Thank you for the morning walks on the sweet sunset

[Trevor Farro]

Jälle olid mingid spordivõistlused ja nüüd oli siis teatejooksu kord. Millegi pärast arvasid Trevori tiimikaaslased, et ta võiks viimasena joosta. Viimane pidi kõige enam pingutama ju. Myles vaidles küll vastu, aga teda väga ei kuulatud ja oma südamest ta rääkida ei tahtnud. Nüüd ta seal siis seisis ja ootas, kuna pulk temani jõuab. Nende tiim oli juba esimese jooksu ajal edumaa kaotanud. Asi näis lootusetu. Dash silmitses närviliselt oma kella, pulss oli 54, seega normaalne tema puhul. Ja kui teatepulk viimaks temani jõudis, sööstis Jason rajale. Ta kinnitas küll endale, et need on mingid laagrisisesed võistlused ja see ei loe, kas nad võidavad või kaotavad, aga tema sisemine võitlusvaim sai temast jagu ja Trevor pani mängu kõik, mis tal mängu panna oli, et teise tiimi jooksjast kiirem olla. Finišijoone ületas Jason esimesena, tuues nende tiimile võidu. Kohe tormati tema ümber teda kiitma või midagi, aga Trevor lükkas kõik endast eemale ja istus raja ääres olevale pingile. Ei, see polnud hea mõte. Ta viskas end murule pikali. Pulss oli 44 ja kell tegi hoiatava piiksu. Trevor hingas sühavalt sisse ja välja. Ühtegi puud ka läheduses polnud.

OT: Analyn siis. Nüüd ma ei saa ära jalutada ehk.

[Analyn Dalisay]

ot: Hollywood hills jällegi (Y)
Analyn vaatas võistlust pealt ja naeratas, kui Trevor tiimile võidu tõi. Järelikult ikka pole tervis nii halb. Järsu kadus poiss eemale ning Ana läks murelikult noormehe juurde. Ajagu kasvõi Dash Lyn´i ära, kuid naisele tundus asi kahtlane. "Palju õnne!" lausus esimesena tüdruk ning jätkas murelikult. "Kas tervisega kõik korras?"

[Trevor Farro]

Kell piiksatas jälle. Ilmselt ei meeldinud talle ediselt kuti pulss. Myles hingas sügavalt sisse ja välja, aga see nagu ei mõjunud ja tal oli ikka halb olla. "Kas sa elustada oskad?" küsis Trev. See vist ei aitaks, tal on seda pastakat vaja ja see oli majas. Äkki ta tuleb sellest välja. Trevor hingas endiselt sügavalt. Kell piiksatas. Ta ei julgenud pulssi vaadata. Viimane kord kui ta kokku kukkus oli see 41 olnud. "Palju mu pulss on?" küsis Dash julgemata ise oma kella vaadata. Nagu oleks tal mingi kuri silm.

[Analyn Dalisay]

"Oskan," sõnas Ana aina murelikumana. "42," lisas naine ning hakkas juba medtöötajate järele vaatama, kuid kahjuks kedagi siin polnud. Analyn lausus :"Hingad sügavalt ja koraalikult, eks? Ma kutsun kellegi kohale." Samas ei julenud Lyn eemale minna,

[Trevor Farro]

Mkmm. Ta ei kaota nüüd teadvust ju. Ta ei tohi. Mitte jooksmise pärast, ta lihtsalt ei tohi. "Jää siia!" käskis Trevor endiselt sügavalt hingates. "Palun," lisas kutt. Ta hingas veel sügavalt. "Kui ma," ta hingas, "teadvuse kaotan," ta hingas jälle, "siis mine mu kämpasse." Myles sulges oma silmad ja hingas veidi aega rahulikult. "Või otsi Christer või Raymond," käskis ta. Tegelt poleks ju vahet. Kui ta mõnele med töötajale ütleb, mis Trevoril viga on, siis need oskavad edasi käituda. "Jää siia!" käskis Dash taas silmi avades. Kell piiksatas. Selle juures oli halb asi see, et ta piiksus ühtemoodi kui pulss tõusis või langes seega Trevi pulss võis juba tõusta ja ta ei teadnudki seda. Trevor hoidis oma silmi naisel ja hingas endiselt sügavalt. Vähemalt ei sattunud ta paanikasse. Terve see aeg korrutas ta endale, et ei tohi spordi pärast teadvust kaotada.

