Väike jalutuskäik.

[Analyn Dalisay]

ot :päev peale lõkkeõhtut. Hommik. Edgarile.
Analyn jalutas lõkkeplatsile, kus veel üks söetükk tossas veidike. Täna hommikul polnud midagi vaja ette võtta õpilastega, seetõttu sai Ana niisama ringi jalutada. Naine märkas liiva sisse torgatud tühja plastpudelit. Selle üles korjanud ja ära visanud, ei tahtnud naine veel platsilt lahkuda.

[Edgar Blackthorn]

Keegi pidi ju kindlaks tegema, et lõkkeplatsile ei jäänud kellegi telefon või mõni muu asi, mida hiljem paanitsedes taga otsitakse.
Sellepärast oli Edgar juba varakult lõkkeplatsile tulnud, soovides sealne koht korda teha. Arvatavasti kavatseb keegi veel seal šašlõkke teha ning vaevalt soovitakse seda teha prahti täis kohas.
Ta jõudis lõkkeplatsile just siis, kui nägi seal üht noort neidu. See koht oli tõeliselt palju varakult ärkavaid inimesi täis. "Hommikust!" Tervitas ta viisakusest tütarlast.

[Analyn Dalisay]

"Tervist!" sõnas Analyn. Ta polnud veel Edgariga koostööd teinud. Neil juhtusid olema erinevad ülesanded, muud midagi. "Tulid ka kohta üle vaatama?" uuris Ana.

[Edgar Blackthorn]

Kas tütarlaps oli töötaja? Ta noogutas aeglaselt ja korjas üles mõned tühjad pudelid ning viskas need prügikasti. "Jep," vastas ta käsi liivast puhtaks raputades. "Ja sina ka, ma arvan?" uuris Edgar teiste pudelite juurde astudes.

[Analyn Dalisay]

"Jah," sõnas Ana ning leidis maast kellegi tühja suitsupaki. Naist ääritas fakt, et keegi oli siin ilmselt koos teiste alaealistega suitsetanud. Vahet pole, et ilmselt täisealine, see on siiski noortelaager.

[Edgar Blackthorn]

Edgar korjas ruttu pudelid üles ning viskas needki prügikasti. Rohkem seal midagi ei olnud. Peale konide ja paari suitsupaki. Ühe neist oli neidis ise üles korjanud. "Tulid ka siia hiljuti tööle?" uuris ta huvitatult. Või oli ta vabatahtlikult siin koristamas?

[Analyn Dalisay]

"Jah. See aasta esimene aasta. Kas sa oled siin ka varem olnud?" küsis Ana ja viskas paki prügikasti. Tore oleks saada näpunäiteid, kuidas noortega paremini läbi saada.

[Edgar Blackthorn]

Summutatult ohates korjas ta kiirelt mõned konid üles, tundes seejuures suurt vajadust oma käsi võimalikult kiiresti pesta. "Ei, ma olen ka siin esimest aastat." Väga lahe oli kohtuda samasuguse algajaga nagu seda Edgar ise oli.

[Analyn Dalisay]

"Ja kui tohib küsida, mis vanusenumber sul passis seisab?" küsis Ana naeratades ja taipas, et nad läksid kohe sina peale üle. Hämmastav!

[Edgar Blackthorn]

"Kakskümmend neli." Ta ei olnud seda Teie pealt Sina üleminekut isegi märganud. Ja ausaltöeldes oli see laager, mitte mingisugune tähtis seltskondlik üritus, kus peab teietama teisi.

[Analyn Dalisay]

Analyn noogutas. "Kaks aastat olen noorem," pidas naine vajalikuks mainida. Ilmselt siis Edgar õpib või õppis ka midagi. Kas ülikoolis või ametikoolis, seda plaanis Ana küsida. "Kas sa tegeled noorsootööga ka mujal?"

[Edgar Blackthorn]

Edgar muigas. Siin laagris oli ta ilmselt üks kõige vanematest kujudest. vahel tegi see talle isegi pahameelt. Kui ta ringi jooksma hakkaks, vaadataks teda ju imelikult. "Ei, ma arvan, et lähen edasi õppima pärast seda suve," vastas ta mõtlikult. Õppida pole ju kunagi hilja. Kuid samas võis ta ju veel oma tulevikuplaanide suhtes ümber mõelda ja kusagile tööle minna. Ka see oli võimalus.

