Just for smoke

[Melinda Anne Gordon]

"Käi kuradile!" Melinda karjus telefoni enne kui ta selles kinni klõpstas ja kotti viskas. Ta oli praegu saanud kõne vennalt, kes järjekordselt ei saanud tulla NY suveks. Oli tal ju "kool" nagu wtf? Ega tüdruk nii loll ei ole. Melinda võttis suitsupaki oma taskust välja ja võttis sealt ühe suitsu. Tal oli preagu vaja midagi rahustavat ja mis oleks parem kui suits? Mitte midagi ja seda Melinda ka teadis. ta pani paki tagasi ja suitsetas rahutult, silmitsedes piirkonda enda ümber.

[Alice Josefina Arakawa]

Alice oli otsustanud väheke jalutada, et veidi mõtteid mõlgutada. Tüdrukul oli seljas lühike teksaseelik, kena top ning peal väike jakk. Tegelikult oli ilm soe ja sellepärast ei viitsinudki Alice toas lihtsalt passida. Tal polnud ka paremat teha.
Ta jalutas algul metsa poole, et olla üksinda. Mööda metsaäärt lonkides tegi see tüdruku tuju veel halvemaks, kui see tal niigi oligi. Ta lihtsalt tundis suurt igatsust oma lähedaste inimeste üle ja loomulikult igatses neiu ülekõige oma venda.
Alice otsustas kõndida rohkem sinna, kus leidub ka inimesi. Tagasi teel märkas ta sauna juures ühte võõrast tütarlast, kes suitsetas. Alice läks tüdrukuni. Kusjuures see polnud eriti tema moodi. Alice istus sinna toolile ja võtis taskust suitsupaki, et teha ka üks suits. Tegelikult Alice ei suitsetanud, aga pakk oli temaga alati kaasas. Ise Alice ka ei teadnud, mis põhjusel see nii on. Alice ei öelnud sellele võõrale tüdrukule midagi, lihtsalt suitsetas ja vaatas ringi.

[Melinda Anne Gordon]

"Tere," neiu ütles kui ta märkas teist inimest, kes oli tema juurde tulnud. Imelik kui aus olla. Tavaliselt inimesed hoidsid temast eemale, sest teadsid mida Melinda oli teinud minevikus ja kes teab, äkki teeb seda uuesti? Melinda kandis põlvedeni ulatuvaid valgeid pükse, paeltega tumepunast särki ja jalas olid tal kõrgete kontsadega valged kingad. Huvita miks kanda kingi laagris? Kes teab. Muidugi oli Melindal veel kõrvarõngad ja sõrmus - tundub nagu tõeline beib? Vale - Melinda püüab lihtsalt varhjta enda tesit poolt olle selline nagu ta preagu on.

"Olen Melinda, kuid sa võid mind kutsuda Melliks, Anniks või Anneks aga keegi ei keela sul ka muid välja mõelda," näitsik ütles ruttades ette ära. Tüdruk oli alati vihanud kui pidi ennast tudvustama ja sellepärast ta ka ütles kohe ära.

[Alice Josefina Arakawa]

Alice tervitas Melindat vastu. Ta vaatas tüdrukut, kes nägi tõeliselt hea välja. Alice võtis pakist ka teise suitsu. Ta ei teinud seda tavaliselt või polnud seda isegi ilmselt kunagi teinud, suitsetanud mitu suitu järjest. Praegu tundis aga neiu, et on masenduses või kurvastuses või õigemini isegi pettunud. Tal polnud midagi teha, kui muremõtted lihtsalt tulid vägisi peale.
Alice mõtles, et mis pagana pärast ta üldse siia laagrisse tuli. Ta tahtis elus küll midagi saavutada ja uusi kogemusi, aga see kõik tundus tüdrukule praegu vale. Alice oli nii omasse mõttese jäänud tükiks ajaks, et unustas isegi Melindale ennast tutvustada. Ta vaatas Melile otsa naeratas ja rääkis :" Meeldiv tutvuda, Melinda. Olen Alice, ausalt öeldes hüüdnimed puuduvad või tegelikult on mul kaks eesnime - Alice Josefina, aga seda teist ma totaalselt vihkan," tüdruk ei teadnud ise ka, miks, ta Melindale ütles oma teise eesnime. Üldiselt teavad seda vaid vähesed.

