Re: Väike jalutuskäik.

[Edgar Blackthorn]

Ed noogutas aeglaselt. Keegi tema kursusekaaslastest ei olnud isegi mõelnud laagrisse tööle tulemise peale. Kui ta neile oma plaanid avalikustas, vaadati talle kõveralt otsa. Ta õppis ju siiski arstiks, mitte mingisuguseks lastekasvatajaks. Kuid Edgari arust oli see täiesti hea võimalus õppida tundma inimesi ja kuidas nad käituvad mõningates olukordades. Ülikoolis olid kõik ju oma emotsioonid täiesti allasurunud sest õppimine oli esikohal. Peaaegu mitte keegi ei käinud isegi klubides. Neil toimusid peaaegu, et iga nädal kontrolltööd, mis olid võrdsed gümnaasiumi eksamitega.
Laager seevastu oli aga väga hea vaheldus. "Aga kuhu sa pärast magistraati minna kavatsed?" uuris ta huvitatult edasi. Anal oli nii palju võimalusi ju. Ta võis minna kusagile õpetama või siis võis ta minna matemaatikuks ja teha tähtsaid arvutusi kusagil teadlaste keskel.

[Analyn Dalisay]

"Tead, ma ei ole üldse veel kindel. Õpetada oleks tore, aga see süsteem, mis siin hariduses toimub on lihtsalt jube. Kui ei saa just kuhugi suurlinna prestiižikasse kooli," seletas Ana enda ideid tulevikust. "Aga mulle on südamelähedasemad väiksemad koolid. Samas, jama on õpetada, kui sa tead, et praegu sa lihtsalt jagad õpilastele väga kehva haridust." Analyn tundis suurt muret haridussüsteemi pärast. See oli tüdruku meelest riigi suurim lünk tervishoiu kõrval.

[Edgar Blackthorn]

Mees kergitas pisut kulme. Ta ei uurinud kunagi haridussüsteemi lähemalt. Tema eriala oli ju arstiteadus, mitte koolid seega ei osanud ta mitte midagi vastu öelda kui ainult kaasa tunda. Ise õppis ta koolis palju. Vähemalt ta üritas seda. Vahel juhtus, et ta õppis isegi üle ning teda kutsuti nohikuks, kuid alati leidus neid, kes olid temast targemad ja oskasid otsekohe midagi vastata. "Miks kehva?" ei mõistnud Ed. Kui lapsi korralikult välja õpetada, siis pole mitte ükski haridus kehv. See jäi talle arusaamatuks.

[Analyn Dalisay]

"Õpikud on täielik jama, koolidesse vastuvõtmine toimub absurdselt, õpetatav materjal ei ole piisav edasiseks eluks...Kõik see on täiesti kehv haridussüsteem ju kokkuvõttes," lausus Ana ohkega. Ja see läheb ju aina hullemaks. Jah, erakoolid suudavad veel taset hoida, kuid seda mitte kõik ja kes jaksab maksta?

[Edgar Blackthorn]

Jah, need sisseastumiskatsed olid ületähtsustatud, kuid samas ta mõistis miks. Iga kool tahtis ainult parimat. See tõstaks taset ning andetakte õpilastega saaks kool paremini edasi areneda ning edukalt olümpiaadidest osa võtta. Vastu ta ei vaielnud sest kahtlemata oli Analynil õigus. Pealegi, mida ta ikka öelda sai, kui kogu see haridussüsteem oli tema jaoks täiesti võõras? "See võib ju veel paremaks muutuda," üritas ta positiivsust Anasse süstida. Ei tasunud ju lootusi veel alla anda. Igasuguseid asju võidi teha.

[Analyn Dalisay]

"Jah, seda ma loodangi. Ainult et see kõik võtab aega. Mul on tegelikult ju võimalus leida tööd ka mujal, kui koolis. Näiteks mõnes firmas, kui mul läheb hästi. Aga sa ise, kas sa tahaksid tööd teha pidem mõnes erakliinikus või siis haiglas?" huvitus Ana Edgari tulevikuplaanidest.

[Edgar Blackthorn]

Firma oli ka ju hea võimalus. Kui seadus ei muutu, siis saaks ta ju täiesti vabalt kusagile mujale tööle minna. Välimust Anal oli, ta võis väga vabalt sekretäriks kandideerida ju.
"Ma pakun, et haiglas..." Tegelikult ei olnud ta selles osas üldse otsusele jõudnud. Ja kuna tal õppis veel, siis võis ta väga vabalt need mõtted tahaplaanile lükata ja hiljem selliste asjade pärast muretseda.