[Analyn Dalisay]

Neiu noogutas. Vanuse kohta niipalju, et Ana suhtlusringkonnas oli Edgar üks noorimatest. Enamus olid 25-26. Vähemalt meessoost esindajate seas. Analyn teenis ise raha elamiseks nagu ilmselt ka Edgar. Kogemus oli ka uus ja huvitav.

[Edgar Blackthorn]

"Kuid millega sa ise tegeled?" päris ta teemajätkuks, võttes samal ajal pingil istet. "ja kust sa tuled, kui see saladus ei ole?"
Omavanustega oli Edgar rohkem avatud. Tegu oli täiskasvanud inimestega, kes ilmselt mõistsid, miks ja kuidas sai ta nii tõsine olla, mitte ringi joosta ja naerda koguaeg.

[Analyn Dalisay]

Ana istus samuti pingile ning vastas: "See suvi kulub tööle. Aga sügisel algab ülikoolis viimane aasta. Ma õpin seal matemaatikat." Naist oli alati paelunud murdarvud, ruutjuured ja muu selline. Tundub nohiklik? Vahet pole, Ana lootis, et Edgari vanus polnud ainult number, vaid ta oli ka mõttemaailmas samal pulgal. "Ja ma tulen Californiast."

[Edgar Blackthorn]

Ülikool? See kõlas väga huvitavalt. Praegu võis Edgar nautida seda lühikest suve ning teenida ise raha, kuid nagu ka Ana, õppis temagi, kuid mitte matemaatilises suunas. Noormeest on kogu tema elu huvitanud arstiteadus, kuid erinevalt naisest, pidi Ed veel õppima ja õppima. Arstiteadus nõudis palju aega ja kannatust ning ta pidi kõik need ladinakeelsed nimetused ka selgeks saama. "Tore päikeseline maa..." mainis ta mokaotsast. Ise oli ta aga pärit Springfieldist. Ei midagi erilist. See oli kõige tavalisem väikelinn, mis maailmas olla saab.

[Analyn Dalisay]

"Njaa...Isa on mul tegelikult filipiino ja ema on sakslanna," täpsustas tüdruk enda juuri. Ana juustevärvus ja silmad olid isalt päritud, kuid põsesarnad ja nahavärvus emalt. "Aga mida sa täpsemalt õpid?"

[Edgar Blackthorn]

Oma pärisisa Edgar ei mäletanudki. Too lahkus teise naisega, kuid peagi oli too asendatud tema kasuisaga, kellega poiss kiirelt kohanes. Alguses võõras tundunud mees täitis väga kiiresti tühja isa lünga Ed'i perekonnas ning ta pole siiamaani noormehe emaga lahku läinud.
See üllatas vahel meest sest mida vanemaks ta sai, seda harvem nägi ta oma vanemate vahel pulbitsevat armastust. Või oli see kõik lihtsalt ettekujutlus?
"Arstiteadust," vastas ta, toksides tossuninaga liivahunnikut, mis koost varises. "Minu õppimine ei lõppe veel niipea." Muigas ta. See oli kusjuures väga lohutav. Vähemalt oli tal millegagi tegeleda.

[Analyn Dalisay]

"Peale magistrit pean ma veel kolm aastat õppima," lausus Ana. "Aga ma ei ole veel kindel, kuhu ma tööle võiks kandideerida. Aga mis ala arstiteaduses täpsemalt?" huvitus naine. Analyni perekond oli alati olnud päris kokkuhoidev. Muidugi väljaarvatud siis, kui vanematel olid eriarvamused, mida vahetevahel juhtus. Ana oli pere ainus laps, seetõttu langes talle osaks pesamuna roll, mida tüdruk ära ei tõuganud.

