Re: Mett moka peale määrimas!

[Trevor Farro]

"Siis lähme lollimaks," muigas Trevor endiselt silmi avamata. Nad võiks midagi teha. Midagi idiootset. Midagi eriti idiootset, aga Trevorile ei tulnud ühtegi mõtet pähe.

[Matthew Stifler]

"Olgu," ütles Stifler muigega. See ei tohiks eriti raske olla.

[Trevor Farro]

"Sina alustad," naeris Trevor vaikselt ja avas nüüd silmad, jälgides Stiflerit.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas. "Peab see siis nii nähtav olema?" küsis poiss lõbusalt. "Teeme midagi huvitavat. Või lolli, sest lolliks me minema pidime."

[Trevor Farro]

"No teeme midagi, aga mida?" küsis Trev endiselt Stiflerit jälgides. Mis mees hakkas põdema nüüd?

[Matthew Stifler]

"Ma ei tea." Stifler kehitas õlgu. "Ideid on?" Matthewil hetkel ei olnud, või siis olid need sellised, mida teostada ei saa.

[Trevor Farro]

"Kui mul mõni idee oleks, siis ma ei küsiks ju sinult," muigas Trevor. Ei tõesti, ka temal puudusid konkreetsed ideed.

[Matthew Stifler]

"Vaat kui kahju," ütles Stifler lõbustatult, kerge ohke saatel, kui ennast selili lasi. Mm, uni.

[Trevor Farro]

Trevor muigas kavalalt ja kohe kui Stif selili langes, ronis ta kutile kaksiraksi peale. "Sa kardad ju ikka veel kõdi eks," muigas ta ja kõdistas Stiflerit.

[Matthew Stifler]

Stifler võpatas, kui Trevor ennast tema peale istuma sättis ning järsku teda kõdistama hakkas. Kartis jah. Peamiselt astma pärast, aga niisama ka. Poiss hakkas naerma, kui ta Trevori kätest kinni haarata üritas. "Ära... tee..." ütles ta õhku ahmides. Ai kui vastik.

[Trevor Farro]

Trevor naeris ja jätkas oma tegevusega rõõmsalt. Kuidagi sai Stifler ta käed siiski kinni püütud ja siis oli lõbu läbi. Trevor mossitas natuke. "Nii pole üldse huvitav," lausus ta.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas, kui Trevori käsi enda haardes hoidis. Ta oli piisavalt tugev, aga noh, Trevor on vast tugevam. "Tead, kui sa järele mõtled, siis sa tead küll, miks ma ei taha, et sa seda teed," ütles Matthew naeratades. Astma, Trevor, astma.

[Trevor Farro]

"Mhh," mõtles Trevor, jättes oma käte lahtiväänamise natukeseks ajaks rahule. Ta ei mõelnud seda välja ju, ta oli ju puupea. "Kui sa mu käsi lahti ei lase, siis ma suudlen sind," ähvardas Trevor. Kõva ähvardus, eriti arvestades, et ta ei teeks seda ja isegi kui teeks, siis Stiflerile see tõenäoliselt meeldiks.

[Matthew Stifler]

Stifler hakkas selle peale naerma. "Sa tead sama hästi kui mina, et sa ei tee seda," ütles poiss lõbustatult, endiselt tema käsi lahti laskmata. Miks peakski?Trevor saab ilma käte abita ka istutud.

[Trevor Farro]

"Sa oled vastik," lausus Trevor ja muigas siis. Ta ohkas. "No kuule, mul just hakkas lõbus," lausus ta ja siis tuli tal järsku haigelt hea idee, kuidas oma käsi lahti saada. Ta liibus Stiflerile lähemale, nii et ta huuled olid kuti kõrva juures ja sosistas talle siis kõrva. "Kujuta nüüd ette, kuidas ma su ees põlvitan ja su püksid alla tirin ja su riista suhu võtan ja seda metsikult imen ja imen ja lõpuks lahti imen. Ja mmm, kui hea see on ja siis ma tõusen ja suudlen sind huultele ja lasen selle kõik sulle suhu," sosistas Trevor meelal häälel. Stifile ei meeldi see ju. Küll see ta südame pahaks ajab.

