Istumas

[Matthew Stifler]

Stifler oli ikka ebanormaalselt hilja ärganud, ning istus nüüd, kella kuuest õhtul, järve ääres kail ja põrnitses vett. Kui ta niimoodi jätkab, magab ta terve laagri maha. Aga mis seal ikka, Matthew on Matthew, magab kaua. Väga kaua. Talle tundus, et Zane sureb küll igavuse kätte ära, sest too ärkas üpriski vara. Või noh, Stifleriga võrreldes. Vist.
Matthew oli käed sooja saamiseks dressika taskusse surunud, ning kortsutas vaevumärgatavalt kulmu, kui vett, mida ta ei sallinud, vaatas, ning meenutas kõikvõimalikke erinevaid seiku, mis olid seotud veega. Mälestused-mälestused.

OT: Mõmmik.

[Trevor Farro]

Trevor jalutas mööda laagri platsi ringi. See sõna juba oli rõve. Ta märkas eemal, järve ääres Stiflerit üksi istumas. Trev kõhkles hetke. Samas üksi oli ka nõme jalutada. Kutt võttis suuna sõbra poole. Ka tema käed olid pusa taskutes ja tal oli tema lemmik - punase-musta triibuline pusa seljas. Trev istus Matti kõrvale kaile maha ja toetas oma pea kuti õlale. "Hei," pomises Trev vaikselt ja silmitses samuti vett.

[Matthew Stifler]

Stifler oli üpriski oma mõtetes, ja märkas Trevorit alles siis, kui poiss tema kõrvale istus ja pea tema õlale toetas. "Hei," vastas Matthew kergelt naeratades. Trevoril oli mälu tagasi, mis oli lihtsalt ülitore. "Kuidas läheb?" küsis ta mõne hetke pärast, kui pilgu taas järvele suunas. Tal ei olnud Trevorit siin laagris eriti näinud, pealegi, siin oli ju nii palju rahvast. Kuid tore, et poiss nüüd siin oli, parim sõber siiski. Ning mõne minuti temaga rääkimise eest oli Stifler valmis andma päris palju. Ja lihtsalt... olemise.

[Trevor Farro]

Trevor ohkas. "Ma ei tea. Ma ei mõista seda küsimust enam," pomises ta. Ta ei saanud öelda, et tal sitasti läheks. Tal oli ju Chris ja Matt ja... ooo Raymond. Ning psühhiaater oli ka öelnud, et ta juba paraneb või midagi ja inimestega suhtlemine teeb talle head. Samas ta ei saanud ka öelda, et tal hästi läheb, sest sisimas oli koguaeg mingi hirm ja iga teine asi tekitas temas kahtlusi ning minevik kummitas ikka veel. Normaalselt oleks ka liiga veider vastus olnud. Ühesõnaga ta ei osanud vastata. "Kuidas sul?" küsis ta hoopis.

[Matthew Stifler]

Õigus, Trevor oli ju juba piisavalt palju üle elanud. Kui Stifler oleks seda kõike taluma pidanud, siis ta vist ka ei oskaks enam nii lihtsale küsimusele vastata. Ega ta praegugi ei oska. "Ma ka ei tea," vastas ta siis lõpuks kergelt ohates. Hästi, kuna ta oli saarelt pääsenud, ning tal olid Zane ja Trevor. Halvasti, sest ta oli kaotanud nii mitmed endale lähedased isikud. "Ma ei taju enam, kas mul läheb hästi või ei. Läheb kuidagi. Olen veel elus, ja see peaks nagu hea olema." Njah, oli elus. Ta võib siin kahe minuti pärast ka kutupiilu olla. Ta peaks Trevorile enda astmast rääkima... Too oli siiski tema parim sõber. Praegu teadsid sellest nii vähesed. Ja Stifler teadis, et võib Trevorit usaldada, teadis seda juba aastaid. Omaette alahuult närides asetas ta ettevaatlikult käe ümber poisi. Nii oli tal mugavam. "Trevor, ma peaksin sulle midagi rääkima," sõnas ta siis järsku, otsustanud, et ta ikkagi ütleb Trevile, mis haigus tal on.

[Trevor Farro]

"Eks ta ole," pomises Trevor vett silmitsedes. Saabus mingi veider vaikus. Siis libises Stifleri käsi ümber Trevori ja Matt purustas vaikuse. Trev tõstis pea kuti õlalt ja vaatas talle silma. "Nii?" küsis ta veidi murelikult. Ehk rohkem murelikult, kui ta oleks pidanud olema, aga sõnad "ma pean sulle midagi rääkima" ei kõlanud mitte kunagi hästi ja need ei tõotanud samuti head.

