Re: Piljard

[Nathan Bellamy]

Nathan mõtles väheke. Talle isegi meeldis see hetkeolukord, mis toimus.
Ta toetas teise käe diivani seljatoele nii, et hoidis samal ajal sama käega pead kinni.
Pea väheke viltu, vaatas ta Jamesi vastu. Tüdruku naeratust nähes küsis ta: "Millest mõtled?"

[James Michelle Smith]

Jamie raputas pead ning kehitas seejärel õlgu. "Absoluutselt mitte millestki. Lihtsalt... naeratan," sõnas ta ning naeratas veelkord. Olukord oli üsna naljakas tegelikult. Vähemalt James'ile. "Sinuga on tore siin niimoodi istuda, aga peab tunnistama, et minusugusel püsimatul inimesel läheb varsti siin passimine igavaks," muigas neidis nüüd.

[Nathan Bellamy]

"Aga paku midagi välja," lausus siis Nathan, endiselt ainiti tüdrukut vaatamas.
"Väljas on päris soe ilm. Võiks ju ujuma minna?"

[James Michelle Smith]

James kehitas õlgu. "Ma ei tea, ei ole väga ujuja tüüp vist..." sõnas ta mõtlikult. "Aga ma võin sinuga kaasa tulla, kui sa tahad," lisas neidis naeratades ning pööras siis pea ära. Tal oli ebamugav kui keegi, ükskõik kes, olgu see siis Nathan või ta isa, teda nii pikalt jälgis.

[Nathan Bellamy]

"Üksi vees liguneda pole ka tore. Eriti veel siis, kui keegi kalda ääres istub." naljatles Nathan.
Ta sai aru, et tüdruk tundis ebamugavustunnet poisi vaatamise pärast kuid vahel lihtsalt juhtus nii, et Nathan unustas end ning ta jätkas tüdruku vaatamist.
"Paku ise midagi välja." sõnas Nate.

[James Michelle Smith]

Jamie raputas pead. "Eh, ma ei tea, ma tõesti ei tea," sõnas ta ning viskas ka teise jala üle Nathani. Nii oli mugavam. Pea toetus tüdrukul ikka vastu seljatuge. Imelik asend, kuid neidisel oli hea. Neiu ohkas. "Mul pole õrna aimu ka, mida teha," sõnas ta ning sulges silmad. "Aga selge on see, et kui ma praegu magama jään, pead sa mu minu kämpingusse tassima ja sa ei tea, milline mu kämping on, seega jätad sa mu kuhugi kuuse alla magama ja siis ma jään haigeks..." arutles Michelle targal toonil ning avas siis uuesti silmad. "Eks?"

[Nathan Bellamy]

"Kui sa magama jääd, siis ma viin su oma kämpingusse." muigas Nathan.
"Ning siis on mul kurjad plaanid," sõnas ta kavalal pilgul.
Ka Nathan sulges silmad. Imelik rammus väsimus tuli peale.
"Mis su number on?" küsis Nathan.

[James Michelle Smith]

James muigas. "See mulle meeldiks," sõnas ta vaikselt ning vaatas siis poissi suurte silmadega. "Mismõttes? Ma alles andsin sulle oma numbri ju," küsis ta naerdes. Natukese aja pärast ta mõistis. "Aa, sa mõtlesid majakese numbrit?" küsis tüdruk, muie suul.

[Nathan Bellamy]

"Ikka maja oma," naeris Nathan.
Ta tundis, kuidas selline väsimuse uni võimendas kõike ning sellepärast tundusid paljud asjad naljakamad, mis tavaolukorras ei pruukinudki olla.
Tema käsi väsis pea hoidmisest, mille tõttu ta sättis ennast mugavamasse poosi, lastes nüüd ka teisel käel olla Jamesi jalgade peal.

[James Michelle Smith]

James mõtles hetke. "Kolm oli vist..." Taaskord mõtles Jamie ning noogutas. "Kolmas jah," sõnas ta naeratades. "Mis siis?"

[Nathan Bellamy]

"On hea teada, kui sa peaksidki magama jääm..." Nathani lause jäi poolikuks.
"Oot, sa ütlesid kolm või?" Nathan soris oma taskutes, tõmbas välja lipiku, kuhu oli ta kirja pannud oma kämpingu numbri ning kuidas sinna liikuda.
"Et siis kolm jah," küsis Nathan uuesti üle, nagu tema kõrvakuulmine oleks nullilähedane.
"Kui ma nüüd valesti üles ei märkinud või oma käekirja valesti ei loe, siis minu öömajaks on ka kolm," sõnas poiss ning sellepeale väljus häälekas lühinaer.

[James Michelle Smith]

James jälgis veidral pilgul Nathani käitumist ning hakkas siis naerma. "Hah, no siis sul ei ole väga pikk maa mind enda juurest minu juurde viia, kui ma juhuslikult kunagi su voodisse mingil imelikul põhjusel, kes teab miks, ma küll ei tea, magama peaksin jääma," sõnas Jamie ning hakkas siis taaskord naerma. Tõsi ta oli, et see lause eriti loogiline ei olnud, kuid sellised laused olid just Michelle'i pärusmaa. Ta oskas väga hästi taolisi täiesti ebaselgeid lauseid moodustada, ometi said kõik neist alati aru, sest mingil naljakas põhjusel on ebaloogilisus loogilisus... Nagu ka ebanormaalsus on normaalsus... Jamie muigas oma mõtete peale ning jäi siis Nathanit vaatama.

[Nathan Bellamy]

OT: kas seda teemat on mõtet jätkata?

[James Michelle Smith]

Ot: Miks ei ole? Ei, me ei pea, kui sa ei taha

[Nathan Bellamy]

OT: Ei-ei, võib küll. Lihtsalt, kuna ma olin nii kaua eemal, mõtlesin, et äkki huvi kadunud .

Nathan ühmas sõbralikult Jamesi pika lause peale. Ta sulges silmad, paistes välja, nagu ta tukastas, samal ajal aga lausudes: "Või pole mul jällegist pikk ma sind enda juurde tuua."

[James Michelle Smith]

Jamie noogutas, kuid Nathan seda ju ei näinud. "Seda ka jah," sõnas ta naerdes ning tõmbas oma jalad poisi sülest ära. Tüdruk istus nüüd rätsepistes diivanil ning toetas pea vastu seljatuge.

[Sponsored content]