Re: Väike jalutuskäik.

[Analyn Dalisay]

"Okei, jalutame siis kaldal," nõustus Ana noogutades. "Aga rääkides muusikast. Kes su lemmikbändid on?" küsis tüdruk. Ta üritas viia teema millelegi meeldivale, et Ed ei mõtleks veele.

[Edgar Blackthorn]

Ed noogutas, tundes suurt tänutunnet. Vähemalt oskas Ana sellesse täiesti mõistlikult suhtuda.
"Kui aus olla, siis lemmikbände ei ole, on ainult lemmiklood, mida ma võin päevast päeva kuulama jääda," seletas ta kerge naeratusega. Uue teema arendamine viis tõesti mõtted mujale ning see tegi talle ainult heameelt.

[Analyn Dalisay]

"Mul ka. Kuulen mingit suvalist lugu suvaliselt esitajalt ja see lugu hakkab ming kummitama. Kusjuures, mul on mõned lood, millest ma saan justkui narkolaksu," seletas Ana heatujuliselt.

[Edgar Blackthorn]

Jälle oli neil midagi ühist. Nagu mingisugused hingekaaslased. Mitte, et Edgaril midagi selle vastu oleks. Tal oli selle üle isegi Hea meel sest kogu oma elu on ta inimestest erinenud. Nüüd oli tekkinud väike erand. "Nimeta mõni oma lemmiklugu, millest sa "narkolaksu" saad?" küsis ta uudishimulikult.

[Analyn Dalisay]

"The all american rejects´i stab my back!" ütles Ana peaaegu, et mõtlemata. Aga see oli lugu, mis viis tüdruku pilvedesse. See võib tunduda veider, kuid millegipärast oli muusikal selline toime.

[Edgar Blackthorn]

Ed teadis sellelt bändilt ainult üht lugu. "Gives you hell" või midagi taolist. See bänd oli vist tavaline rokkbänd, mitte metal, mida ta kõige rohkem eelistas. "On selliseid lugusid veel?" küsis ta mõtlikult. Pärast paarisekundilist vaikusehetke, otsustas ta teisegi küsimuse esitada:"Mis su lemmikfilmid on?"

[Analyn Dalisay]

Kuulnud ära mõlemad küsimused, vastas neiu peale väikest mõttepausi. "Lugudest veel "Paranoid". Aga mitte Black Sabbathi oma," tõdes Ana. See lugu meeldis talle esimesest hetkest, kui tüdruk seda kuulis. "Ja film..."Liblilikaefekt". Esimene osa," täpsustas Analyn. "Aga sinu lemmikfilm?"

[Edgar Blackthorn]

Mõlemad nimed olid tema jaoks seekord täiesti võõrad. Kuna nüüd oli tema kord küsimusele vastata, vajus ta kergelt mõttesse. Ausaltöeldes ei olnudki eriti palju filme, mida ta vaatas. "Sõrmuste isanda filmid ma pakun." Noorena meeldis talle neid pidevalt vaadata. Mõnikord võttis ta isegi need DVD oma riiulist ning meenutas nõnda oma teismeiga.

[Analyn Dalisay]

Ana muheles kergelt. "Ma mäletan, kui me käisime enda sõbrannaga esimest osa vaatamas. Kojutulek oli väga omapärane. Iga väiksema hääle peale me võpatasime või karjusime," selgitas Analys enda lõbususe põhjust. "Kusjuures, ma pole kolmandat osa vaadanud."

[Edgar Blackthorn]

Edgar kergitas kulme. Kas tõesti oli Sõrmuste Isand nii hirmuäratav? Noh, see olenes jällegi sellest, kuidas keegi filmist tulevat teavet vastu võttis. Ed oskas alati eristada reaalsust fantaasiast. Sellepärast ei olnudki ta eriline unistaja. Samuti ei mõjunud talle eriti õudusfilmid, sest need, mis tänapäeval tehakse, on juba liiga ülepingutatud. Veri ei lenda viie meetri kaugusele kui kellelegi nuga selga lüüakse. "Seal ei olnud ju mitte midagi õudsat..." lausus ta, meenutades triloogia esimest osa.

[Analyn Dalisay]

"See silm oli väga hirmutav. Ma tuletan sulle meelde, et see oli mingi 10 aastat tagasi. Aga õudukaid ma üksi ei vaata. Ma kerin seal edasi alati ja vaatan ainult lõpu ära, et näha mis juhtub," seletas Analyn pikalt ja muigas. Iga samm, mis nad võtsid, astus Ana mõne millimeetri võrra kaldast eemale. Siiani polnud Edgar sellest aru saanud.

[Edgar Blackthorn]

Ta ei hakanud ütlema, et see hale on. See oli ju igaühe oma asi, kuidas ta võtab vastu kogu seda "õudust", mida filmid näidata üritavad. Tema kartis ju üldse vett ja õudusfilmide pärast kisamine oli tegelikult täiesti normaalne. Tema tuttavad olid kord isegi Ringi vaatama läinud ning kui telefon helises pärast filmi, olid nood kisama pistnud. Tõeline komöödia. "Ma lugesin kunagi artiklit, kus öeldi, et õudusfilmide vaatamine aitab naistel oma hirmudest kergemini üle saada. On see tõsi?"

[Analyn Dalisay]

Ana naeris ja vastas :"Ma tõesti ei tea. Tegelikult see tekitab ainult liigset hirmu. Üks mu tuttav ei julge voodi ees seista, kuna ta arvab, et mingid käed tõmbavad ta voodi alla. Sellest ma aru ei saa. Film on jube just vaatamise hetkel," rääkis Analyn jällegi pika jutu maha.