[Matthew Stifler]

Stifler hingas sügavalt sisse, ning suunas pilgu teisele poole järve. Siis võttis ta vaba käega dressika taskust enda inhalaatori, selle imevidina, mis teda lugematuid kordi surmast päästnud oli. "Kas sa tead, mis see on?" küsis ta seda Trevorile näidates, hääl rusutud, kui ta ka pilgu poisi näole suunas. Võimalik, et too ei teadnud, aga ta tahtis vastust teada. Raske oli enda parimale sõbrale, kes oli nii palju üle elanud, teatada midagi sellist, et Stifler võib iga hetk ära surra.

[Trevor Farro]

"Inhalaator," pomises Trev. Nii taun ta nüüd ka polnud. Pealegi, ta oli Sethil seda näinud. Astmaatikud ja astmaatilised allergikud kasutasid seda. "Miks sul see on?" küsis Trevor vaikselt. Leidis selle kusagilt? Palun ütle, et sa leidsid selle. Trevori kulm kiskus aina enam kortsu. Oli ta valmis üldse vastu võtma mingit sellist infot. See surma teema oli ikka päris jube.

[Matthew Stifler]

Stifler noogutas poisi vastuse peale, ning surus inhalaatori tagasi taskusse. Ta kallutas küsimust kuuldes pea kuklasse ja sulges silmad, et pisaraid peatada. Ta ei suutnud seda Trevorile öelda. Zane'ga oli lihtne selle pärast, et ta lihtsalt juhtus juures olema, kui poisil hoog oli. Siis, silmad avanud ning ühe jonnaka pisara, mis tema põselt alla libises, vaba käega pühkinud, suunas Matthew enda üpriski punaste silmade pilgu Trevorile. "Mul on astma," vastas ta lõpuks vaikselt ja neelatas. "Varem ei olnud see tõsine ja ma ei näinud vajadust rääkima. Nüüd... n... nüüd on mul hoog peaaegu iga päev." Stifler grimassitas vaevumärgatavalt ning hõõrus silmi ja pühkis endal järgmise pisara. Kuradima raske oli seda Trevorile öelda, ning ta võis vaid ette kujutada, mida too tunda võib, olles üle elanud juba nii palju kohutavaid asju.

[Trevor Farro]

"Aga...." pomises Trevor, silmad märjaks muutumas. "Sa saad ju terveks. See ei süvene ju veelgi. Sa ei sure ju ära," pomises ta pisarad silmist jooksmas. Ta ei vaevunud neid ära pühkima ka. Las jooksevad siis. Stif ei tohtinud surmaohus olla. Astma polnud ju nii hull. Come on. Seth surfas ja tal oli astma. Vist. Äkki tal polnud astma, äkki tal oli see allergia. Trevori silmis tegi sama välja.

[Matthew Stifler]

Stifler naeratas põgusalt. "Mulle tundub küll, et süveneb," ütles ta vaikselt, kui vett vahtis. "Suren... no... see on väga... see oleneb paljudest asjadest. Või pigem, vaid sellest, kas ma saan õigel ajal inhalaatori või ei." Halb teema. Kuid Matthew tahtis, et Trevor seda teaks, et ei süüdistaks Matthew'd siis, kui poiss peaks selle pärast surema, et Matthew pole talle öelnud. See oleks ebameeldiv. "Ma ei tahtnud sind kurvastada." Stifler surus huuled kokku ja pühkis paar pisarat Trevori põskedelt. Mõmmit nutmas näha oli nii kurb.

[Trevor Farro]

"Kõik ajab mind nagunii nutma koguaeg," vabandas Trevor. Ta pööras pilgu veele, pisarad jooksid ikka edasi. No on raisad. "Ma lihtsalt.... Ma ei saa sind ka kaotada," sosistas Trev vaikselt ja silmitses Matti kurba nägu. Tema nuttis ja Matti silmad olid punased. Milline ideaalne kooslus.

[Matthew Stifler]

Noh, ajalugu arvestades... Stifleril pruukis vaid mõnda saarel veedetud päeva meenutada, ja ta oli pisarate äärel. See ei ole enam Stiflerilik. Ning, nagu tema isa ütles, on Matthew nende perest välja arvatud kah. See oli üks põhilisi põhjuseid, miks poiss üldse seal laagris oli. "Ma ei pruugi surra," ütles Matthew siis selle peale. Ta ei tahtnudki. Tal oli liiga palju, mille pärast elada, isegi, kui see kellelegi teisele märkimisväärne ei tundunud. Aga Trevor ja Zane olid need inimesed, kelle pärast Stifler seda inhalaatorit endaga kaasas vedas, ning kõigest hoiduda üritas, mis hoo peaks tekitama.

[Trevor Farro]

Trevor raputas pead. "Sa ei suregi," pomises ta kindlalt. Maailm lihtsalt poleks nii julm ju. Ei saaks olla. Trevor oli juba piisavalt sõpru kaotanud. Huvitav, kas kõik see saarel läbielatu oli talle karistuseks, et ta varem nii halb inimene oli olnud? Ilmselt küll. Aga nüüd on ju tema karistus läbi ja Stifleriga ei juhtu midagi. Paljud astmaatikud elasid väga vanaks.

