Samal ajal 4. juuli pidustustega.

[Zane Wyman]

Zane jõudis metsa, ta oli üsna kaugele läinud, umbes 100 meetri kaugusel metsapiirist. Poiss oli endale leidnud ühe maha kukkunud puu, kuhu ta sai peale istuda ning pudeli ka enda kõrvale panna. Ta keeras viinapudelilt korgi maha ning kummutas sealt suure sõõmu ning mahla unustas ta üldsegi ära nüüd. Viina kõrvetav tunne leevendas palju paremini valu.
Zane jõudis umbes 12 minutiga pool liitrit viina ära kummutada ning see andis ka kohe tunda. "VÄRDJAS ELU!" karjus ta ning viskas mahlapaki vastu lähedalolevat puud. Siis kummutas ta veel sitaks viina, liitrine pudel oli peaagu tühi juba, kui Zane suht täis oli juba. Kui ta selle viimase tilga ka oli ära kummutanud, viskas Zane vihaselt ka viinapudeli vastu puud. Ta oli täiega vihane ja masendunud. Ta tundis, et tema ja Matt kaugenevad teineteisest. "VÄRDJAS SEB! TÜRA RIKUD SIIN TEISTE ELUSI!" Zane oli ühe terava klaasikillu maast ülesse võtnud ning tuikus nüüd läbi metsa uuesti metsast välja. See tegi nii haiget. Nad ei saa enam kunagi Matiga nii lähedaseks, kui varem, Matt ei lasknud ennast isegi puudutada. Mis mõtet oli elamisel?! Zane naeris nagu segane. Ta koperdas ja kukkus peaga vastu puud. Peast hakkas verd voolama. Zane naeris veel rohkem. Ta oli hulluks läinud vist. Talle tundus, et puud räägivad temaga. Zane pomises midagi endamisi vastu. Siis, umbes meeter enne metsast väljajõudmist, vajus Zane puunajale istuma. Ta vaatas enda käsi. Randmeid. Tõmbanud käed pingule, tulid nähtavale väga vanad armid, ajast, mil ta oli alles 3 klassis käinud. Lõikearmid. Nii kutsuv tundus jälle selle sama klaasikilluga nendest üle tõmmata. Matt ei jää üksi. Tal on Trevor ja Chris ja teised sõbrad. Zanel ei olnud kedagi. Z ei mõelnud enam kaua, ta tõstis klaasikillu ja surus selle enda randmesse, nii sügavale kui sai. Verd hakkas immitsema ning kui Z klaasikillu välja tõmbas, hakkas verd täiega purskama. Ta tõmbas teise samasuguse haava sinna samma kõrvale ning viskas siis klaasikillu eemale. Ise jäi ta naerdes enda veritsevaid käsi vaatama. Ta tundis, kuidas ta jääb nõrgemaks.. verd jooksis ikka täiega..

[Matthew Stifler]

Stifler siiski ei saanud rahu sellest, et Zane metsa oli läinud selle suure viinapudeliga, täitsa üksi, ning ajas ennast püsti, samal ajal suitsu ära visates. Ta hakkas pilke eirates minema sinnapoole, kuhu Z läinud oli. Lõpuks ta nägi teda. Oli päris pime, kuid poiss nägi tema kogu puu ääres istumas. "Zane...?" Lähemale jõudnud, nägi ta, kuidas poisi randmetest verd tuli, ning Z oli üldse kuidagi väga lõtv. Stifler vaatas teda mõne hetke tardunult, ning siis kiskus pusa seljast ja surus selle noormehe randmetele, teise käega telefoni võttes, endalegi märkamatult pisarad põskedelt alla veeremas. "Miks sa teed niimoodi?" küsis ta vaikselt nuuksatades, kui 911 valis. Hetke ei osanud ta midagi öelda, kuid siis seletas kiirelt, peaaegu, et hüsteeriliselt, mis juhtunud oli ja kuhu nad tulema peavad. Mitmendat korda sinna juba kiirabi kutsutakse? See oli juba masendav. Kui tal lõpuks lubati kõne lõpetada, pillas poiss telefoni lihtsalt maha ning üritas verejooksu peatada. "Miks Zane? Sa ei sure ära. Ma ei luba sul ära surra." Stifler rääkis seda kõike mehaaniliselt, rohkem nagu omaette. "Ma armastan sind, kurat küll!" Stifler muutus ka juba vihaseks, miks kiirabi jõudnud pole? Pisarad voolasid endiselt noormehe põskedel, ta ei teinud ainsamatki liigutust, et neid peatada. "Sa ei tohi ära surra, ma ei luba sul ära surra..." Stifleri hingamine muutus ebakorrapärasemaks. See oleks nii irooniline, kui nad sinna koos ära sureksid. "Sa ei tohi nii mulle teha."

