Fotograafia

[Edgar Blackthorn]

Linnainimesena tundis Edgar huvi peaaegu igasugustest looduslikest vaadetest. Tal oli kaasas oma kaamera, mis tal kaelas rippus. Sellega kavatses ta pildistada mõningaid loomi, kui ta neid üldse nägema peaks. Kui mitte, siis vastasel juhul peab ta leppima puude ja lehtedega, mis olid ka tegelikult üsnagi fotogeenilised, kui neid õige nurga alt vaadata.
Tal olid seljas musta värvi riided ja pähe oli ta tõmmanud kapuutsi, omamata erilist soovi omale mingisugust satikat kraevahele saada.

OT: Teema kinni.
Ja jälle EI osanud ma teemat normaalselt alustada. Sorry.

[Alice Carter]

Alice jalutas metsas, suits käes. Ta tundis end üsna hästi. Siis nägi ta üht kaameraga tüüpi, see oli vist see, kes teda peol aitas, kui tüdruk kokku kukkus.."Hei," sõnas Alice üsna vaikselt.

[Edgar Blackthorn]

Noormees kruttis igavuse peletamiseks kaamera nuppe. Õnneks oli see välja lülitatud, vastasel juhul oleks ta mingisuguse jama kokku keeranud.
Ta jõudis väga vähe edasi kõndida kui kuulis vaikset häält, mis kuulus tütarlapsele. Ringi keerates, tundis ta ära neidise, kes oli 4. juuli üritusel kokku vajunud. "Hei," vastas ta, proovides sõbralikult naeratada, kuid seekord tabas teda hoopis mure tütarlapse tervise pärast. Kas ta tundis ennast siiamaani halvasti? Selle uurib ta kohe välja. "kuidas sa ennast tunned?"

[Alice Carter]

Alice naeratas "Paremini," vastas ta "Ma olin toopäev lihtsalt unustanud süüa," vabandas ta. Ja lisaks ilmus siis Mel välja ja kõik oli lihtsalt sassis. "Enam pole vaja muretseda," sõnas ta ja kustutas oma suitsu, kuigi see oli alles poole peal. Lihtsalt niisama, viisakusest. Äkki noormehele ei meeldinud suitsetamine..Üsna korralik nägi ta välja küll..

[Edgar Blackthorn]

Paremini. Alice nägi jah välja nagu oleks tal juba parem, kuid vabandus ei meeldinud talle sugugi. "Mul on hea meel seda kuulda." Õigustuse peale ei osanud ta kuidagi vastata. Isegi kerge õlakehitus oleks olnud kohatu. Alguses ei olnud ta suitsu märganudki, kuid kui tütarlaps selle kustutas, vaatas ta rutakalt oma kaamera poole, soovimata välja näidata oma pahameelt. Noored rikkusid oma tervist igasuguse jamaga ning vanaduses nad muidugi kahetsesid seda kõike.

[Alice Carter]

"Ma olen Alice," sõnas ta siis. Oli ju viisakas end tutvustada. Alice ulatas ka terekäe, nagu kord ja kohus. Ta oli märganud, kuidas noormees reageeris suitsu ära viskamisele - järelikult oli ta ise ilmselt karsklane. Tegelikult oli neiu tänulik, et noormees tema pärast toopäev muretsenud oli.

[Edgar Blackthorn]

Suitsust hoolimata suutis Ed naeratada ja selle koheselt unustada. Ta surus õrnalt neidise käsi:"Edgar." Vähemalt olid tollel kombed olemas ning ausaltöeldes oli neil samasugune tutvustamise viis. Ka noormehel oli kombeks viisakamalt teistega tutvuda. Viimaks lasi ta Alicest lahti ning jätkas juba harjumusest oma kaamera nupukeste kruttimist. Tal olid igatahes teemad otsa saanud, kuid vaikust nende vahele ei tahtnud ta eriti lubada. "Kuidas sul vahepeal läinud on?" tundis ta huvi.

[Alice Carter]

Alice kehitas õlgu "Normaalselt, midagi uut ei ole," sõnas ta. Nüüd oli ta nautkene ka söönud ja tundis end paremini. "Pildistad sa palju?" uuris ta siis. Tundus, et noormees näpib neid nuppe üsnagi suvaliselt.

[Edgar Blackthorn]

Ed oskas vaid vastuseks noogutada, kuid suust ta midagi välja pressida ei suutnud. isegi mitte "Seda on igati tore kuulda." Ta lihtsalt ei tulnud selle peale praegu.
Kui tüdruk pildistamist mainis, lõpetas noormees oma kaamera näppimise ja vaatas aparaadi poole. "Kas just palju..." pomises ta vaikselt. Kuigi ta oli oma pilte näitustele isegi pannud, ei olnud tal neid palju. Vähemalt märkmisväärseid pilte tal ei olnud. "Kuidas kunagi," tõstis Edgar viimaks pilgu Alicele. Teistega oli viisakam suhelda kui neile otsa vaadata. "Pildistamiseks on vaja fotogeenilisi esemeid... Või isikuid," lisas ta ruttu juurde. Ta oli isegi inimesi pildistanud, kuid seda ainult nende kutsel ja enamasti fotosessioonide jaoks.

[Alice Carter]

"Kaua sa sellega tegelenud oled?" uuris tüdruk. Oli ju vaja teemat millegagi jätkata - neiu ei viitsinud enam üksina metsas konnata. "Mida sulle kõige rohkem pildistada meeldib?" küsis ta kohe järgmise küsimuse. Noormees näis kuidagi..Häbelik.

[Edgar Blackthorn]

Küsimustele vastamine ei meeldinud Edgarile sugugi. Ta oli pigem see, kes ise küsis asjade üle järele ning kuulas teiste vastuseid, kui räägiks. "Viis aastat," vastas ta. Üheksateistkümnenda sünnipäeva puhul kingiti talle kaamera. See läks küll kiiresti katki, kuid asendus uue ja kvaliteetsemaga. Sellega, mille nuppe Ed praegu kruttis. "Ma arvan, et kõike," ei olnud noormees kindel. Ta pildistas ju loodust ja inimesi. Vahel ka esemeid, niiet erilisi eelistusi tal ei olnud.

[Alice Carter]

Alice naeratas "Oled kuhugi konkreetsesse kohta suundumas?" uuris ta. Ta ei viitsinud küll kogu aja ühe koha peal passida. "Või tulid niisama jalutama?" Alice'il tekkis väike kohmetus, tüüp oli kuidagi vaikne.

[Sponsored content]