Every day I SHOCK!! Every night I SHOCK!!

[Stella Fortier]

Polnud küll nädalavahetus, aga Rachel oli ennast Springfield' smuugeldanud. Ta oli veel Chris'le öelnud, et tal üks kiire asi ajada on ning et ta õhtuks tagasi on.
Mida ta seal Springfield's tegi?
Neil oli bändiga üks erakorraline koosolek vaja teha.
Hetkel kõndis Stella ilusti mööda tänavat kohviku poole, kus neil kohtumine kokku lepitud oli

ot: Melanie'le
Outfit

[Melanie Armstrong]

Melaniele oli tema ema korraldanud mingi kohtumise kellegagi Springfieldis, kes kõigi eelduste kohaselt pidavat olema püshholoog. Muidugi oli neidis algul vastu vaielnud ja lootnud enda ema selles ümber veenda, et ta minema ei peaks, kuid ta oli juba nii kui nii laagri juhatajale helistanud ja kokku leppinud, et tüdruk võiks nädala sees linna saada. Nüüd siis kõndiski tüdruk mööda tänavat, samal ajal hoolega jälgides, et ära ei eksiks, kui üht tuttavat kuju märkas. Loomulikult tundis ta kohe tema ka ära - see oli ju Stella, kellega ta kunagi, enne lennuõnnetust ja kõike muud, veel väga hästi läbi sai. "Stella!" hüüdis ta, hoolimata sellest, et oli teisel pool autoteed ning ümberringi siblisid erinevad inimesed.

[Stella Fortier]

Stella oli vastu võtnud kõne ja teed ületama hakanud, kui keegi teda hõikas. Tegelikult poleks tohtinud Rache sealt kohast üldse üle minna, kuna seal polnud ülekäigurada, egamidagi, aga vahest võib oma teed natuke lühemaks teha, eksole. "Kuule, Mattie, ma helistan tagasi. Varsti olen kohal." lausus neidis ning lõpetas kõne. Nüüd tundis ta ära Melanie. Teda polnud S ka kuid näinud. "Melanie!" vastas ta hüüdele ning lehvitas sõbrannale, eirates fatki et ta keset teed seisis.
Ja noh, silly girl, silly girl. Keset teed ei tohi seista. Must maastur pööras kurvist ja kuna ta S' ei näinud, sõitis ta neidisele otsa. Pimenurk oli. Õnneks oli auto kiirus üsna aeglane ning autojuht polnud gaasipedaalile eriti vajutada jõudnud. Stella sai väikse õhulennu ja maandus asfaldil. Maastur jäi seisma ja sealt väljus 30'dates naine. Ta oli täiesti paanikas. Kiirelt helistas naine kiirabisse.

[Melanie Armstrong]

Melanie oli algul täitsa rõõmus, et Stella ta siiski ära tundis ning läks juba tee äärde, et tüdruk ära oodata, kuid siis märkas ta autot, mis järsku välja ilmus ning Mel tahtis juba neidist hoiatada ja käskida tal teepealt minema minna, kuid muidugi ei jõudnud ta seda teha, sest auto sõitis juba Stellale otsa. Midagi mõtlemata tormas Melanie tema poole, kuid ta jõudis vaevu paar sammugi teha, kui üks BMW ta rajalt maha võttis. Autos olev nooruk oli ilmselgelt kohkunud sellest ning tahtmata võib-olla vangi sattuda, sõitis noormees kiirelt minema. Mel jäi aga tee peale teadvusetult lebama. Nüüd oli siis kaks õnnetut!

[Stella Fortier]

Rachel oli teadvusel. Autolt saadud löök polnud küll nii suur kui Melanie' oma, mistõttu S üleüldised vigastused samuti väiksemad olid. Ta lebas seal. Paigal. Kõik käis ringi. Kõik oli nii ebamäärane. Hääled.. mingised hääled olid. Ta ei mõistnud midagi. Pea valutas. Ta tahtis, et Christopher seal oleks. Siis oleks kindlasti kõik parem.
Meedikud jõudsid üsna ruttu kohale ja ajasid laiali rahvamassi, kes kummagi neidise ümber kogunenud olid. Mingil hetkel oli Stella teadvus kadunud, mistõttu ta kõik must auk oli. Ta ärkas haiglas. Keegi toimetas ta kallal. Keegi küsis küsimusi. Stella ei tahtnud neid kuulda. Ta tahtis puhata. Pilt kadus jälle eest.
Uuesti ärgates oli Stella palatis. Haiglavoodis. Ta oli Melanie'ga ühes palatis. Rache märkas teda silmanurgast, kuid sulges silmad kohe uuesti.
Neidis ei saanud kohe isegi aru, kus tal valutab või kus tal katki on või mis tal üldeüldse viga on. "Christopher.." pomises ta vaid vaikselt ja siis astus sisse õde, kes oma energilisel häälel rääkima hakkas. "Käi persse ja ole vait, türa, mu pea valutab, idioot," nähvas Stella ning ohkas seejärel.

