui ta hakkas vaatama enda pildi kaustu, langes poiss veel suuremasse masendusse kui enne. "Miks ma midagi ei mäleta?!" lausus ta vihaselt ja lükkas läpaka põlvedelt maha voodile ning ennast viskas ta ka voodile pikali, jäädes vihaselt lakke vahtima. Ta oleks pidanud pakkima.

[Matthew Stifler]

Matthew oli enamuse ajast laagris veetnud, toas masenud või midagi sellist. Nii palju siis toredast laagriajast, eksole. Praegu oli üks haruldane kord, kus kutt väljas oli. Ta oli mingite tüdrukutega lõkkeplatsile rääkima jäänud, kuid niipea, kui nad hakkasid vihjama Sebastianiga juhtunule ja Zane'le, siis Matthew kõndis päris ebaviisakalt nende juurest ära. Ja nad veel tundusid olevat toredad. Aga kuulujutud on kuulujutud, kui tahad midagi teada saada, pead ikka asjaosalistelt endalt küsima. Matthew oli ju ka selline olnud, kes otse küsis, mitte ümbernurga ei rääkinud. Nüüd lihtsalt ta oli muutunud, ei suutnud isegi Trevoriga korralikult rääkida.
Stifler suundus majakeste poole, ta tahtis üksi olla, mis siis, et enamuse ajast oligi. Ta ei teadnud, et Zane oli tagasi tulnud asjade pakkimiseks, seega ehmatas korralikult, kui kutti seal nägi. Hetkeks vilksas tema pilk läpakale, seal olid pildid lahti, ning sai taaskord korralikult haiget, kui ennast ja Zane'i seal märkas. Oh rõõmu. Head mälestused, kuid valus meenutada, kui tead, et nüüd on kõik läbi. Matthew ei suutnud vaid Trevori pärast sellist lollust, nagu enesetapp, teha. Ning võib-olla pisike osa temast lootis, et Zane'i mälu tuleb tagasi, kuid see oli juba ebatõenäoline. Vaevalt Zane teda siis enam üldse tahakski. Isegi mälukaotusega peaks ju mingeid tundeid olema alles! Kusagil kaugel, aga mingi äratundmine on ju kõigil. Valus on teada, et võib-olla Zane valetas enda tunnete kohta. Aga Matthew on ju Stifler, keegi ei arvaks, et ka Stifleritel on tunded. Trevor ainukesena sai temast aru, kuid nüüd olid ka nemad kaugenenud. Aga hei, mis seal ikka. Stifleritel on ju pohhui, neile võib ikka haiget teha.
"Hei," pomises kutt tervituseks, ning haaras enda voodilt sõrmeotsteta musta värvi pikad kindad, et need kätte toppida. Tüdrukud olid tema arme kah märganud. "Miks sa siin oled?" Uudishimu tapab, indeed.

[Zane Wyman]

Zane oli üsna masendunult asju kottidesse loopinud. Ta vihkas seda kõike! Nii palju mälestusi ja ta ei suutnud ühtegi meenutada. Kui Matthew, poiss, keda ta armastas aga mida Zane ei suutnud kuidagi meenutada. Ta lihtsalt ei suutnud. Kuid kui ta Matti vaatas, siis tekkis tal veel suurem masendus. Ta oleks tahtnud teda kallistada, kuid mis mõttega, nende vahel ei olnud ju midagi. See oleks imelik olnud. Üks asi oli pildi pealt teda vaadata aga kui poiss isiklikult majja sisse kõndis, tundis Zane, et ta oleks tahtnud karjuda ja röökida ja asju loopida ning ta vihkas ennast veel rohkem, sest see ei olnud tema. Zane Wyman! Vihast Zane ei olnud olemas. Teda ei eksisteerinud. Kuid ei, ikka tundis ta kohutavat masnedust ja viha elu vastu, kõik oli kildudeks, ta pidi kõik uuesti ülesse ehitama. "Pakin, ma lähen koju," vastas ta Mattile, pöörates enda pilgu läpakale, mille ta siis vihaselt kinni lõi ja selle kotti viskas.

