Re: Väike jalutuskäik.

[Analyn Dalisay]

"Ma olin vist seitsmene. Varem ujusin ma nende täispuhutavate kätistega, sest ma kartsin uppuda. Aga kuskil seitsmeselt ma ei kasutanud neid enam," lausus Ana mõtlikult. Naine ei mäletanud päris täpselt, kuid enam vähem oli iga vist õige pakutud.

[Edgar Blackthorn]

Seitsme ja kaheksa-aastastele õpetati tema koolis ka ujumist. Õpetaja, kes teadis Edgari hirmust, oli ta kas vabaks lasknud või siis andnud talle raamatu ning käskinud tal teatud peatüki sellest läbi lugeda ja hiljem jutustada. Mitte keegi ei mõnistanud teda tema hirmu pärast, kuid väga paljud olid talle seda ette heitnud ning isegi proovinud ta ühe korra vette lükata. Kuigi mees teadis, et nad üritasid seda teha tema julgustamiseks, oleks ta ise saanud rabanduse basseini ääres seistes.
Ta astus oma asjade juurde ning võttis oma kitarri kätte ja vaatas Analyni poole. Soovis ta lahkuda või jääda veel randa?

[Analyn Dalisay]

Analyn mäletas enda esimest kokkupuudet verega. See toimus rattaga sõitma õppides. Muidugi ei suutnud Lyn tasakaalu hoida ning kukkus. Olgugi, et seda oli ainult mäni tilk, ei läinud paanika üle ka siis, kui peopesa oli puhastatud ja plaaster peale pandud. "Kas tahad veel rääkida või laagrisse minna või...?" küsis Analyn. Ta ju ei teadnud, mis Edgar mõtles.

[Edgar Blackthorn]

Nii palju siis lootusest, et Analyn ise avaldab soovi kuhu ta edasi minna tahab või soovib ta siia jääda. Edgaril oli ükskõik. Kämpingus ei olnud tal nagunii midagi teha ning rannas... Noh, vähemalt siin sai ta Anaga rääkida mõnda aega. "Sinu valik," ütles ta õlgu kehitades.

[Analyn Dalisay]

Minu poolest võib veel siin ka istuda. Päike on ju ilus," pakkus Ana, istudes liivale. Tegelikult hakkas nainsel juba natuke palav, kuna päike oli väga intensiivne

[Edgar Blackthorn]

Ed noogutas kergelt ning võttis Analyni kõrval istet. Oma jalgadele ei hakanud ta sokke peale ajama vaid lubas neil õhu käes kuivada. Kitarri asetas ta põlvedele ning langetas pilgu keeltele. Päikeseloojang peegeldus pilli siledalt pinnalt tagasi ning ta ei pidanudki üles vaatama selleks, et seda näha. "On tõesti," muigas ta kergelt.

[Analyn Dalisay]

Kuna Analynil on tumedad juuksed, tundis neiu, kuidas päike vaikselt juba pead kõrvetas. Kaabu jättis Ana ju enda tuppa. "Sa midagi ladina keeles juba tead ka?" küsis Analyn. Ei tea, kas Edil oli juba ladina keele õppimine alanud.

[Edgar Blackthorn]

Küsimus üllatas teda. Edgar vaatas Analyni poole, kulmud pisut kergitatud. "Midagi ikka." Nad õppisid ladina keelt koolis, seda küll, kuid praegu pandi rõhku rohkem teiste lõikumistele ning organitele. Temast pidi saama ju ideaalne kirurg. "Kuid ma ei valda seda professionaalselt. See on... algajatasemest madalam isegi."
Pealegi oli tehnoloogia nüüd ise nii kõrgele arenenud, et nimetas kõik haigused ise ja lisas tõlke alla. Tema pidi lihtsalt üle vaatama ning tegutsema.

[Analyn Dalisay]

See oli lihtsalt teema, mis huvitas Anat. "On see raske?" päris naine edasi, langetades ülakeha liivale. Nüüd oligi ta selili, silmad kinni. Super ilm päikse käes vedelemiseks.

[Edgar Blackthorn]

Edgar kehitas õlgu, kuid kuna Analyn seda ei näinud, pidi ta suuliselt vastama. "Mitte eriti. mõni nimi jääb kergesti meelde, mõnda tuleb pidevalt omale meelde tuletada." Igal haigusel, lihasel ning isegi luul oli ju oma ladinakeelne nimetus ning ta peab need kõik meelde jätma.

[Analyn Dalisay]

"Sa mingiseid teisi keeli oled veel õppinud?" tahtis Ana jällegi teada. Ta oli ju endast juba piisavalt rääkinud, las Edgar nüüd jutustab enda minevikku lahti.

