Mett moka peale määrimas!

[Trevor Farro]

Trevor istus laua taga ja sõi hommikust või midagi. Uni oli varakult ära läinud. Liiga varakult tema kohta. Kell oli mingi 12 alles ja Trevor sõi juba hommikust. Üldse mitte tema moodi. Eriti arvestades seda, et ta polnud isegi õuduka peale üles ärganud vaid lihtsalt une mingist hetkest kaotanud. Väga veider.

[Matthew Stifler]

Stifler tatsas pahaselt söögisaali. Ta oli hommikul vara üles ärganud valutava lõua pärast, ning Zane oli kusagile kadunud. Tuju on laes, jah. Poiss haaras kandiku, vikas suvalt sinna mingeid toite ja jooke, ning otsis siis vaba kohta. Näinud üksi istuvat Trevorit, sammus poiss sinna ja peaaegu et virutas kandiku lauale ja istus. "Tere hommikust!" ütles ta siiski üpriki rõõmsameelselt, kui kergelt naeratas. Trevor suutis ikka tuju parandada, hoolimata sellest, et Stifleril nüüd armid, ei, haavad, ka näol ilutsesid. Kuradi Sebastian.

[Trevor Farro]

Trevor võpatas, kui kandik lauale lendas ja ta kahvel oleks äärepealt maha kukkunud. "Hommikust sulle ka," pomises ta. "Kus sa käinud oled?" küsis ta vaikselt. Trevori ilme oli unine ja ta näkku oli mõnus padjakas kleebitud. Juuksed olid ka armsalt sassis. Trev ei viitsinud nendega tegeleda hommikul väga. Üldse viitsis ta viimasel ajal enda eest aina vähem hoolitseda. Hea, et ta habetki ajada viitsis.

[Matthew Stifler]

Stifler haaras kahvli, kuid peatus, kui Trevori küsimust kuulis. "Mis mõttes kus ma käinud olen?" küsis ta kulmu kortsutades, mis oli vale tegu. Valus. Poiss surus kahvli salatisse ja vaatas uurivalt Trevori poole. Vastupandamatult armas padjakas. Kaisumõmmi, nagu Stifleri poolt ta hüüdnime saanud on.

[Trevor Farro]

"Su nägu on suht sassis," lausus Trev. Tema polnud näinud, et Seb Stifi nii sassi oleks peksnud ja hommikuse uimase peaga ei osanud ta kahte asja kokku ka viia. Trev torkis oma kahvliga natuke oma hommikusööki ja võttis sellest siis ampsu. Stif ise nägi ka armas välja. Selline pahur ja unine.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas kõveralt. "Sebastian on üpriski tugev," vastas poiss selle peale. Jah, ta polnud mehe päris nime teada saanud, seega ta oli Sebastian. Äkki ta oligi Sebastian? Kes teab. Poiss pistis esimese suutäie salatit suhu ja vaatas saalis ringi. "Sa Zane'i ei ole näinud?" Tavaliselt kui Stifler kaheteiskümne paiku ärganud on, on Z seal olnud. Nüüd oli ta kadunud kusagile.

[Trevor Farro]

"Ahnii," pomises Trev ja surkis oma toitu. Isu kadus ära. "Mkmm," raputas ta küsimuse peale pead ja põrnitses oma toitu ikka edasi. Nii et see tüüp ikka oli Sebastian? Kuidas see võimalik oli? Alles siis, kui pisar Trevi taldrikusse kukkus sai ta aru, et vesistab jälle. Trev tõmbas pusavarukaga kiirelt silmade alt läbi. Ta käsi hakkas värisema. Trev hingas sügavalt ja püüdis end rahustada, nagu psühhiaater oli õpetanud ja see vist isegi toimis.

[Matthew Stifler]

Stifler suunas pilgu Trevorile, kui too nutma hakkas. "Heii... ta ei ole see, kes saarel oli... tema ma ju matsin maha. See siin on tema kaksikvend," ütles Stifler vaikselt, kui kahvliga salatis sorkima hakkas. Ta ei tahtnud, et Trevor nutaks, ta ei osanud poissi kuidagi lohutada, parim sõber või mitte.

[Trevor Farro]

Trevor noogutas vaikselt ja lasi kahvlil taldrikusse kukkuda. "Miks mulle tundub, et see kõik kordub jälle?" küsis ta nuuksatades. "See kõik," kordas poiss vaikselt. Nad olid kamba kooliõpilastega kuskil, ööbisid väikestes majakestes ehk kämpingutes. Stan oli seal. Sebastian. Kui palju hullemaks sai asi veel minna?

[Matthew Stifler]

Stifler ohkas vaikselt, ning toetas kahvli kausi äärele, kui poisile otsa vaatas. "Ära mõtle nii. See... see on lihtsalt üks halb kokkusattumus. Ma ei usu, et nii läheb. Siin on tsivilisatsioon. Seal olime me eraldatud. Ära muretse..." ütles ta vaikselt, kui kergelt pead kallutas. Tegelikult arvas ta ise ka, et seisud on sitad.