[Zane Wyman]

Zane nägi uduselt, et Stifler oli seal. "Teavas," lausus ta segaselt. "Ma armastan sind," jõudis ta veel ütelda ning siis vajusid tema silmad lõplikult kinni ning poisi keha muutus täiesti lõdvaks. Pusa, mille Matt tema käele oli surunud, oli juba verest läbi imbunud. Zane hingamine jäi iga minutiga aeglasemaks.. lõpuks ta ei hinganudki enam.

[Matthew Stifler]

"EI!" Stifler sikutas poisi rohkem lamavasse asendisse ning hakkas teda elustama. Niipalju talle oli veel meelde jäänud meditsiinist, kuidas elustamine toimub. "Sa. Ei. Tohi. Ära. Surra." Kiirabiarstid leidsid ta Zane'i elustamas ning nutmas. Ning üpriski ebakorrapäraselt nutmas. "Ma tulen kaasa," ütles ta üpriski segaselt, kui tema käest küsiti, et kas ta saab kellegi endale järele kutsuda. Talle taheti ära öelda aga siis hakkas Matthew karjuma. "TÜRA SINA EI ÜTLE MULLE, KAS MA TOHIN TEMAGA KAASA MINNA VÕI EI TOHI! VAATA ISE OMA ARMASTATUT SUREMAS JA SIIS RÄÄGI MULLE, ET SUL ON SUVA!!" Stifler oli üleärritatud, kuid ta viidi kiirabiautosse, pandi toolile istuma, samal ajal kui Zane voodil oli. Stifler võttis tema käest kinni, pisarad voolamas. Ning ta hakkas luksuma ja hingamine polnud endiselt taastunud korralikult. Hea, et ta pilti veel ei kaotanud. "Te ei lase tal ära surra, Zane sa ei sure ära." Matthew rääkis täitsa enda ette, kuid õnneks arstid ei pööranud talle tähelepanu.

[Zane Wyman]

Kiirabiauto kihutas täige haigla poole, samal ajal elustati Zane. Arstid olid murelikud. Nad olid üsna kindlad, et see poiss ei jää elama, kuid nad tegid endast kõik oleneva, mis said.

Varsti jõuti haiglasse. Zane kihutati operatsioonile, Matt suruti ooteruumi istuma. Operatsiooni käigus peatati Zane verejooks, õmmeldi käed kinni, kanti verd üle.. ja viimaks, hakkas Zane jälle hingama..tema süda lõi jälle.

Käes oli juba keskköö, kui operatsioon lõppes ning arst Matti juurde ooteruumi suundus.

[Matthew Stifler]

Matthew oli ooteruumis toolipeal nii pisikeseks ennast kokkutõmmanud, et ta ei uskunud ise ka, et see võimalik oli. Ning pisarad polnud endiselt peatunud. Ta eiras talle heidetud pilke ning eiras valvearstide küsimusi, et kas ta süüa/juua tahab. Kui lõpuks üks arst tema poole tuli, ajas Stifler ennast ärevusega püsti ning üritas pisarad ära pühkida. "Kuidas temaga on?" Palun ole elus... kui ei ole, siis Matthew hüppab sealsamas aknast alla.

[Zane Wyman]

"Temaga on korras.. hetkel," lausus arst noormehele. "Kuid ta oli nii kaua ilma hapnikuta. Me ei tea veel, mis siis saab, kui ta ülesse ärkab. Arst üritas rääkida hääletooniga, et kõik on korras ja saab korda, kuid kahjuks ta kartis ise, et see noormees võib natuke.. sassis olla omadega, kui ta ükskord ärkab.

[Matthew Stifler]

Korras. Stifleril hakkas pea ringi käima ja ta pidi seinale toetuma, et mitte kokku kukkuda. "Ma tahan teda näha," ütles ta siis nõudlikult. "Kohe, praegu." Kui talle öeldakse, et ei tohi, siis ta läheb kellelegi kallale. "Ja ma tean küll, mida sa mulle ütlemata jätad. Ta ei lähe hulluks." Stifler oli meditsiini õppinud, ning ta ikkagi teadis seda kõike, mida oli õppinud, lihtsalt surus oma teadmisi pisut alla.

[Zane Wyman]

"Zane vajab puhkust hetkel," lausus doktor siis. Ta mäletas seda poissi küll. Ta mäletas Matti ka. Üks oli alles siin olnud. Doktor sammus minema ja nüüd tuli Matti juurde õde, kes vaatas teda kartlikult.

[Matthew Stifler]

"Kui sa mind KOHE tema juurde ei vii, siis ma lähen otsin ta iseseisvalt üles," ütles Stifler käsi rusikasse pigistades, kui too õde tema juurde ilmus. "KOHE." Puhkus või asi, ega Stifler pidu sinna ei lähe pidama.