[Edgar Blackthorn]

See oli juba tõelise foobia sarnast. "Kuidas su sõber voodisse saab? Ega ta ei hüppa või ei roni üle toolide ja laudade kui ta magama tahab jääda?" Muigas Ed. Muidugi väiksena kartis tema ka paljusid asju. Näiteks kolle, kes võiksid tema kapist välja tulla. Samuti ei olnud erandiks see voodiallatõmbamine mõne eluka poolt.
Kuid nendest hirmudest sai ta vanemaks saades üle.

[Analyn Dalisay]

"Ta on mu pool mitmeid kordi ööbinud. Kui ta pidžaama selga sai, läks ta hästi kiiresti voodisse. Istus voodi peale ja tõmbas kohe jalad üles. Aga õudukad tekitavadki mõttetuid hirme," tõdes Analyn. Muidugi, inimene peaks reaalsusel ja fantaasial vahet tegema, kuid õudukad segavad seda piiri kokku.

[Edgar Blackthorn]

Ed mühatas vaikselt. Pigem meenutas see vaikset turtsatust isegi. "Seda tõesti..." nõustus ta. Vahepeal ta lihtsalt vaatas või luges internetist suure üllatusega muljeid neist, kes käisid õudusfilme kinodes vaatamas. Enamus kurtsid õudusunenägusid ning suurt hirmu suremise ees. Muidugi neid kardetakse, kui õudusfilmides on see kõik nii ülepakutud. Mis mõttega mindi siis selliseid asju vaatama?

[Analyn Dalisay]

"Ma ei saa aru, miks inimesed vaatavad õudukaid, kui nad neid hiljem kardavad," arutles Ana. Mõttetu ju tegelikult. Pigem vaadaku mingid komöödiat, ei pea taluma närvipinget.

[Edgar Blackthorn]

Ed vaatas kulme kergitades Analyni poole. Too oli just välja öelnud tema mõtted. Palun ärge öelge, et ta mõttelugeja on! Kuigi see kõlas ülilahedalt, oleks ta siiski eelistanud, kui tema mõtted saaksid privaatsust. "Võimalik, et nad tahavad iseennast ületada," pakkus Edgar. Ega tema ise ju neid eriti ei vaadanud. Ta luges tavaliselt raamatuid ja kui ta vaataski filme, olid need Tavaliselt mingisugused fantaasiafilmid. Näiteks tema lemmik, Sõrmuste Isand.

[Analyn Dalisay]

"Njah...Või siis kallist popkorni ja ülehinnatud kokat sisse lürpida," pakkus Analyn teise võimaluse. Muidugi oli see mõeldud naljana. "Me pole veel raamatutest rääkinud, eks?" meenus tüdrukule. Filmidest juba arutatud, ja Ed ütles, et talle meeldib lugeda. Analyn vaatas korraks selja taha ja märkas, et nendest millimeetritest olid juba üpris korralikud sentimeetrid tekkinud.

[Edgar Blackthorn]

Kohutav, kuidas jutt võis eemale peletada isegi hirmu. Kuid kui Analyn üle õla vaatas, tegi seda ka Ed ning järgmisel hetkel kortsutas ta kulme. Niiet nad liikusid aina sügavamale? Oli Analyn seda teadlikult teinud või oli ta samuti rääkides unustanud, et nad asuvad vees. Paanitsema ta veel ei hakanud. Veel. Ta ei olnud isegi nii sügaval, et uppuma hakata. "Ei ole," vastas ta, rebides viimaks oma pilgu veelt ning seejärel vaatas ta oma vestluskaaslase poole.

[Analyn Dalisay]

"Mida sa viimati lugesid?" küsis Ana Edgrile otsa vaatates. Naine mõtles, kas Ed sai aru, et nad olid liikunud natuke sügavamale? Kindlasti oli, Analyn viis kogemata mehe mõtted kindlasti jälle veele. Loodetavasti ei pannud Ed seda pahaks. Ega Lyn´il ju halvad kavatsused olnud.

[Edgar Blackthorn]

"Dracula." Tema lapsepõlvelemmik, millest Ed pole siiamaani üle ega ümber saanud. Selle läbilugemine oli muutunud tema iga-aastaseks harjumuseks. Vee teemal otsustas ta veel oma suu kinni hoida, kuid seekord püsis ta ühel ja kindlal trajektooril. "Ja mida sa viimati lugesid? On mõningaid lemmikuid?"

[Analyn Dalisay]

Analyn ei saanud nüüd naeru pidada :" No way! Mu lemmikraamat on "Tuba number 13", mis räägib ka ühest vampiirist." Väga veider, et lemmikraamatu suhtes oli neil sarnane maitse. Ka Ana luges seda raamatut ikka ja jälle üle.

[Edgar Blackthorn]

Edgar muigas nime üle. Ta oli seda isegi lugenud mõni aasta tagasi. Kahju ainult, et see liiga lühike oli. Kui tema mälu teda ei petnud, siis peategelaseks oli tüdruk, nimega Felicity või midagi taolist. Ja see nimi pidi tähendama Õnne. "Ma lugesin ka seda kunagi," tunnistas ta viimaks üles. Mida siin ikka salata. Raamat oli ju raamat. Pealegi oli ta kunagi ka suur vampiirifanaatik olnud ju.

[Analyn Dalisay]

"Ma lugesin seda siis, kui teised olid Lindgreni juttude kallal. Ma olin mingi 6-7 aastane ja miski hoiab mind ikkagi veel selle raamatu küljes," lausus Ana. "Aga raamat, mis mind viimati peaaegu rabas jalust oli "Saladus". Ja ma pean tunnistama, et see toimib."

[Sponsored content]