[Melanie Armstrong]

Melanie otsa sõitja oli aga jäljetult kadunud ning tüdruk ise endiselt teadvusetu, kuni ta siis mingi hetk haiglas oli ja Stella ühe õega õiendas. Sellepeale ärkas Mel üles ning avas aegamisi silmad. Tal valutas igalt poolt. Kõige rohkem jalad. Või noh, pigem nagu üks. Parem jalg. Kuigi ta oli ilmselt valuvaigistite mõju all, ei tundunud need õieti aitavat. "Mul on valus," pomises ta vaikselt, samal ajal silmad uuesti sulgedes.

[Stella Fortier]

Õde tegutses seal päris tükk aega. Selle aja sees jõudis Stella toibuda. Esimene asi mis talle silma jäi, oli see, et ta parem käsi oli käelabast küünarnukini kipsis ja vasak käsi oli üleni sidemes. Nice. Miks? Miks tema? Miks kurat ta sinna teele seisma jäi? Miks kurat kõik nii valel ajal juhtub?
Haiglaõde ütles Mel'le midagi sarnast, et hetkel ei saa valuvaigistit juurde, kuna ta oli alles saanud, et saab muidu üledoosi. Midagi umbkaudset. Stella ei pannud tema sõnu eriti tähele. "Ma.. mul oli kott. Käekott. Seal oli telefon. Ma tahan telefoni." ütles ta. Õde noogutas agaralt ning läks palatist välja. "Melanie. On sinuga kõik korras?" uuris Rachel vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et neidis teda kuuleks.
Peagi tuli õde koos R' kotiga tagasi.Super. Stella otsis sealt oma telefoni ja vasaku käega, mis tal veel korralikult funktsioneeris, saatis ta Chris'le sõnumi : 'Haiglas olen. Igatsen ;* ' .
Õde oli vahepeal lahkunud.
"Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma natuke seltsi kutsun." sõnas Stella pärast seda vaikselt ja pani telefoni kapi peale, koti kuidagimoodi maha lastes.

[Melanie Armstrong]

Melaniel oli endiselt silmad kinni, kui õde temaga rääkis, vastamata samal ajal midagi. Tore, valuvaigistit ei saa. Eks ta piinleb seal siis edasi. Stella küsimuse peale tahtnuks neidis noogutada, kuid ta ei saanud, tal oli mingi nõme asi ümber kaela. Seetõttu vastas ta: "Jaa, kõik on täiesti korras." Päris oligi ju. Tal oli ilmselgelt nii mõneski kohas luumurd. Tore puhkus ikka küll. Mel avas aegamisi silmad, passides lakke. "Ei pahanda," pomises ta. Ei tea, kas arstitädid ja -onud olid juba tema vanematele ka helistanud? Oi, mis kisa see kaasa tuua võib..

[Stella Fortier]

Mingit värgendust Stella'l õnneks kaela ümber polnud. "Right.." pomises S Melanie vastuse peale. Ta peaks tglt üldse vait olema ja puhkama, mitte rääkima. "Keegi peab teadma, et sa siin oled?" uuris Rache siis igaksjuhuks. Äkki oli Mel'l ka kellegagi kohtumine kokku lepitud, orsmt. Stella võttis uuesti telefoni ja saatis veel ühe sõnumi, selle siis kapile tagasi pannes ja üritas veidi magama jääda.
Aga kus sa siis sellega, eksole? Minut hiljem sadas sisse too naine, kes Stella'le otsa oli sõitnud, ise praktilselt nuttis ja vabandust palus. Ta oli isegi mingi raha toonud. Sucker. "Ole vait, raisk. Ma tahan puhata, idioot. Mine virise kusagil mujal." nähvas Rachel. Ta oli ebaviisakas.. but.. who cares, right. Küsis veel, et kas neidis veel midagi tahab ja eitava vastuse S'lt saanud, ta õnneks läkski, vabandas veel korra. Rachel ohkas raskelt ja üritas uuesti magama jääda. Puhkus kuluks ära.