[Analyn Dalisay]

Ana noogutas ja jäi enda ketside paelu vaatama. "Aga meil jäi enne üks teema pooleli," meenutas tüdruk. "Kas sul mingisugune hirm on? Õigemini milline?" Ana ju enda hirmust rääkis, nüüd oli Ed´i kord.

[Edgar Blackthorn]

Ohappi, seesama hirmude teema?
Mida mehed kõige rohkem vihkasid, oligi oma hirmude ülestunnistamine. Nad pidid ju kaitsma nõrgema soo esindajaid ja nad pidid olema muidugi väga tugevad selle juures. Edgar võis küll olla üsnagi lihaseline tänu jõusaalidele, kuid ennast ta tugevaks ei pidanud. "Sa hakkad naerma," lubas ta kulme kortsutades.

[Analyn Dalisay]

"Ainult siis, kui saütled, et sa kardad meeletult põlvi. Muidu ei hakka," lubas Ana naeratusega. Kunagi ta oli näinud dokfilmi, kus üks inimene kartis põlvi. Ei tea, kuidas ta nende eest jookseb?

[Edgar Blackthorn]

Miskipärast hoidis ta nüüd oma hinge kinni. Põlvede hirm oli tõesti midagi naeruväärset. "Ma kardan vett," tunnistas ta viimaks. Olgu, seal ei olnud mitte midagi naeruväärset. Lisaks tundus Analyn usaldusväärne ja temagi oli avaldanud talle oma hirmu. Veri. Asi, millega Edgar peab tulevikus arvatavasti iga päev vastamisi seisma. "Ma ei oska ujuda."

[Analyn Dalisay]

"Kas siis ainult basseinides ja suuremates veekogudes?" küsis Ana üle. Või kartis Edgar ka jooksvat kraanivett? See, et mees ujuda ei osanud, ei tulnudki Anale üllatusena. Analyn´i tädipoeg, kes on 21, pole kunagi varvasti vette pistnud. Seda muidugi veekogudes. Duši all käib ta ikka, kuid ujuda ei taha ja ei plaanigi.

[Edgar Blackthorn]

Edgarit üllatas pisut see, kuidas sellesse hirmu täiesti mõistlikult suhtuti. "Suuremad veekogud," vastas ta. Basseinides sai ta veel käia. Ta nägi vähemalt põhja seal. "Ma oleksin väiksena ära uppunud," mainis ta vaikselt hirmu põhjust. Tema kasuisa oli ta veest välja tõmmanud ning pärast seda ei julgenud ta väiksena isegi üksinda vannis käia.

[Analyn Dalisay]

"Sellest saab üle alles siis, kui sa leiad inimese, keda sa usaldad 101%. Ainult tema abiga saab hirm ületatud,"ütles Ana mõne aja pärast. Naisel oli värskelt meeles, kuidas ta kartis hobusega ratsudaga. Kahjuks oli see vajalik, kuna ta käis sporditrennis, kus 1 veerand pühendati ratsutamisele. Õnneks ta sõbranna suutis Ana hirmust üle aidata.

[Edgar Blackthorn]

Mees muigas kergelt. Maailmas oli nii palju inimesi ja tal oli palju sõpru, ei, õigemini tuttavaid, kuid tema probleem oli selles, et ta ei usaldanud kedagi. Ilmselt oli see kartus noa selga saamise ees. "Ma arvan, et see kaob ajaga ise." Pealegi oli ta veel noor. Temaarust ei olnud 24 pensioniea vanus.

[Analyn Dalisay]

"Kui sa nii arvad," vastas Analyn muigega. Tüdruk ei uskunud, et see niisama ära kaob. See on rohkem väikeste laste värk, nad tõesti kasvasid sellistest asjadest välja. Naine tuletas meelde, kuidas ta kartis väiksena kalu, ämblikke, pimedust ja kõike muud. Aga siis hakkas see asi mööda minema. Seda küll, 24 pole mingi pensioniiga.