[Matthew Stifler]

Matthew võpatas, kui Zane läpaka kinni lõi ja kotti viskas. Ta hammustas alahuulde ja vaatas seina Zane'i taga. "Koju...?" küsis Stifler nõrgalt, kui pilgu kutile tagasi suunas. Mis mõttes ta koju läheb?! Matt hingas teravalt sisse ja surus käed dressika taskusse, põimides sõrmed ümber inhalaatori. Zane läheb ära. Ta ei näe meest enam kunagi, see on nii ebareaalne, et ta teda kunagi veel näeb. Kui välja arvata loendamatud pildid, mida Matthew kunagi kustutada ei suudaks ning nostalgiahoos vaataks. "Kuidas... kuidas sul muidu olek on...?" küsis Matthew mõne hetke pärast. Ta oli ju ikkagi ennast lõikunud. Teoreetiliselt. Mitte selle tagamõttega, nagu Matt seda teeb, mõned haavad Stifleri kätel olid veel vägagi värsked.

[Zane Wyman]

Zane tõmbas viimasel kotil luku kinni ja asetas need ukse kõrvale. Tal oli kõik koos, kuid siiski ei lahkunud ta veel kohe, vaid istus voodile. Ta langetas pea käte vahele, vahtides põrandat. "Anna mulle andeks, et ma meenutada ei suuda," halas ta, tundes ennast haledana. "Ma olen vihane!" lisas ta siis ja tõstis pilgu, silmis kerge hullunud pilk. "Ma ei suuda seda enam taluda! See ei ole mina! Tõeline Zane ei lõiguks ennast kunagi! Kui sa väidad, et me nii väga armastasime teineteis, siis sa peasid teadama seda! Ütle mulle, miks?!" Zane oli ahastuses. Tema silmadest hakkasid pisarad alla voolama ja ta tundis ennast nõrgana. Haledana, et ta teise kuti ees pisardama hakkab.

[Matthew Stifler]

Matthew surus huuled tugevalt kokku, kui Zane rääkima hakkas. Ta ei olnud kindel, miks kutt end lõikus, kuid oletas. Kuid Zane'i sõnad lõid Stifleri rööpast välja ja ta ei osanud kohe midagi vastata. "Palju on juhtunud sellest ajast, kui me seal saarel olime," ütles noormees vaikselt. "Varem sa ei lõikunud ennast." Matthew hingas teravalt sisse ja vaatas nüüd taas Z poole. Kuti pisaraid oli nii kuradima valus näha, et Matt oleks tahtnud minna ja teda kallistada, kuid ei julgenud, teadmata, mida Zane selle peale teeks. Selle asemel toetas ta voodil istudes enda selja vastu seina, tõmbas jalad ka voodile ja põimis käed ümber nende. "Ma oletan, miks sa seda tegid, kuid ma ei ole kindel ju. Sa ei rääkinud minuga eriti peale... peale Sebastiani..." Matthew pööras pea ära ning pühkis kindaga silmi. Ta hakkab ka siin niimoodi nutma. Sebastian oli tema jaoks väga valus teema. Kuid ta ei tahtnud nutta praegu. Varem oli, kuid Zane polnud teda eriti nutmas näinud. Trevor oli, kuid teda polnud siin praegu.

[Zane Wyman]

Zane hakkas veel midagi ütlema, kuid ta ei saanud lauset alustada, sest keegi koputas uksele ja kui poiss pilgu sinnapoole viis, nägi ta enda sohvrit, vanat Freddyt. "Härra, me peame minema hakkama," lausus vana mees ja koputas enda kella peale. Zane noogutas, kui kiirelt pisarad ära pühkis. Ta oli kohe püsti, haaras enda kotid kätte ja lausus. "Head aega." Ta ei teadnud mida muud ta peaks ütlema ja tegema. Aega ei olnud enam rääkidagi. Zane väljust majast ja liikus enda asjadega limusiini poole, mis teda laagri väravas ootas.