[Melanie Armstrong]

Kas peab? Melaniel oli psühholoogiga kokkusaamine kokku lepitud ning nüüdseks heistas ta ilmselt juba neiu emale, et küsida, miks küll tütar pole juba kohale jõudnud. Ja siis tema ema ilmselt Melile endale helistanud, kuid tüdrukul näiteks ei olnud õrna aimugi, kus tema mobiil on. Ja neidis oletas, kuidas tema ema praegu kodus paanitseb. "Ma arvan, et ei pea," vastas Melanie Stella küsimusele ja järgmisel hetkel ilmus palatisse keegi naine koos nutu ja vabandustega. Huvitav, mis sellest kutist sai, kes talle otsa sõitis? Tüdruk oli teda ainult vilksamisi näinud, aga see oli ka kõik. Ära ta ilmselt teda ei tunneks.

[Chris White]

Christopher ei olnud Stella autoõnnetusest absoluutselt teadlik. Seda vähemalt seni, kuni neidis talle sõnumi saatis. Chris oli parajasti rannas mingisuguste kuttide ja tsikkidega võrku mängimas, kui üks suvakas tüdruk, kes C' telefoni näppinud oli, teada andis, et Sweetie messis. Christopher ei oodanud sekundidki, vaid tõmbas maast kiirelt maika ja tennised, joostes shortside väel enda Bentley Continental'i poole ning lõi sellele hääled sisse.

Kuna Springfieldis on mitu haiglat, sai noormees vajaliku koha aadressi vaid läbi infoliini. Haiglasse jõudes oli Chris ennast korralikult riidesse saanud. Närvipinge oli suur, sest ta ei teadnud, mis seis sweetiel hetkel oli. Hea, et Christoper ise sellise kiirustamise peale avariisse ei sattunud. Saanud registratuurist ka Stella palati numbri, kiirustas C neidise poole. Jõudnud vajaliku ukseni, koputas Christopher vaikselt, kuid astus ikkagi sisse. Keegi talle ilmselgelt ju vastu ei tulnud. ''Kallis,'' sosistas C näitsiku juurde tormates, surudes sweetie laubale ühe sooja musi. ''Mis juhtus?'' küsis Chris nüüd, põimides sõrmed läbi S'i omade. Teisi palatis olijaid ta ei märganud.

[Stella Fortier]

ot: Me oleme Mel'ga seal palatis kahekesi.. XD

Selle aja sees, kui Stella magamajäämisüritus täiega feilis ja ta Christopher' ja veel mõnda ootas, saatis ta veel ühe pika-pika sõnumi. Tal polnud tuju eriti rääkida. Vähemalt telefniga mitte.
Rache suutis tglt enam-vähem selleks ajaks magama jääda, kui Chris-kallis tuli. Ja uni oli läinud. Või tegelikult ei olnud ka. Rachel vaatas korraks kallimat ja sulges uuesti silmad. Ta nägi nii väga väsinud välja. Ta oligi väsinud, so no problem.
"Ma ju ütlesin, et ma su elu põnevamaks teen," vastas S vaid, endal rahulolev naeratus näol. "Maitea kas te olete juba kohtunud, aga Melanie, see on Christopher, minu kallim.. ja Chris, seal teises voodis veedab mõnusalt oma aega Melanie. Me.. vist me.. ma ei ole päris kindel.. suutsime auto alla jääda. Enam-vähem. Ma sain tegelikult lihtsalt löögi ja väikse õhulennu." rääkis Rache üsna vaikselt, kuid kuuldavalt.

[Chris White]

Christopheri ilme muutus rahulikumaks, kui märkas S'i näol üht armsat naeratust. See näitas seda, et muska seis ei olnud nii hull, kui Chris arvanud oli. Jumal tänatud.. Noormees tõmbas endale tütarlapse öökapi kõrval asetseva tooli otse Stella voodi kõrvale ja suunas pilgu teiselpool palatit lamavale Melaniele. ''Hei,'' tervitas Chris õrna muige saatel. ''On teil ikka kõik korras?'' küsis C tüdrukutelt. Loll küsimus, ilmselgelt. Nad olid just autodelt matsu saanud ja see tähendas, et nad ei olnud just kõige paremas korras. Vähemalt tervise suhtes..

[Melanie Armstrong]

Melanie oli vahepeal uuesti silmad sulgenud, kuni keegi uksest sisse astus. Ta avas silmad ning märkas võõrast kutti. Ilmselgelt keegi Stella semudest. Ja nagu neidise tutvustuse järgi aru võis saada, siis tema kutt hoopis. Kui nooruk tallegi hei ütles, naeratas tüdruk ainult korra tervituseks vastu, sulgedes seejärel taas silmad. Arst võiks tulla ja rääkida, mis tal viga on..