[Edgar Blackthorn]

Ed noogutas. Küll tal see ajaga ära kaob. Pealegi leidus maailmas veel hullemaid asju, mida inimesed kartma pidid. Ning küllap õpib ta selle ujumise mõni teine kord ära.
Jälle hakkas nende vestlus ära vajuma ja Edgar ei tahtnud mitte kuidagi vaikusel nende kahe vahele lubada. "Millega sa vabal ajal tegeled?" küsis ta asja, mis talle esimesena pähe tuli.

[Analyn Dalisay]

"Mängin kitarri, laulan, loen, kirjutan...Käin jalutamas," lisas Analyn enda nimekirja. Tegelikult käis ta väga tihti ujumas, aga seda mainida oleks hetkel olnud natuke veider. "Ise?"

[Edgar Blackthorn]

Ohsa, neil oli isegi kaks ühist huvi. Ed mängis samuti kitarri ning talle meeldis lugeda. Jalutas ta aegajalt. Kuid kirjutamises ei olnud tal üldse annet. Võib-olla haikude kirjutamises oli, kuid neid võis igaüks teha.
"Noh, ma mängin viiulit, trumme, kitarri ja... loen." Muigas Edgar, toksides liiva suure rahuga edasi nagu oleks see jälle millegis süüdi.

[Analyn Dalisay]

"Meie huvid ühtivad päris palju," vastas Analyn õnnelikult. Vähemalt oli tal kellegagi laagris rääkida. "Millal sa viiulimängu alustasid? See tundub nii raske," lausus Ana mõne hetke pärast. Tüdruku ema õppis seda nooremana. Ka nüüd võttis ta selle vahetevahel kätte, et vanu lugusid meenutada.

[Edgar Blackthorn]

Edgar noogutas. Seda oli ta isegi märganud. Alati ju ei kohanud neid, kellega oli sama maitse või vähemalt ühised huvid, mille üle arutleda. "Viieselt." Varem, kui tavaliselt lapsi õpetatakse. Aga seda ka ainult aastakese. "Minu õpetaja oli väga karm, niiet igaõhtune harjutamine oli lihtsalt Hädavajalik." Kuid tänu oma karmile õpetajale oligi temast saanud muusik. Ta oskas ette mängida klassikute ilma ühegi veata, mis oligi iga muusiku unistus. Mängida professionaalselt ja veatult.

[Analyn Dalisay]

"Aga sind tõmbab meditsiin rohkem," arutles Analyn. "Aga müts maha su ees. Mu kitarrimängimine pole ilmselt pooltki sinu viiulioskusest," lausus neidis seejärel naeratades. "Kas sa kitarri kaasa võtsid?" huvitus Ana. Tema võttis küll enda oma kaasa.

[Edgar Blackthorn]

Selle peale oskas ta vaid õlgu kehitada. Oleks ta tõepoolest läinud teiste kooliorkestri liikmetega tuuritama, oleks temast ilmselt kuulsus saanud. "Võtsin küll," naeratas ta. Kusjuures ilma oma kitarri ja viiulita ei läinud ta kusagile, olgugi, et viimast ei ole ta laagris veel kääksutanud. See oleks ilmselt teisi häirinud. "Tahad koos mängida?" uuris ta, naeratus laienemas.

[Analyn Dalisay]

"Kusjuures, miks mitte," vastas Ana, saades aru, et kutse oli mõeldud naljana, kuid idee oli ju hea. "Aga millist muusikat sa mängid?" küsis Analyn huviga. Ta ise mängis originaallugusid vähe, sest tal neid ainult 4 oligi. Ja tüüpipisi 3-4 duuri laule ta ka ei tahtnud luua, kuigi neid oli lihtne teha.

[Edgar Blackthorn]

Oh, niiet sellega oldigi nõus? Edgar oli valmis kohe praegu oma kitarri ja ilmselt ka viiuli tooma, kuid ta ei jõudnud püstigi tõusta kui Analyn küsimuse esitas.
"Ma mängin kõike, mida kitarri peal saab esitada," vastas ta. Oma lemmikbändide lugude akustilised versioonid olid tal samuti peas. "Ma tulen kohe tagasi," lubas ta siis. Kauem ta oodata ei tahtnud. Juba ta tundiski, kuidas käed igatsevad kitarri järel. Hetk hiljem oli ta püsti tõusnud ning püksid puhtaks rapsinud ja laagri poole kiiruga läinud. Mõne aja pärast ta naases, käes musta värvi kitarr.

[Sponsored content]