[Analyn Dalisay]

Ana põlvitas Trevori juurde. "Ma jään siia. Ausalt!" lubas naine. Viimase asjana oli ju seda vaja, et Trevor paanikasse satub. Kahjuks olid juba teised lahkunud selle väikse ajaga ja nad justkui ei teinud Dashist välja. Nojah, vaateväli ilmselt ei ulatanud lamavale noormehele. "Mida ma peaksin su majast tooma?" küsis Lyn üle.

[Trevor Farro]

"Pastaka," pomises Dash. Ta hingas vahepeal. "Mul on bradükardia," sõnas ta viimaks. Pole väga suitsetamisega seotud või mis. Pulsikell piiksus. Ta hingas vahepeal rahulikult ja silmitses naist. Kõik saab korda, päris kindlalt. Vähehaaval hakkas tal parem, aga ta kahtles, kas pulss ka tõuseb, kuigi see tegelikult tõusis. See lamamine oligi kõige hullem, ta ei teadnud, mis edasi saab ju. "Palju pulss on?" küsis ta mõne aja pärast.

[Analyn Dalisay]

"46," sõnas naine kergendusega. Pulss tõusis, olgugi, et aegamisi, aga tõusis. "Kas laagriõed teavad sellest?" uuris Ana. Mine sa tea, äkki Trev ei rääkinud sellest. Mingit tervislikku läbivaatust ju ka polnud.

[Trevor Farro]

"Mkmm," raputas Trevor pead ja keskendus taas hingamisele. Ta ei kaotanud spordi pärast teadvust. Sport oli asi, mida ta kontrollida sai ja ta võitles end välja sellest. Pulss aina tõusis. Mis sellest, et aeglaselt. Veidi uimane ja halb oli ikka olla. "Palun ära räägi sellest," lausus Trevor. Ta ei tahtnud, et temasse kui santi suhtutaks.

[Analyn Dalisay]

"Olgu," nõustus naine. Vähemalt ta teadis mida teha, kui Trevor peals teadvuse kaotama. "On parem olla? Äkki ma toon sulle juua....Hiljem," pakkus Ana, kuna Trev ju ei tahtnud üksi jääda.

[Trevor Farro]

"Jaah," noogutas Trev ja ajas end aeglaselt püsti. Võrreldes varasemaga palju parem, kuigi endiselt oli kergelt halb olla. "Vett võid tuua," lausus ta. Okei, nüüd üks laagri töötaja teadis, mis tal viga on. Varsti teavad raudselt kõik. Loodetavasti mitte, aga laagritöötajatel oli ikka kombeks omavahel rääkida ja kui kellelgi midagi tõsist veel viga ka oli siis no jah.

[Analyn Dalisay]

Analyn läks joostes peamajasse ja tõi sealt veepudeli. Tagasi sörkinud, ulatas naine pudeli Trevorile ja käskis :"Joo!" Ei, Ana ei kavatsenud seda edasi rääkida. Kui talle oli midagi usaldatud, siis enne ta seda ei avalda, kui see peaks olema elu ja surma küsimus. "Aga kanna seda pastakat endaga kaasas, eks?"

[Trevor Farro]

Trevor võttis pudeli, korkis selle lahti ja jõi üsna isukalt. Ta heitis pilgu kellale - 50. Dash naeratas rahulolevalt ja jõi veel vett. "Ma kardan, et see kaob ära," selgitas Jason. Naistel oli jaa lihtne, neil olid kotid, kuhu mahtus kõik hädavajalik ära, aga Trev'il polnud vahel isegi taskuid, kuhu asju panna.

[Analyn Dalisay]

"Nojah, seda küll," tõdes Ana. Joostes võib ju kiirelt midagi taskust kaduda. "Aga kuidagi ma pean kindel olema, et sinuga on kõik korras. Seda rääkida ma teistele ei plaani, ma ju lubasin teisiti. Aga nii, kui midagi sellesarnast peaks juhtuma uuesti, et kedagi ka pole, siis helista kohe kellelegi. Ma võin enda numbri anda. Vähemalt laagriajal olen olemas."