[Zane Wyman]

"Olgu," lausus pisikest kasvu naine, kes ei tahtnud, et seal mingi stseen tekiks. Ta juhatas nooruki palatisse, kus Zane puhkas.

Zane lebas voodis, käed sidemeis ning pea ka, tal olid igasugused juhtmed küljas ning samuti ka tilguti. Palatis põles hämar tuli. Aknataga valitses pimedus.

[Matthew Stifler]

Matthew astus ebalevalt Zane'i voodile lähemale. "Sa võid ära minna," ütles ta naisele, tema poole vaatamata, ning vajus siis külalistele mõeldud toolile istuma. Tilgutid ja voolikud... muidugi polnud asi hea. "Miks sa nii tegid?" küsis ta sosinal, kui Zane'i käe võttis.

[Zane Wyman]

Zane ei reageerinud, tuimestid mõjusid ikka veel. Poiss lihtsalt lebas seal. Tema näos ei olnud värvi ollagi.

[Matthew Stifler]

Stifler ohkas vaikselt. Ta vaatas poisi nägu, ning pisarad hakkasid taas tema põskedelt alla veerema. Trevoril ja Christeril oli palju lihtsam elu. Matthew ei märganudki, et ta lõpuks täitsa ära väsis, ning sinnasamasse magama jäi.
**
Matthew ärkas alles hommikul. Imekombel polnudki arstid teda ära saatnud. Noormees hõõrus silmi ja suunas pilgu siis Zane'le. Miks ta nii tegi?

[Zane Wyman]

Zane oli ärganud umbes pool tundi enne Matti. Ning teda vaadanud. Kurat. Ta oli ikka elus. Surm oleks parem olnud. Kui Matthew ärkas, vaatas Zane talle otsa ja küsis: "kes sa oled?" See kutt ei tulnud talle küll tuttav ette. Ta teadis vaid seda, et surm oleks parem olnud, kuid miks ta ennast tappa oli üritanud.. seda ei mäletanud ta samuti.

[Matthew Stifler]

Kuulnud küsimust, kortsutas Matthew kulmu. "Sa ei mäleta mind?" Võimatu. Miks tal mälukaotus olema peab? Kas mälukaotus on üldse selles seisundis võimalik? Stifler vajutas nüüd paaniliselt punasele nupule, et arst tuleks. Too tuligi kohe. "MÄLUKAOTUS?!" Stifler oli püsti tõusnud ja vaatas arstile vihaselt otsa. "Sada erinevat väiksemat varjanti ja teie ei suuda teda niimoodi päästa, et tal faking MÄLUKAOTUST EI TULEKS?!" Sedasi jätkates visatakse ta varsti välja.

[Zane Wyman]

"Ma palun teil rahuneda," lausus arst noormehele, kes karjuma oli hakanud. "See on võimalik, kui aju piisavalt kaua hapnikku ei saa." Arst hakkas Zane üle vaatama.

Zane oli segaduses. Arsti ta nagu mäletas, kuid seda blondi kutti küll mitte. "Ära karju, mu pea lõhub," ütles ta üsna vihaselt sellele tüübile. Kui arst teda üle hakkas vaatama, lisas ta blondule: "äkki läheksid minema. Ebamugav, kui mingi tüüp siin pealt vahib!" Zanel ei olnud aimugi, et ta gey on. Tema arvas, et talle meeldivad tüdrukud.

[Matthew Stifler]

Matthew peaaegu ei kuulnudki, mida talle öeldi, ning marssis ruumist välja, lüües ukse enda järel päris kõvasti kinni. Noormees tatsas akna juurde ning avas selle ja süütas värisevate kätega suitsu. Keegi ei julgenud talle öelda, et tal ei tohi seal suitsetada, kuigi teda vaadati etteheitvalt. Zane ei mäleta teda. Tal on mälukaotus. Ning tüüp käskis tal ruumist välja minna! Tal! Stifler hõõrus pahaselt enda laupa ning võttis siis aknalauale istudes telefoni. Käed endiselt värisemas, otsis ta kusagilt enda ema numbri, mida ta polnud teab kui kaua kasutanud ning helistas talle.
"Ema? Emm..." Stifler hakkas ema murelike küsimuste peale nüüd uuesti nutma. Emaga ta vähemalt oli läbi saanud kuidagimoodi.
"Kui kaua võib olla inimesel mälukaotus, kui ta on palju verd kaotanud ning talle vereülekanne tehakse?" Poiss toetas pea vastu külma aknaraami ja vaatas kaugusesse, kui ema vastust kuulas ning samal ajal suitsust uue mahvi tõmbas. Kõik oli niiii perses.