[Matthew Stifler]

Matthew hingas sügavalt sisse, kui Zane lahkus. Kutt ei öelnud midagi, vaid vaatas ust, mis mehe selja taga kinni langes, teades, et see oli viimane kord, mil ta Zane'i nägi. Stifler kallutas pisut pead, silmitses Z nüüdseks tühja voodit ning ajas end püsti. Vaikides tiris ta endalt kindad käest, paljastades mõned värsked ja mõned vanemad lõikumishaavad ja armid. Kindad viskas ta voodile ja astus vannituppa. Ta teadis isegi pimesi, kus žilett oli. Meenutades, et Zane oli alles öelnud, et kui tal on muresid, võib Stifler talle rääkida, lõikus žilett tema vasakusse kätte ning tekitas sinna haava, kust hakkas kohe verd välja immitsema. Siis lõikas ta veel kord. Ja veel kord. Ja nii ka teisele käele. Matt oli juba nii ära lõigutud, et ei vaadanudki, kuhu ta neid haavu tekitab. Peaasi, et tekitab. Ja jälle lõikus terav žilett tema nahka, ja valge kraanikauss oli juba suures osas veriseks muutunud, ka tema nüüd üpriski tugevalt värisevad käed. Hea oli. Valu oli hea. Füüsiline valu.

[Zane Wyman]

Zane istus limusiini, Freddy pani tema asjad pakiruumi ja istus siis isegi rooli. Zane oli nii suures masenduses, ta tundis, et tal on raske sealt lahkuda, kuid ta ei teanud miks. Tal oli nii suur masendus, et ta lausa mõistis, miks ta ennast lõikunud oli, ta oleks vist hetkelgi seda teinud, kuid selle asemel saatis ta veel viimase pilgu laagrile, kui limusiin aeglaselt eemale hakkas veerema. Zane ohkas raskelt, pühkides põselt pisara ja lasi selja vastu seljatuge. "Miks ma nutan?" küsis ta endalt masendunult. Ta ei teadnud vastust. "Härra, mul on väga kahju, et nii läks. Teie ja härra Stifler olite väga toredad," lausus Freddy, vaadates tahavaate peeglisse. "Mida sa räägid Freddy? Kas ma tõin ta koju?" Freddy noogutas. Ta oli alati noorhärra Wymani nagu enda pojaks pidanud. Ta oli terve elu tema sohver olnud ja vahel isegi lapsehoidja pindanud olema. "Ta meeldis väga teie perele." Freddy saatis peeglist Zanele nukra naeratuse ja lasi siis vaheseina ülesse, aimates, et Zane tahab omaette olla. Tal oli kindlasti väga raske. Ja Zanel oligi. Ta sulges silmad, pisarad veel hullemini voolamas. Sähvatus. Zane võpatas. Kuid tema silmad jäid suletuks. Ta tahtis seda veel näha. Teine sähvatus. Lennureis.. laibad. Lennuki rusud. Saar. Sõbrad ja koolikaaslased, tema ja Stifler esimest korda koos. Zane armastas teda, see oli parim tunne maailmas. Pääsemine, kodu, tema ja Stifler koos lõbutsemas. Nad olid nii õnnelikud, maailm oleks justkui vaid nende päralt olnud. Sebastian.. peksmine, mõrv. "Ei, ma olen mõrvar!" karjus ta ja avas silmad. Kuid see ei huvitanud teda hetkel. "Matthew!" karjus ta siis. "Freddy peata auto, keera ümber, tee midagi! Ma pean tagasi minema!" Freddy ei hakanud midagi pärima, vaid tegi kohe nii nagu noorhärra palunud oli. Freddy surus gaasi põhja ja varsti olid nad uuesti laagri hoovis. Zane hüppas juba poole peatumise pealt välja. "Matthew, Matt!" karjus ta läbi laagrihoovi joostes. Mitte kunagi enam ei tahtnud ta noormeest lahti lasta. Ta armastas teda. Matthew oli tema elu. Zane naeris ja nuttis korraga, ise tormates nagu hull. Ta jõudis kämpingusse ja tõmbas ukse lahti. See oli tühi. Vannitoast kostis hääli. Zane suundus sinna, ise erutusest hullumas peaagu. Ta mäletas! Kõik oli tagasi tulnud. Kuidas ta oli üldse arvanud, et ta saab lahkuda. Mitte iialgi ei jäta ta Stiflerit enam! Stifler oli seal ja lõikus ennast. Kuid ta ei olnud suremas! Kõik saab korda jälle. Zane kiskus Mattil tera käest, lõikudes nii ka endale kätte, kuid kas see huvitas teda? Ei, muidugi mitte! "Aitab küll. Pole vaja. Matthew, ma armastan sind kogu südamest. Ma oleks nõus sada korda su eest surema. Kuid ma ei sure! Ma olen siin. Ma armastan sind!" Zane tõmbas Matthewi enda kaissu, hoides teda tugevalt enda vastas.. Ta ei teadnud, kuidas Matt reageerib, poiss ju ikka veritses tema käte vahel, määrides kogu vannitoa ära.