[Melinda Anne Gordon]

"Alice on üpris nunnu nimi," näitsik ütles pead pöörates Alice poole. Oli teine üsna nukuliku välimusega. Vähemalt on tema kenam ja loomulikum kui mina, neiu mõtles kui ta raskelt ohkas. Peale selle mehe surma oli Mel ennast totaalselt muutnud - jalad välja, ehted ja meik peal, selline napim riietus. Ta nägi välja nagu igavene hoor kuigi ta polnud. Melinda lõpetas oma suitsu ära ja märkas, et Alice võtis juba teise suitsu. Ju vist oli teisel midagi südamel. "Millega tegeled? Mel küsis, et teada saada, milline on see uss tuttav.

[Alice Josefina Arakawa]

Alice ohkas vaikselt. Ta mõtles korra ja vastas siis: " Põhiliselt tegelen kuntsiga, meeldib joonistada ja maalida. Eriti meeldib teha seda viimast. Jalgpalli meeldib ka mängida, aga seda rohkem õhtupoolikul naabripoistega või midagi sellist. Noh jah, millegi erilisega ei tegele, aga need väiksed huvid mul on," Alice tõepoolest tegeles palju kunstiga, tema sooviks oleks kunstiülikooli minna tuleviku poole. Väiksena käis neiu ka kunstikoolis, mille tüdruk ka ilust ära lõpetas. Alice küsis Melindalt vastu: "Ja sina ise, millega tegeled? Sul on kindlasti palju põnevamad huvid kui mul..Ma arvan..Ainult," Alice naeratas ja jäi vastust ootama.

[Melinda Anne Gordon]

"Hmm... üks huvi on meil sama - see on maalimine. Olen lõpetanud kunstikooli, samuti ma olen tegelenud muusika miksimisega ja oskan ka uisutada. Huviks võid öelda ka modellindus ja fotograafia. Neid kahte meelid mul väha teha," Melinda ütles kui ta silmitses näitsikut. Teine oli pisike ja õbluke, kindlasti poleks Mel oodanud, et teine mängib jalkat. Noh aga igal ühel on oma huvid. "Miks sa siia tulid?" ta küsis kui ta silmad kinni pani ja teise näitsiku vastust ootama jäi.

[Alice Josefina Arakawa]

Alice arust nägigi Melinda päris modellilik välja, ta oli kena, sale ja väga naiselik. "Huvitav. Ma olen samuti lõpetanud kuntikooli," rääkis Alice. Kõigepealt mõtles tüdruk, mida üldse vastata viimasele küsimusele, ega neiu seda ise ka päris täpselt ei teadnud. Võib-olla tahtis ta midagi uut või teistsugust."Ma tahtisn vaheldust oma elule natukene, midagi uut, mida ma pole varem teinud. Ma ei ole muidu ennem üheski laagris olnud," vastas Alice ja lisas: " Ega ma täpselt isegi tea, mis pärast ma siia tulin, tuli lihtsalt selline tahtmine." Alice küsis siis Melindalt "Ja sina, miks sina tulid?"

[Melinda Anne Gordon]

"Mõnikord on hea kui on vaheldus kuid see võib jällegi olla ebameeldiv," näitsik kõneles silmad ikka kinni ,"Miks sa enne pole laagrites käinud? Need on täiega lahedad ja eriti siis kui muidu pole suvel midagi teha,". Melinda ise oli alati käinud laagrites, alates siis kui ta oli 7 aastane. Nii et kokku teeb see kuskil 13 aastat kus sai laagrites käia aga see aeg saab varsti läbi. Võib - olla kui ta on 20 ja vanem hakkas suviti laagrites kui töötajana käima? Täitsa mõnus oleks ja eriti just siin laagris. "Märkasin, et teed juba teist suitsu, kas midagi on valesti? Mitte et see on minu asi kuid kui on vaja kurta siis mu kõrvad on alati avatud kuid suu on lukus, mida ei saa avada," ta lausus kui väike naeratus tuli ja ta silmad avas.

