Re: Mett moka peale määrimas!

[Matthew Stifler]

Stifler naeratas kergelt. "Kõiki emotsioone ei saagi, ega tohigi, enda sees hoida," ütles noormees selle peale. Ta ise oli ka veidralt tundelisemaks muutunud peale seda saart. Imelik, tõesti.

[Trevor Farro]

"Ma lähen koguaeg närvi," pomises Trevor. Tal oli sellega juba enne saart probleeme olnud. Oli ju tema see, kes alati kõige pisemana üksi mõne suure jõmmiga plõksima läks ja kui siis lõuksi sai aina vihasemaks muutus. Väike, aga ülbe nagu ta oli.

[Matthew Stifler]

"Me kõik närvitseme, kui selleks on põhjust," ütles Stifler muiates. Tema ise ei olnud eriti peksja tüüp, sest ta ei tohtinud trennigi teha. Mis jõudu tal siis ikka olla saab? Eriti eimingisugust. Matthew oli tavaliselt kõrvalseisja. Nüüd aga oli ise alustanud, sest noh... ta oli vihane.

[Trevor Farro]

"Jah, aga see mida mina teen ei ole normaalne," pomises Trevor ja tõmbas oma suitsu lõpuni. "Tead, praegusega võrreldes ma soovin, et ma oleksin samasugune nagu varem. Kasvõi samasugune ülbe ja hoolimatu, aga vähemalt mitte selline tossike, nagu ma olen praegu," seletas Trev Stiflerile silma vaadates.

[Matthew Stifler]

Tossike? "Miks sa arvad, et sa tossike oled? Me kõik oleme pisut sassis, kes vähem, kes rohkem," sõnas Stifler kergelt pead kallutades. Stifler oli... jah, nagu mainitud emotsionaalsem, ja see käis talle närvidele. Enamuse ajast oli tema olek siiski näitemäng, aga üha tavalisemad asjad suutsid ta rööpast välja lüüa.

[Trevor Farro]

"Ma olen ju. Kõik see, mis saarel juhtus ainult tõestas seda," pomises Trevor. Ta oli täielik tossike, kes ei suutnud end ise kaitsta. Nagu mõni eit. Jah, täpselt, nagu mingi eit. Sebastian kutsus ka Lillekeseks teda.

[Matthew Stifler]

"Sa oled lihtsalt... noor. Ja kõik ei peagi olema sellised musklimäed nagu P... Zane," vastas Stifler selle peale kerge lõbususega. Ta tahtis Patrick öelda, kuid asendas tema nime Zane'i omaga, kes ka ometi vaba aja kõik jõusaalis veedab. Või pigem veetis. Trenni tegi ikka, ning oli tugev ka. Päris õudne oli vaadata, kuidas tüüp Sebastianile peksa andis. Stifler ei oleks trenni tehes ka nii tugev.

[Trevor Farro]

"Aga miks see just minuga juhtuma pidi?" küsis Trevor. Nagu Stifler vastust teaks. Ta kiskus oma pusa varukaid alla poole ja ohkas jälle. Just tema oli see, keda Sebastian kaks korda võttis ja see rõve irve mehe näol ei läinud Trevil meelest. Seda enam, et lõkkepeol oli ta seda sama irvet jälle näinud.

[Matthew Stifler]

Jah, Stifler ei teadnud vastust. "See oleks ükskõik kellega meist juhtunud, kui keegi meist oleks sinu asemel röövitud," ütles ta otseselt vastamise asemel. Stifler oli niigi temaga maganud, kuigi vabatahtlikult.

[Trevor Farro]

"Mu psühhiaater räägib sama jutu," pomises Trevor. Ta peaks teda vist rohkem kuulama, aga raske oli kuulata kedagi võõrast, kes näiliselt asjast mitte midagi ei tea. Ja tegelikult ta ei teagi ju. Ta lihtsalt arvab, et ta teab.

[Matthew Stifler]

"Aga tema ei ole neid asju peaaegu et läbi elanud," ütles Stifler käsi taskutesse surudes. Kõige rohkem mõjuks vist Patrickuga rääkimine, aga Pat on surnud...

[Trevor Farro]

Trev noogutas ja ohkas taas. Kusjuures ohkamine ja haigutamine pidi tähendama, et inimese organism taastab oma hapnikuvarusid. Kas see tähendas hekel, et Trev unustas hingata või midagi?