[Matthew Stifler]

Stifler grimassitas selle jutu peale, kuid ei lasknud Trevori käsi lahti. "Sa tead seda ka, et sa ei teeks seda, ning et sa ei saa seda teha, kui ma sind kinni hoian," ütles ta, endiselt pisut vastikusest nägu krimpsutades. Rõve.

[Trevor Farro]

Trevor ohkas. Mitte miski ei mõju selle mehe puhul? "Tegelikult saan küll, sest sa hoiad ainult mu käsi kinni," teatas ta ja alles hekt hiljem jõudis talle kohale, et ta ei saa ju Stiflerilt suhu võtta, kui ta käed kinni on. Kuidagi peab ta ju enne pükstest jagu saama ja hammastega mitte. Raisk. Trevor tõmbas keelega üle Stifleri põse. "Siis ma lihtsalt lakun sind," irvitas ta.

[Matthew Stifler]

Iuu. "Vastik, Trev, vastik," ütles Stifler lõbustatult, kuid ei lasknud tema käsi lahti. Mkm. Ta kannatab selle lakkumise parem ära, kui et tüüp teda jälle kõdistab. Matthew polnud selleski kindel, kas tal inhalaator kaasas on. Ja kui on, siis on see seal kusagil dressika taskus, ning Trev oli ees, ehk ta ei saaks seda välja võtta. Vaat kui nunnu. Stifler üldse oli paksult riides, nagu tavaliselt. Veider.

[Trevor Farro]

Trevil oli ka pusa seljas, nagu tavaliselt. Ta tõmbas uuesti keelega üle Stifi põse. "Kuule, sul on täna habe ajamata jäänud," teatas ta siis eemale tõmbudes. Rohkem ta lakkuda ei viitsi. "Kuule," küsis ta äkki, "kui me olime, nagu koos. Noh ühesõnaga, kui ma sind suudelnud olen, kas mu keeleneet on sind seganud?" See huvitas Trevi väga.

[Matthew Stifler]

Habe ajamata? "Võimalik, et ongi," ütles Stifler selle peale. Habeme kohta. "Keeleneet? Sul on neet?" Matthew kallutas kergelt pead, kui Trevorit silmitses. "Ahjaa. On küll. Tähendab, jah sul on neet. Ning ei, see ei ole seganud. Või ma ei mäleta. Millest selline küsimus?"

[Trevor Farro]

"Chris ükspäev ütles, et ma peksan sellega vastu ta hambaid," lausus Trevor. "Kuule, ütle ausalt. Nagu täiesti ausalt ja ma usaldan sind, sest sa oled mu parim sõber. Kas ma olen hea suudleja?" küsis Trev. Stifler oskaks ikka ausalt öelda ju.

[Matthew Stifler]

Stifler ei saanud sinna midagi parata, ta hakkas naerma. "Tüüp, kas sa mäletad, kui kaua on möödas viimasest korrast, kui ma sind suudlesin?" küsis Matthew selle peale lõbustatult. Ega ta ei jätnud kõigi puhul meelde, kas nad on head suudlejad või ei. "Ma arvan, et sa olid hea. Sest kui ei oleks, poleks ma sinuga tervelt kaks korda maganud." Vot tak.

[Trevor Farro]

"No võib-olla sa tegid seda haletsusest," sõnas Trevor õlgu kehitades. See tõesti häiris teda ja oli talle oluline. "Kas ma võin sind praegu suudelda? Lihtsalt selleks, et sa saaks öelda, kas ma tõesti peksan selle neediga vastu hambaid sulle. See suudlus ei tähendaks midagi," küsis Trevor.

[Matthew Stifler]

Haletsusest? Hah. "Mkm," vastas Stifler siis pead raputades ning huuli kokku surudes. "Mis sa nalja teed või? Muidugi sa oled hea suudleja. Ju siis ühekorra juhtus..." Muidugi oli Trev hea suudleja. Ähmaste mälestuste järgi öeldes.

[Trevor Farro]

Trevor ohkas. "Stifler, mu tuju hakkab ära vajuma," lausus ta abipaluvalt. See lihtsalt kadus ära niimoodi järsku ja see oli tema puhul normaalne. Kunagi oli aeg, mil see pea võimatu oli, aga pärast õnnetust oli täitsa normaalne, et ta väikeste asjade pärast oma tujul minna lasi. "Palun tee midagi," anus Trev, ta ei tahtnud jälle mossitama hakata.

[Sponsored content]