[Matthew Stifler]

Matthew oli juba päris palju lõikeid suutnud teha, rohekm, kui kunagi varem. Ühe korraga. Siis juba kisti žilett tal käest ära ja Zane tõmbas ta enda embusse. Kuulnud kuti sõnu, hakaks siiani pisaraid tagasi hoida suutnud Matthew nutma. Ta oli nii väsinud sellest kõigest ja jagas praegu ainult seda, et Zane oli seal ja armastas teda. Ta ei ühendanud isegi niipalju otsi ära, et aru saada, et kutil oli mälu tagasi tulnud. Stifler lihtsalt seisis seal, nägu kuti õla vastu peidetud, pisarad pidurdamatult voolamas, nagu verigi tema kätest. Matt nuuksatas jälle, kui käed tugevalt ümber Zane'i põimis, et mitte selle kõige raskuse all kokku kukkuda.

[Zane Wyman]

"Tule, paneme su voodisse," lausus Zane ja kandis Matti tuppa. Seal pani ta poisi voodile pikali ning hakkas siis tema käsi tohterdama. "Kõik on tagasi! Mulle meenusid kõik asjad," seletas ta samal ajal, kui puhta sidemega poisi käsi kinni hakkas siduma. Viimaks kui Matthewi käed olid üleni valgesse mähitud, istus Zane tema kõrvale ja suudles ta laupa. "Ma ei jäta sind endam kunagi."

[Matthew Stifler]

Matthew tahtis Zanele vastu hakata, aga ei jõudnud. Kutt ajas end istukile ja vaatas poisile otsa, pilgus pisut segadust. "Sa oled seda juba öelnud." Varem. Aga ikkagi juhtus midagi. Stifler tõmbas põlved lõua alla ning võttis sidemetesse mähitud kätega jalgade ümbert kinni. Juba hakkasid valged sidemed punakaks värvuma. Matthew vaatas enda ette, kappi, ning surus huuled tugevalt kokku. Pisaraid oli juba vähemaks jäänud, Matthew nagunii imestas, kuidas ta suutis ikka veel nutta. Kas need pisarad kord otsa ei pidanuks saama?

[Zane Wyman]

"Jah, ma tean. Anna andeks," lausus Zane. "Asjaolud muutusid viisil, mida ma ei suutnud taluda enam. Ma luban, et olen nüüdses tugevam." Ta pühkis Matthewil pisarad ära. "Ma saan aru, kui sa vajad aega.." lisas ta nüüd, olles seesmiselt ehmatanud, sest võibolla oli Matthew teisiti nüüd tundma hakanud, sel ajal, mil Zane mällaris oli. Zane tõusis voodilt ja astus sammu tagasi, vaadates alla Matti poole.

[Matthew Stifler]

Matthew ohkas vaikselt ja pani silmad kinni, kui pea enda põlvedele toetas. "Mul on juba piisavalt aega olnud," ütles ta vaikselt, kui jälle silmad avas ning Zane'i poole vaatas, kes oli nüüd juba püsti tõusnud. Matthew võttis enda kindad, tõmbas need sidemete peale, hoolimata sellest, et veri ka tema musta värvi kindad ära määrib, ning tõusis samuti ja põimis käed ümber Zane'i. "Mina armastan sind ka. Ära selles üldse kunagi kahtlegi," ütles Stifler vaikselt, kui teda nii tugevalt, kui tal jõudu oli, kallistas. Ja jõudu oli tal vähe.

[Zane Wyman]

Zane naeratas endamisi ja suudles siis poissi kirglikult. "Nüüd aga, lähme käime parem haiglas ära," lausus ta ja hakkas Matti cämpast välja juhatama. Ta ei saanud siia veritsema jääda. "Ja pärast seda.. Kas sa oleksid nõus koos minuga ära tulema siit. Meil ei ole mingit põhjust, miks siia nõmedasse laagrisse jääda." Zane talutas poissi limusiini poole. "Lähme sõidame kuskile kaugele, kuskile kus me saame puhata ja mitte keegi meid ei sega." Zane naeratas selle mõtte peale.