[Trevor Farro]

Trevor katsus oma taskuid läbi ja muigas siis kõveralt. "Mul pole telefoni," jah. See tegi sulla-mulla ja enam välja ei tulnudki. Või noh, tuli, aga mitte töötavana ja tal polnud meeles ka, et uus osta. Mingi muu süsteem pidi olema. "Äkki ikka oleks parem, kui teised laagritöötajad ka teavad," pomises Trevor alla andvalt. Midagi teha polnud, tal oli selline haigus ja ta pidi sellega elama. Targem oligi sellega elada, nii et teda ümbritsevad inimesed teadsid sellest, kui oma uhkuse otsa surra.

[Analyn Dalisay]

"Hea, et sa lubad mul rääkida. Või eelistad äkki ise?" küsis Ana. Ei tea ju, kumba varianti Trevor eelistab.

[Trevor Farro]

"Räägi sa," arvas Trev. Ta küll kuskile kuulutama ei viitsinud minna. Huvitav, kui ta poleks laagrisse tulnud, kas nad siis poleks tal seda haigust avastanud ja kas ta siis oleks selle tõttu surra võinud? Okei, nii ei tohtinud mõelda.

[Analyn Dalisay]

"Kuidas sulle siin muidu meeldib?" uuris Ana. Ta küsis seda vist kõigi käest. Samal ajal naine nuputas, kuidas sellest teistele rääkida. Ilmselt siis, kui ta eraldi kõigiga rääkis. Nõme oleks koosolekul kuulutada.

[Trevor Farro]

"Normaalne on," vastas Trev võimalikult mittemidagi ütlevalt. Mis tal ikka arvata? See küsimus tuli ka kuidagi nii lambist. Veider naine oli see Analyn. Imelik nimi oli tal ka. Üldse olid selle laagri töötajad igaüks isemoodi imelik ja kõik laagrilised mingite draamadega. Nagu mingi abikeskus, mitte suvelaager.

[Analyn Dalisay]

Analyn vaid noogutas. Normaalne, okei..Need olid sõnad, mida teismelised tavaliselt kasutasid laagri kirjeldamiseks. Lihtne ja üheselt mõistetav. Olgugi, et Ana oli 22, mitte neist palju vanem, oli ta mõttemaailm ilmselt tänu ülikoolile muutunud. Tegelikult oli ta ka nooremana selline tagasihoidlik ja vaoshoitud. "Kuidas pulsiga lood on?"

[Trevor Farro]

Myles heitis pilgu kellale - 54. "Normis on," sõnas ta ja jõi jälle natuke vett. Ja ta ei kaotanudki teadvust ega kärvanud sinna maha. Super. Trev ajas end rahulikult püsti. "Miks sa töötad siin?" uuris ta. Mingi vabatahtlik maailmaparandaja või midagi? Äkki sai selle laagri eest lihtsalt head pappi ja see oli parem variant, kui kuskil stripiposti küljes kõlkuda.

[Analyn Dalisay]

"Sest tegelikult pidi mu sõbranna siia tulema, aga ta hüppas viimasel hetkel alt ja pakkus seda mulle," vastas Ana. Stripipostist oli asi kaugel. Naine oli kindel, et ta selle töö peale ei satu iialgi.

[Trevor Farro]

"Ja sul polnud mitte midagi muud targemat teha, kui tulla siia karja teismelisi kamandama?" küsis Trev muiates. No jaa, kui nii siis nii. Ta pühkis oma tagumiku ja selja murust ja muust jamast puhtaks. "Meeldib sulle siin?" küsis ta siis. Huvitav, paljud seda naiselt küsinud olid.

[Analyn Dalisay]

"Lootsin saada kogemusi juurde. Ei olnud jah väga paremat teha," lausus Ana naeratades ja tõusis samuti püsti. "Meeldib sellepärast, et siin on toredad inimesed ja kaunis loodus. Ei meeldi mõndade asjade pärast," vastas Analyn teisele küsimusele. Neid "asju" ei hakanud ta täpsustama.

[Trevor Farro]

"Mis asjade?" ei saanud Trevor küsimata jätta, uudishimulik nagu ta oli. Kohe näha, et vanema inimesega tegu. Vastas kohe täislausega ja puha ju. Myles jõi veepudeli tühjaks ja noogutas siis pinkide poole, et nad sinna läheks.

[Sponsored content]