[Matthew Stifler]

Stifler vaatas hetkeks Trevori poole ja suunas siis pilgu eemale. "Lähme kusagile, või ma ei tea," ütles ta mõne hetke pärast. Seal seistes hakkab igav lõpuks.

[Trevor Farro]

Trevor astus Stifleri juurde ja põimis oma käed talle ümber, kallistades teda tugevalt. Mõne hetke pärast tõmbus ta eemale. "Lähme, aga kuhu?" küsis ta ringi vaadates. Mida seal üldse teha saab?

[Matthew Stifler]

Stifler kallistas Trevorit põgusalt vastu, ning kehitas küsimuse peale õlgu. "Ma ei tea. Järve äärde, metsa... linna?" Igasugused kohad sobivad.

[Trevor Farro]

"Metsa ma minna ei taha," lausus Trev mõtlikult. "Lähme järve äärde," sõnas ta siis. Seal oli alati mõnus istuda. Trevor hakkas vaikselt järve poole astuma, jalaga ettejuhtuvaid kivisid tonksates.

[Matthew Stifler]

Järve äärde, olgu. Stifler järgnes Trevorile, kui käed taskutest välja võttis. Seal oli niigi palju asju tänu noormehe suitsetamisharjumustele ja astmale. "Ujuma?" küsis Stifler, rohkem nagu selle mõttega, et kas Trev tahab ujuma minna.

[Trevor Farro]

"Pole väga tuju," vastas Trevor. Kaine peaga hakkas kuradi hirmus kui ta sellele tagasi mõtles, kuidas ta seal järves uppunud oleks. Ja ta oli tegelikult täiesti hea ujuja ju. No, nagu näha, siis alkoholi joobes pole ta suurem asi ujuja, ega üldse keegi tegelikult. Küllap selle pärast Chrisile ei meeldinudki kui ta jõi. Ta muutus enda meelest siis alati üliinimeseks ja ajas lolli juttu ning ülehindas ennast. Aga ometi ei pannud sellele kõigele mõtlemine Trevorit alkoholist loobuma. Täispeaga tundis ta end täiesti vabalt. Siis ta reaalselt unustas ära, mis saarel juhtus.

[Matthew Stifler]

"Väga tore," ütles Stifler selle peale. Ta ei oleks tõenäoliselt viitsinud kaldal istuda. Siis meenus talle, et Trevor oli lõkkepeol peaaegu ära uppunud. Nojah. Stifler oli ka kord peaaegu uppunud, ning asi oli kordades hullemini lõppenud. Kooma ning taastusraviga.

[Trevor Farro]

Trev heitis korra Stifile pilgu, kuid ei öelnud midagi. Nad jõudsid järve äärde ja Trevor istus sinna samma kuskile maha. Loodetavasti istub Stif kohe ta kõrvale, siis tal on kuskile pead toetada.

[Matthew Stifler]

Stifler istuski üpriski Trevori kõrvale. "Ega sa juhuslikult ei tea, mis siin täna toimuma hakkab?" küsis ta peale mõnda vaikusehetke.

[Trevor Farro]

Trevor toetas oma pea Stifi õlale. Väga hea. "Ei tea," vastas ta küsimusele. "Ma pole üldse kursis sellega, mis siin toimub, ma tavaliselt tolgendan sabas kellelgi," lausus kutt. Üldjuhul siis Chrisil.

[Matthew Stifler]

Ahsoo. "Ühtekad sel juhul," muigas Stifler kergelt. Ta ise ka tavaliselt läks sinna, kuhu Zane läks, või töllerdas niisama kusagil. Ehk siis ta ei teadnud midagi, mis toimus.

[Trevor Farro]

"Nagu alati," muigas Trevor. Tõsi ta ju oli, nad tegid pidevalt asju ühtemoodi või ühel ajal. Eks nad selle pärast parimad sõbrad ka olid. Mõistsid teineteist poolelt sõnalt.

[Matthew Stifler]

"Täpselt." Stifler naeratas. "Need kõik aastad peavad kuidagi mõjuma ka ju." Täiesti segased olid nad mõlemad. Vähemalt kunagi olid. Väga sarnase mõtteviisiga.

[Sponsored content]