[Matthew Stifler]

Stifler vaatas pisut hämmeldunult Zane'i poole. "Miks haiglas?" küsis noormees kulme kortsutades. Kas Zane'l oli mingi haigus, miks ta haiglasse peab minema? Siis, kuulnud järgnevaid lauseid, kutt noogutas. "Jah, lähme siit ära." Tulevad tagasi, Matt pakib asjad ja nad lähevad. Trevor saab ilma temata ka pisut aega hakkama. Ega Stifler igaveseks ära ei lähe.

[Zane Wyman]

"Enne peame su käed laskma kinni siduda, nii, et see veritsemine lõpeks. Kui see minu teha oleks, panneks mingid metallist asjad sulle sinna ümber, et sa üldse lõpetaksid." Zane muigas kergelt. Ta ei suutnud kuri olla. Kuid ta teadis, et peab aitama Matthewil lõpetada enese lõikumist. Nad olid limusiini jõudnud ja Freddy sõidutas neid haiglasse.

[Matthew Stifler]

Stifler krimpsutas nägu. "Ma tean, et sulle ei meeldi see, aga... ma lihtsalt pean seda tegema." Matthew puges Zane'i sülle, võttes tema ümbert kinni ja silmitses limusiini. "Ma ei oleks uskunud, et sina limusiinidega sõidad," muigas ta siis hetkeks virilalt. Zane'i oli tõesti veider limusiinis näha. Ning ega Matthewgi limusiinidega harjunud polnud. Ja praegugi eiras ta kõikvõimalikke turvareegleid, kuna ei istunud õige koha peal, aga no tõsiselt, Stifler oli juba mitu nädalat ilma Z'ta mööda veetnud, ja nüüd ei tohi tema süles istuda? Tohib-tohib.

[Zane Wyman]

"Isa saatis," vastas Zane lühidalt. Tema pere oli rikas ja nad kasutasid enda võimalusi igati ära. Sõit möödus rahulikult, Zane silitas Matthewi juukseid, tundes kuidas õnnetunne temas kasvab. Isegi see, et tal oli meelde tulnud, et ta oli mõrva toime pannud, ei suutnud tema tuju alla viia.
Haiglas õmmeldi Matthewi käed kinni, pandi sidemesse ja jagati voldikuid erinevate haiglate kohta, mis võiks tal aidata sellest üle saada. Zane teadis, et Matti need ei huvita, kuid Zane toppis need salaja siiski taskusse. Igaks juhuks. Äkki kunagi Matt siiski tahab terveks saada.

Pärast haiglat sõitsid nad uuesti laagrisse. Cämpas aitas Zane Mattil asju kokku panna...

[Matthew Stifler]

Ahsoo. Zane'i isa oligi üks veider mees.
Haiglas sattus Matthew ühe arstiga vaidlusesse ka, ning lõpuks tahtis juba minema jalutada, kuid siis jäi arst vait. Mis see nende asi on, miks Matt end lõigub? Stifler vaatas neid voldikuid, mis neile anti, vastikusega, kuid õnneks ei märganud, et Z need siiski kaasa võttis. Matt ei tahtnud üle saada.

"Kuhu me läheme?" küsis Stifler siis aeglaselt, kui asju kotti toppis. Ta pani need sinna üpriski suvalt, aga väga palju jama tal kaasas polnudki.

[Zane Wyman]

Kui asjad koos, võttis Zane kohvrid-kotid kätte ja limu juht ülejäänud, too kõndis ees minema, Zane ja Stifler lonkisid talle järele. "Mul on ükskõik. Kuhu iganes sa tahad minna," vastas ta siis ausalt. Tema tahtis lihtsalt sellest kõigest eemale saada, puhata, kahekesi olla.

[Matthew Stifler]

Stifler kallutas mõtlikult pead, kui samas kutil käest kinni võttis. "Ma tahaks Miamisse minna..." Matthew hammustas kergelt alahuulde ja raputas siis pead, mõistes, et see tähendaks õhukeselt riides käimist ja kõik näeksid tema arme. Need olid nüüd ainult talle nägemiseks. Ja noh, tahes tahtmata nägi neid ka Zane. "Ma ei tea, kuhu ma minna tahan. Koju mitte."

[Sponsored content]