[Matthew Stifler]

Matthew naeratas taaskord. "Ma üritan seda meeles pidada," ütles ta kerge lõbususega. Ta ei tahagi surra. Ning kui sureb siis... no, siis on ta enda haiguse peale väga vihane. "Räägime nüüd millestki paremast. Ma lihtsalt... tahtsin, et sa teaksid minu haigusest." Lõbusamaid teemasid, palun!

[Trevor Farro]

"Räägime," noogutas Trevor ja silmitses vett. Tal polnud aimu ka millest ainult. Tema küll ühegi idee peale ei tulnud. Trevor oli oma pea taas Stifleri õlale toetanud. Nii oli mugav olla. Stifleri käsi oli endiselt ümber ta piha. Huvitav, mida Chris või Zane ütleks, kui seda näeks. No loomulikult ei tähendanud see midagi, nad olid ju siiski parimad sõbrad.

[Matthew Stifler]

Stifler vaatas vett, ning mõtles samas, mida ta seal järve ääres tegi. Ta ju kartis vett. "Kuidas sul Chrisiga läheb?" küsis ta siis lõpuks küsimuse, mida ta juba ammu oli tahtnud küsida. Nad vist olid veel koos. Stifler ei muretsenud eriti selle pärast, mis siis juhtuks, kui Chris või Zane neid siin näeksid, mõlemad teadsid, et Matthew ja Trevor olid parimad sõbrad. Ning sellised lihtsad asjad on ikka lubatud.

[Trevor Farro]

"Hästi," vastas Trevor. "Vaatamata kõigele läheb meil ikka hästi. Ta on räigelt kannatlik, ma ei kujuta ette, kuidas ta suudab," lausus Trev. Kannatlik as in Chris kannatas Trevi viimase aja tujumuutused ära ja ka selles mõttes, et nad polnud juba üle nelja kuu vahekorras olnud. Kutina teadis Trev, kui raske on sedasi rahulik olla, aga samas ega Chris enne ka eriline voodivallutaja olnud. Küllap ta oli harjunud.

[Matthew Stifler]

"Seda on hea kuulda," ütles Stifler ausalt. Paistis, et mõlemad paarid, mis saarel tekkinud olid, olid püsima jäänud. See oli hea, vähemalt Stifleri seisukohast. Tegelikult, võib-olla olid veel mõned paarid, aga Matthew ei suhelnud teistega nii palju. Pealegi ta ei vaadanud, kes ära tulid ja kes sinna jäid.

[Trevor Farro]

Trevor noogutas. "Ja teil Zane'iga?" küsis ta siis. Mingi small talk tekkis. Kas neil tõesti polnud enam muust rääkida või midagi?

[Matthew Stifler]

"Hästi, ma arvan." Stifler silmitses järve teist kallast, ning hammustas mõtlikult alahuulde. "Trevor, ütle mulle ausalt, mida sinu vanemad arvasid, kui nad sinu orientatsioonist teada said?" Kui juba teema sellistel asjadel oli, siis võis ju küsida kah, et mida tema vanemad arvasid. Arvatavasti mõistlikumad, kui Stifleri omad.

[Trevor Farro]

Trevor noogutas ja siis esitas Stif küsimuse. Ta ohkas. "Mu isa sõimas mu läbi ja kui ta taipas, et see ei muuda midagi, peksis ta mu läbi," pomises Trev vastuseks. "Emal on koguaeg suva olnud," lisas ta.

[Matthew Stifler]

Siis ei olegi väga erinev... "Mul on siis vist vedanud," sõnas Stifler kulmu kortsutades. Ta visati lihtsalt perekonnast välja, ning Matthew poleks eriti imestunud, kui ta enda nime sugupuul enam ei leiaks. Muidugi see tegi haiget, aga samas sai Matthew oma isast aru. Too oli alati homofoob olnud. "Aga mida ta praegu arvab? Su isa, ma mõtlen."

[Trevor Farro]

Trevor kehitas õlgu. Ilmselt vihkab mind. Ta ei salli Chrisi silmaotsaski, aga ta talub või midagi. Ilmselt teab, et kui ma 18 täis saan, siis lasen jalga sealt pasaaugust," pomises Trev. Ega ta isa väga leplik polnud jah, Farrode nimi oli samuti tuntud, aga vähe teistes ringkondades. Linnavalitsuses näiteks.

[Matthew Stifler]

Stifler võiks ka välja kolida. Või noh, koliski, sest tema isa viskas ta üpriski suure draamaga välja. Enda korterisse, mille isa suuremeelselt siiski talle jättis. Kui kena temast. "Kahju, et sellised inimesed maailmas on." Tõesti kahju. Matthew tahaks, et ta saaks oma isaga normaalselt läbi, aga ta ei mäleta ainsamatki nädalat, kus nad ei tülitsenud. Päevi, jah, aga nädalaid - ei.

[Sponsored content]