[Trevor Farro]

Trevor ohkas vaikselt ja noogutas. Stifleril oli õigus. "Keegi ei seo mind siin kinni," sosistas ta vaikselt. Rohkem endale kinnituseks. See oli laager. Neil hoiti koguaeg silma peal. Kõik oli kontrolli all.

[Matthew Stifler]

Stifler naeratas põgusalt. Jah. Siin ei tohtinud midagi sellist juhtuda, kuid Stifler kartis, et see võib juhtuda. See oleks kohutav.

[Trevor Farro]

See ei saanud ju juhtuda. Come on, nad olid siiski tsivilisatsioonis. Trevor ohkas ja võttis kahvli jälle kätte. Ta sonkis natuke oma toitu ja sundis end siis sööma.

[Matthew Stifler]

Stifler võttis samuti kahvli, ja üritas süüa. "Kuidas sul vahepeal läinud on?" küsis ta siis. Nad siiski ei kohtunud iga päev. Või vähemalt ei rääkinud omavahel. Niimoodi.

[Trevor Farro]

"Normaalselt," pomises Trev ja ohkas. "Chris oli vahepeal Ray peale armukade, aga rahunes," lausus Trev, ega tal midagi muud väga rääkida polnud. Midagi suurt tema elus nagu ei toimunud hetkel.

[Matthew Stifler]

Stifler kortsutas taas kulmu. "Miks ta armukade oli?" Trev oli Chrisi petnud või midagi? Vaevalt...?

[Trevor Farro]

Trev kehitas õlgu. "Ta on viimasel ajal proovis olnud ja ma olen halbu unenägusid näinud sel ajal või midagi ja siis Raymond on seal olnud ja mind maha rahustanud ja värki ja siis Chris on vist kergelt üle mõelnud," seletas Trevor. Ta ei petaks Christerit iialgi.

[Matthew Stifler]

Siis on ilmselge. "Ma oleks ka armukade," ütles Stifler selle peale. Kui Zane pidevalt mingi teise kutiga oleks, kui Z'l mingi emotsionaalne kriis on. Sitaks oleks vihane.

[Trevor Farro]

"Sama hästi võiks ta sinu peale armukade olla. See on absurdsus. Ei, see, kui ta sinu peale armukade oleks oleks veel õigustatud, arvestades meie minevikku ja seda, et sa bi oled, aga Ray on täiesti sirge ju," lausus Trevor. Tema küll aru ei saanud, kuidas sai Chris armukade olla. Omaenese onupoja peale.

[Matthew Stifler]

"Ta ei tea ju meie minevikku, või sa oled rääkinud?" vastas Stifler selle peale kergelt pead kallutades. Isegi Zane ei teanud, et ta Trevoriga olnud oli. "Ray on sirge jah, aga kui ta on alati kohal, kui seal peaks olema Christer, siis sellest olenemata on ilmselge, et ta armukade on."

[Trevor Farro]

"Ma pole talle midagi rääkinud," lausus Trevor. Kuulates Stifleri juttu ta ärritus ja tõusis püsti. "Türa, kes selles süüdi on, et teda kunagi pole, kui mul teda vaja on?" käratas ta ja virutas oma taldriku põrandale kildudeks. Tal ka savi noh. Täna jälle polnud Chrisi kusagil näha olnud, kui Trev ärkas. Ta marssis vihaselt sööklast välja. Jõudes õue süütas Trevor suitsu. Tal pohhui, kui nad ta suitsetamise eest nüüd kuskile kartsa topivad.

[Matthew Stifler]

Stifler võpatas, kui Trevor taldriku puruks viskas ning saalist välja marssis. Ta tõusis, ning järges noormehele, kildudest hoolimata. Ning küll ta hiljem sööb kõhutäiteks šokolaadi või midagi. "Trevor..." ütles ta kõhklevalt, kui poisi juures seisma jäi. "See ei ole sinu süü, muidugi mitte." Poiss hammustas põgusalt alahuulde. "Räägime millestki paremast."

[Trevor Farro]

Trevor tõmbas närviliselt suitsu, kuid ei vastanud Mattile midagi. Tal polnudki midagi vastata. Loomulikult polnud ju tema süüdi. Ta teadis seda ise ka, aga millegi pärast jäi talle Matti jutust mulje, et just tema ongi süüdi. Et ta oleks pidanud enne ära uppuma, kui laskma Ray'l end päästa.

[Matthew Stifler]

Aga see polnud mitte Matthewi jutu peamine mõte. Stifler oli üleüldse selle vahejuhtumi peaaegu unustanud, et Trev ujumas käinud oli. Teda ennast oli ju vägistada üritatud. Sebastian II rikkus täiega kogu Stifleri arvamuse, mälestused, Sebastianist seal saarel.
Kuid kuna Trev ei öelnud midagi, püsis ka Matthew vait, pilk mõtlikult eemal.

[Trevor Farro]

Trevor puhus suitsu välja ja ohkas vaikselt. "Sorry, et ma sedasi närvi läksin," pomises ta kahetsevalt. Ta oleks võinud ju asja kuidagi rahulikumalt võtta. Kohe kindlasti polnud nõude lõhkumisest kasu.

[Sponsored content]