[Stella Fortier]

ot: *mõtleb pikalt mida kirjutada*

Kuuldes Christopher' küsimust, turtsatas Rache. Samasugune nagu Stella - enne ütleb ja siis mõtleb? Probably. "Põhimõtteliselt." vastas Rachel lühidalt. Ta ei tõsiselt ei viitsinud hakata rääkima, kui ajuvaba Christopher' küsimus oli. Melanie oli vait. Stella oli vait. Mis viis selleni, et Chris ka vait oli. Vaikus. See ei kestnud kaua. Varsti sadasid sisse kaks tütarlast. Üks oli too samune Hannah, kellega Chris ja S varem kohtusid, kuid teist teadis ainult Stella. Nad tõid ainult ühe koti, soovisid head paranemist ja läinud nad olidki. Kogu selle peale mõmises Rachel nõustuvalt.

Möödus võibolla pool tundi. Neidis jäi selle aja sees magama. Magas oma ilusat und koos ilusa unenäoga. Ja siis tuli sisse arstionu, päris kenake muide, ning Stella ärkas selle peale üles. Onu uuris veidi pabereid, mis tal käes olid ning viis korras pilgu kummagile neidisele ja noormehele, kes seal istus. "Stella Rachel Fortier.." alustas arst, viies pilgu Stellale, kui neidis 'mhm' mõmisenud oli. Mees viis pilgu Christopher'le, nagu ta peaks ära minema, vms. "Ta on pere eest.." vastas Rachel sellepeale, et arst lubaks C'l jääda ja jäi ootama, mida arst ütleb. "Nii.. parema käe ranne mõranenud kolmest kohast, vasakul käel piki kätt pindmine haav.. " neidis ei lasknud arstil enam edasi rääkida, vaid küsis kohe vahele : "Kas sellest armi jääb?" .. jaa.. see kas armi jääb või mitte on väga tahtis info. Tema elu sõltub sellest. "Ei tohiks jääda" vastas arst. Hurra!!. "Kõhupiirkonna vasakul poolel on samuti pindmine haav. Sellest ei tohiks armi jääda. Vasak pahkluu on põrutada saanud ning paremal põlvel on üsna sügav haav. Sisemisi verejookse pole.." jätkas arst. "Sügav haav? Mis sinna jääb siis nagu arm, võimidagi?" uuris Stella. Einotüra. "Jah, sellest tõenäoliselt jääb arm." vastas onu. "Eritingimustel lubatakse teid täna koju kodusele ravile. Esimesed päevad võimalikult vähe liikumist. Kohe toob õde Teile paar retsepti." lõptas arst ning pööras pilgu Melanie'le ja uuris veel oma pabereid. "Melanie Armstrong. Paremal jalal on, lihtsalt öeldes, palju mõrasid, paarist kohast luumurd. Peaks täielikult paranema, kuid sellega läheb üksjagu aega. Kaelalahas on ettevaatuse mõttes. Vasak jalg on põlvest nihestatud. Roiete all, käel, kõhupiirkonnas, seljal on haavad ja nahk on paljudest kohtadest marraskil." rääkis arst.

[Melanie Armstrong]

Kui arst sisse tuli, avas Melanie koheselt silmad ning vaatas ootavalt mehe poole, kuni ta talle tema vigastused ütles. Tore, veel vigastusi ja arme. Nagu tal neid juba vähe oleks! Siiamaani ei olnud mitmed asjad ära paranenud. Või kadunud. Ja oota mida.. jalaluumurd? "Mis mõttes üksjagu aega?!" küsis ta kergelt ärritunult. "Mul tulevad varsti maailmameistrivõistlused, ma ei saa kuradi kipsis olla! Ühest võimalusest jäin juba ilma, ma ei saa teisest ka jääda!" Ai, kuidas tahaks praegu püsti tõusta ja millelegi virutada. Tema jaoks oli see täielik katastroof. "Kas ma pean ratastoolis mõnda aega olema?" küsis ta arstilt, näos kerge õudus.