[Edgar Blackthorn]

"Mind on alati huvitanud saksa ja jaapani keel, kuid neid ei ole ma kunagi põhjalikult õppinud... Vene keelt oskan natuke, sest veetsin seal ühe aasta vahetusõpilasena." Vastas ta taas oma kitarri vaadates. Tema elu ei olnud mitte midagi huvitavat. Mitte midagi, millest kauem rääkida. Rohkem huvitas teda teiste elu.

[Analyn Dalisay]

"Sprechen Sie Deutsch?" lausus Ana muigega, avades silmad. Ta ütles, et ta pole põhjalikult õppinud, aga äkki natukene oskas.

[Edgar Blackthorn]

Kas Analyn narris teda praegu? Edgar ütles ju talle, et ta pole saksa keelt põhjalikult õppinud. Praeguseks ei mäletanud ta pooli sõnugi. Aitäh, ei, jah, vend... Ja see oligi vist kõik? "Kas ma pean sulle vene keeles vastama?" küsis ta kerge sarkasmiga toonis.

[Analyn Dalisay]

"Sa ütlesid, et sa pole põhjalikult õppinud. Ma mõtlesin, et sa natukene mäletad. Vabandust," vastas Analyn vabandavalt. Järeldas valesti.

[Edgar Blackthorn]

Mees kohmetus. Alles nüüd ta mõistis kui ebaviisakalt oli ta Anale vastanud ning ta kortsutas iseenda peale kulme. "Anna andeks," palus ta ise vabandust. "Mul oli saksa keelt ainult üks kursus. Iga nädal üks tund. Ning sellest ei olnud piisavalt, et kõik selgeks saada." Õpetaja oli enne uttu tõmmanud ning mitte keegi ei tahtnud teda asendada. Ameerikas ei õpetatud eriti teisi keeli peale inglise.

[Analyn Dalisay]

"Ehh, unustame selle," pakkus Ana välja sobiva lahenduse. Arusaamatus, muud midagi. Ühest kursusest ei aita tõesti. Juba lause ülesehitus võtab päris palju aega.

[Edgar Blackthorn]

Ed ei saaks lause ülesehitusega hakkamagi. "Unustame," nõustus ta. Vähemalt olid nad jõudnud ühisele arvamusele ning lõpetanud selle teema. "Kuidas sina saksa keelt nii hästi tunned?" tundis ta hoopis huvi.

[Analyn Dalisay]

"Sest ma õppisin seda koolis. Meil oli väga huvitav valik, saksa või kreeka keel. Täiesti teistsugune süsteem, kui mujal koolides. Ma valisin saksa keele, kuna see tundus mõttekam," selgitas Ana ja märkas, et Ed oli jälle jutu sujuvalt naise peale viinud.

[Edgar Blackthorn]

Kunagi oli Edgar isegi näinud kreekakeelseid tähti ning ausaltöeldes ajasid need talle hirmu nahka. Need olid nii keerulised! Ja kuidas siis inimesed rääkisid ja need välja hääldasid. Ameeriklase jaoks oli see tõesti kohutav, kuid samas uue keele õppimine oli huvitav. "Ja kaua sa seda õppinud oled?" küsitles ta Analyni edasi.

[Analyn Dalisay]

"Ma õppisin seda 6 aastat," ütles Ana ja tundis, et kuum tegi ikka liiga. Oleks pidanud vist tuppa minema. Samas sellist ilma ei tahtnud ta raisku lasta.

[Edgar Blackthorn]

Oleks Edgar teadnud kuidas naine ennast praegu tunneb, poleks ta lasknud tal enam kauem seal rannas viibida vaid viiks ta kasvõi süles kämpingusse tagasi. "Ohsa. Sa võid ju sama hästi juba Saksamaale elama minna," naljatas ta, tõstes naeratava pilgu Analynile.

[Analyn Dalisay]

"Jajaa," vastas naine muigega. Ana sulges jälle silmad. Üldse ei viitsinud end üles ajada.

[Edgar Blackthorn]

Taaskord tundus talle, et nende teema hakkab hajuma. Ta jäi vaid, kui Analyn oma silmad sulges ning pööras oma pilgu loojangule. Väljas hakkas aeglaselt jahedamaks minema, kuigi seda veel eriti tunda ei olnud. Viimaks sulges temagi silmad, tundes esimest korda selle päeva jooksul ennast väsinult.

[Analyn Dalisay]

"Me oleme siin ju terve päeva olnud," mainis Ana ning tundis end tänu jahedusele paremini. Uskumatu, terve päev.

[Sponsored content]