[Zane Wyman]

Arst lõpetas Zane ülevaatuse, kuid ta lisas, et pärastpoole tehakse Zanele uued testid, et välja uurida, mis tal täpsemalt viga on. Zanel oli ajutine mälukaotus, kus ta mäletasi üksikuid isikuid ja seiku enda elust. Ta teadis, kes ta vanemad on ja kus ta elab ja mis kooli ta on lõpetanud.. teadis, et ta sõitis koolikaaslastega Hawaile.. ja pärast seda, must auk. Kuigi arst tundus tuttav. Aga mida tegi siin Matthew. Zane mäletas, et Stifler oli tema koolikaaslane. Kas nad on Hawailt tagasi. Isegi saarest ei mäletanud ta midagi. Ja millegipärast arvas Zane, et ta ei ole gey enam.

Arst tuli koridori ja ütles, et Zane soovib Mattiga rääkida. Suitsuhaisu peale krimpsutas doktor nina, kuid sammus minema. Mis teha. Elas üle. Kindlasti oli neil kahel raske.

[Matthew Stifler]

Matthew oli enda telefoni vahtinud terve selle aja, ning lihtsalt vahetpidamata kaks pakki suitsu ära teinud. Kuulnud, et Zane tahab tema rääkida, ajas poiss ennast sõnatult aknalaualt üles, pani akna üpriski lohakalt kinni ning sammus palatisse, silmad punased, kuigi pilk oli üpriski tuim, kui ta nüüd Zane'i vaatas. Ta ema oli öelnud, et see aeg võib erinev olla, olenevalt inimesest. Ja nad olid üldse pikalt rääkinud. Või pigem, ema rääkis ja Stifler kuulas ning nuttis.
Nüüd toppis poiss telefoni taskusse, ta käed värisesid endiselt, ja ristas need.
"Sa tahtsid minuga rääkida."

[Zane Wyman]

Zane vaatas enda sõbra poole. "Jeah. Ma siin mõtlesin.. mis kurat toimub? Miks sa siin oled, Stifler? Mis me oleme nüüd sõbrad või midagi? Kus me üldse oleme? Viimane asi, mida ma tean on see, et me olime kooliga teel Hawaile ja siis.. must auk." Z oli voodi nüüd istuvasse asendisse sättinud, nii oli mugavam. Aga kurat, pea lõhkus ikka täiega.

[Matthew Stifler]

Stifler hakkas naerma, kuid see ei olnud eriti lõbus naer. "Kujutad sa pilti, me kukkusime selle lennukiga mingile saarele, väga paljud surid, mitmeid piinati sealsete elanike poolt. Ahjaa, sina veetsid kaks nädalat koomas!" Stifler muigas kibedalt, kuid ei öelnud selle peale midagi, et miks tema seal on. Mis vahet seal enam on? Sõbrad, muidugi. Bulllshit.

[Zane Wyman]

"Sa teed nalja, eksju?" küsis Zane üllatunult ja pettunult, et ta midagi ei mäletanud. "Ja nüüd ma ärkasin sellest koomast või?" päris ta siis veel rohkem segadusse sattudes. Ei. See ei olnud loogiline, kui ta mõtlema hakkas. Arst rääkis enesetapust. "Ma üritasin enesetappu?" küsis ta siis ja hakkas naerma. "See ei ole võimalik!" Zane teadis ennast... ta ei teeks kunagi midagi sellist. Ta oli õnnelik inimene.

[Matthew Stifler]

Stifler ohkas, ning astus edasi, sättides ennast aknalauale istuma ning vaatas Zane'i väsinud pilgul. "Ei tee nalja." Ta kallutas pea kuklasse, kui mõneks hetkeks silmad sulges. "Sa ärkasid juba ammu. Vahepeal olid täitsa elus ja terve..." Stifler naeratas põgusalt. "Sa tahtsid jah enekat teha." Kuid miks, seda ta ei teadnud. "Jõid ennast täis ja hakkasid veene lõikuma. Miks, seda ma ei tea. Võib-olla selle pärast, et sa ei talu enam mind, kes teab. Võib-olla selle pärast, et Sebastianiga juhtunu tekitas süümekaid või mida iganes." Stifler ei imestaks eriti, kui Zane teda enam ei taluks. Messed up kid, nagu ta oli.

[Zane Wyman]

Zane pilk oli vahepeal Matthewilt aknale liikunud ja üleüldse ei kuulanud ta enam, mida poiss rääkis. Jutt hajus ära nagu udu, Zane oli mingis transis ja ta mõtles vaid ühele asjale - enesetapp! Ma ei teeks seda kunagi! Ta tõesti ei suutnud uskuda, et ta seda teinud oli. Sest see Zane, kellena tema ennast hetkel tundis oli elurõõmus inimene, kes nautis ja armastas inimesi enda ümber. Zane ei lausunud enam midagi, lihtsalt vahtis aknast välja.

[Sponsored content]