[Chris White]

Stella sõbrannade käigu peale ei osanud nooruk midagi öelda, sest nood läksid sama kiirelt, nagu tulnud olid. Nojah, hetkeline silmailu vähematl.. Christopher oli ka vahepealse ootamisega uniseks muutunud, kuid kui arst sisse astus ja tüdrukute olukorrast seletama hakkas, kuulas noormees üsna tähelepanelikult, mida tol mehel öelda oli. Mõtlikult noogutanud, mõistis Chris, et Stellal ei ole nii hull seis kui sel pruunipäisel võõral tüdrukul. Poisi jaoks oli see hea uudis, sest ta ju ei tahtnud, et tema sweetie kuidagimoodi kannatama peaks. Pealegi.. S'il ei olnud vast kõige meeldivam istuda haiglavoodis, kui sa tead, et tegelikult peaksid olema oma suvelaagris, kus on täielik liikumisvabadus ja nii edasi. ''Kuna ma ta koju võin viia?'' küsis Christopher sel ajal, kui doktor Melanie juures oli. Oleks olnud viisakas alustada oma lauset nt. 'Vabandage, doktor..'-iga, aga Chris ei ole kunagi ametlikes vestlustes eriti hea olnud.

[Stella Fortier]

Stella oli vait ja kuulas, mis arst Melanie'le ütles. Auchh.. she was lucky. Üks arm või mitte, Mel'l oli seis hullem. Hurshh.
"Tõenäoliselt läheb vähemalt kuu aega, enne kui kipsi eemaldada saab. Võibolla ka rohkem. Teie jääte paariks päevaks sisse, " vastas arst Mel'le ning viis siis pilgu Chris'le. "Hiljemalt kahe tunni pärast." vastas mees. "On veel küsimusi?" küsis arstionu.
Rachel lihtsalt lamas seal. Phääääääh.. kaks tundi veel siin. Ei, see oli väga lühike aeg võrreldes sellega, et ka tema oleks pidanud tõenäoliselt siin paar päevakest veetma. Manipuleerimine teeb imesid.

[Chris White]

Christopher tundis Mel'ile kaasa. Selliste ilmadega jalg kipsi? Seda ei sooviks vist isegi vaenlasele.. Just kiddin'. Sooviks küll.. ''Ei ole,'' vastas Chris arstile, suunates pilgu tagasi Stellale. C oli nõus end paariks päevaks ohverdama, et S' eest hoolitseda ja teda ravitseda. Välja ta küll oma musi veel hängima ei lasknud. Siis aga helises Christopheri telefon. Shakira? Damn. Noormees vabandas hetkeks, väljudes siis palatist ja vastates kõnele. Kuulsa naislaulja esimeseks küsimuseks oli mõistagi see, et kus Chris küll laagrist kadunud on, kuid üldiselt oli Sh'i hääletoon tavaline. Christopher seletas talle siis kõik ära..

[Melanie Armstrong]

Kuu aega või rohkem kips? Ei saanud olla! Tal olid täpselt kuu aja pärast võistlused ja ta pidi treenima! Aga kui selleks ajaks lausa kipsist lahtigi ei saa.. Kuulnud, et ta peab veel paar päeva haiglas passima, kortsutas ta kulmu. "Paar päeva? Miks mina ei või kahe tunni pärast ära saada?" küsis ta pahaselt. "Ja te ei vastanud mulle - kas ma pean ratastoolis olema või saab ka karkudega läbi aetud?" Ta ei tahtnud mingis toolis kuu aega passida. Targematki teha!

[Stella Fortier]

Stella saatis kallima pilguga välja. Neidis teadis vastust küsimusele, miks Mel' ei saa kahe tunni pärast välja, nagu tema. But that was kinda personal thing..
"Nagu ma ennist ütlesin, saab preili Fortier välja eritingimustel." vastas arst. "Esialgu oleks teil teie enda huvides ratastoolis olla. Hiljem, kui haavad on veidi paranenud ning ka jalg veidi tervem on, võite karkusid kasutama hakata." lisas onuke.

[Melanie Armstrong]

"Kas ma ei saa eritingimusi?" küsis Melanie kohe. Ta küll pigem uskus, et ei saa, kuid küsida ikka võib ju. Kuulnud, et ta algul ratastoolis olema peab, ohkas neidis. Jeehuu..

[Stella Fortier]

"Ei, preili Armstrong." vastas arstionu lühidalt. "On veel küsimusi?" kordas ta oma küsimust, viies pilgu veel korraks paberitele ning noogutas omaette.

[Melanie Armstrong]

"Kas te võiksite mulle mu telefoni ja seal juures olevad kõrvaklapid tuua?" küsis Melanie pominal. Tal siiski tuleb oma emale helistada. Olgu ta juba sellest teadlik või ei.

[Stella Fortier]

"Ilmselt on need isiklike asjade hulgas. Jah, kohe lasen need palatisse saata." sõnas arst ning läinud ta oligi.
"Melanie.. kuidas sa üldse.. haiglasse sattusid? Sa olid ju tee ääres. Sa ei olnud tee peal.."rääkis Stella vaikselt.

[Sponsored content]