[Edgar Blackthorn]

Paistis, et ka Analyn otsustas suurema osa oma noorusest veeta õppides. Nii peabki. Edgar ei saaks niisama tööl olla. Praegu abistasid teda tema vanemad. Õnneks neil rahalisi probleeme ei olnud ja kokkuhoidma nad ka ei pidanud. Selles mõttes oli neil vedanud. Kuid tuli märkida, et noormehe ema oli tõeline raiskaja. Nagu ka tema noorem õde, kes veel teismeeas oli.
"Kirurgia," vastas ta üpriski napisõnaliselt. Edgarit tõmbas alati teiste aitamine, ükskõik mis moel. Kasvõi siis, kui ta peaks plaasterdama kedagi. Samas armastas ta tegeleda veel ka aedadega, mispärast alguses soovitigi ta bioloogiks õppima saata. "Ja ma ei ole veel inimesi lõikuma hakanud. See tuleb natuke hiljem." Siis, kui tal on päris Kõik selge ja ta oskab une pealt eksami sooritada.

[Analyn Dalisay]

Ana judistas õlgu. "Veri hirmutab mind natuke. MA ei tea küll miks, aga hirmutab," lausus tüdruk naeratusega. Kindlasti teab Edgar ka mõnda teist inimest, kes ei salli verd. Aga rääkides tööst, Analyn´ni toetasid nii vanemad, kui ka ta käis tööl. 3 aasta ülikoolis oli üpris lihtne ning seepärast ta otsiski endale koha algklassi matemaatike koduõpetajana. Lisa ju teenis.

[Edgar Blackthorn]

Noormees muigas. Veri hirmutas jah miskipärast teisi. Alguses tundis Edgar ka seda vaadates judinaid, kuid ajaga läks see üle. Mida see veri talle ikka teha sai? "Sellega harjub ära kui oled arstiks õppinud," sõnas Ed. Tema ema kartis ka kohutavalt verd. Sellepärast ei saanudki ta eriti aru, kuidas sai tema poeg minna ja kirurgiks õppida. "Pealegi on igal ühel meist hirmud, selles pole ju midagi." Arvas ta. Isegi tema kartis ju midagi.

[Analyn Dalisay]

"Tõsi," tõdes Ana. Mõlemad Edgari laused olid õiged. Kõigega harjub, isegi ebameeldivustega ja iga inimene kartis midagi. Kes tuld, kes usse, kes putukaid ja mõned isegi verd. Veri ei tee jah midagi, aga kui see on nähtaval, siis järelikult ei ole kõik korras. Ana meenutas, kuidas ta autoga musta jää peal libises ning terve käsi oli kaetud klaasikildude ja verega. Halb mälestus. Tüdrukul oli siiamaani vasak käevars kaetud väikeste valgete kriipsudega. Armid jäid. Õnneks polnud need väga nähtaval ning hakkasid juba natuke päevitust peale võtma.

[Edgar Blackthorn]

Edgaril oli hea meel kui neidis temaga nõustus, kuid samas oli ta oodanud midagi ka Ana poolt. Mõnda argumenti või vastuväidet. Kuid peagi langes nende mõlema kohale vaikus. Mees toksis tossuninaga vaikselt liivahunnikut, mis üha rohkem koost varises ja muutus taas ühtlaseks liivapinnaks.
Ka Edgari käed ja jalad olid täis arme ja igasuguseid muid kriimustusi, kuid need ei olnud eriti nähtavad. Enamus neist olid lihtsalt lapsepõlves kukkumiste pärast tekkinud. "Kuid miks sa just siia tulid? California on ju päris kaugel?"
Võõrastega olles ei talunud Edgar vaikust. See oli nii rusuv ja mõneti isegi alandav tema jaoks.

[Analyn Dalisay]

"Sest siia pidi mu kursusekaaslane tulema, kuid ta hüppas viimasel hetkel alt. Niisiis avanes mul see võimalus ja ma võtsin sellest kohe kinni. Tulevikus teen ma äkki tööd noortega ja tore oleks vaadata, kas ma suudan korda hoida," vastas Ana muigega. Mingit karmi tädikest ta küll ei viitsinud hakata mängima, kuid kui valida õpetaja amet, siis pead tunnikord olema olemas.
OT:Ma kaon nii 10-20 minutiks. Ei viitsi chatti postitada.

[Sponsored content]