[Alice Josefina Arakawa]

"On vist jah lahedad, aga ma ei ole isegi selle peale tulnud, et minna kuhugi laagrisse ja ma ei teagi miks, küllap oli mul enamus suve tegevust siis," rääkis tüdruk. Jah, tavaliselt veetis tüdruk oma suved koos pere ja sõpradega, nii oli lihtsalt lihtsam. Alice polnud eriti julge suhtlema võõrastega ja tihtipeale eelarvamused ei lubanudki tal inimesi tundma õppida, nii ta lootis, et laager teeb teda veidigi julgemaks ja iseseisvamaks. Alice ohkas ja rääkis: "Ega mul endal tegelikult ei olegi midagi, ma lihtsalt olen oma venna peale vihane. Õigemini mures, aga samas ka vihane. Ta oskab ennast alati jamadesse mätsida ja mina pean neid koguaeg taluma. Ma tahaks praegu tema juures olla. Tegelikult ma ei tohiks nii palju tema probleemidele mõelda, eriti kui ma temast nii eemal olen, aga ta on ju osake minust, minu kaksikvend siiski." Alice ei tahtnud sellest eriti rohkem rääkida, ta ei olnud avatud inimene, talle meelis muresid rohkem edas hoida, arvates, et tema mured tüütavad inimesi. "Kui vana sa õigupoolest oled ka?" Küsis Alice Melindalt, et jututeema endalt minema viia.

[Melinda Anne Gordon]

"Kui sa ei taha rääkida siis sa ei pea. Ma ei sunni ja olen 19. Vana inimene juba valmis," Mel ütles muheledes. Muidu ta oleks öelnud, et kord tal oli probleem vanusega. Arst arvas, et ta on 15 ja märkis selle ka riiklikusse dokumenti ja pärast läks ikka tükk aega, et korda saada. Parem on olla valem kui noorem jällegi... oleneb olukorrast. "Kas sinuga on juhtunud ohtlikke asju?" ta küsis. Lause lihtsalt vulpsas välja ja nüüd ei saanud seda enam tagasi võtta. Noh kui vaja vastan ka.

[Alice Josefina Arakawa]

"Hästi, ma olen seitseteist," vastas Alice automaatselt, kuigi temalt polnud seda küsitudki. Võib-olla jättis Alice endast veidi kogematu ja väikese plikaliku mulje, kuid tegelikult seda ta oma iseloomult oligi. "Minul ohtlike asju, mõtled sa ohtlike olukordi? Ega mul midagi erilist õnneks pole olnud. Jah muidu, mõned korrad on olnud juhtumeid, kus olen peaaegu auto alla jäänud, väiksemana," meenutas tüdruk. Ja muud tal vist lisada polnudki, ta on elanud kogu elu turvaliselt rahuliku elu. Tal ei ole tegelikult aimugi, mida mõned peavad läbi elama või midagi sellist. Alice oli vahel isegi veidi naiivne, heas mõttes. Tema elu oleks olnud täiuslik, kui tal oleks olnud vaid isa. Muust polnud tüdrukul kunagi puudust. "Ehk on sul midagi huvitavamat selle kohapealt rääkida?" uuris Alice ja naeratas Melile.

[Melinda Anne Gordon]

"Kuna juba öeldud hakkasin ma olema paha tüdruk vanusest 15 nii, et ohtlikke asju on mul olnud küll, et ei hakka isegi nimetama," neiu ütles ümber nurga. Hakka veel rääkima, et tapsis kellegi ja siis on jutt laagri peal laiali. Kuid kui olla aus siis Mel hakaks ise selle jutuga pihta, et on parem kui ära vastata midagi, kuid võis juhtuda, et siis yea nagu juba öeldud - jutt levib laagris. "Üks mu suuremaid asju on olnud see, et ma olen tapnud inimesi oma kahe käega," ta ütles kui ta tõstis oma käed üles, mis olid väiksed ja haprad ja Mel nagu vaatas neid. Ta võis isegi tunda vere lõhna ja näha seda tilkumas ta kätelt tagasi.

[Alice Josefina Arakawa]

Alice vaatas kohkunult Melindat, proovides siis teha nägu nagu oleks kõik tema jaoks okei. Ta ei mõistnud ega osanud ka mitte midagi öelda. Praegusel hetkel tüdruk ei tahtnudki midagi öelda, ta tundis, et on parem olla vait. Milleks selline ülestunnistus põhimõtteliselt võõrale inimesele. Alice ei saanud aru, miks peaks üldse keegi tapma teise inimese. Seda ei tihkanud ta muidugi küsida, kohe kindlasti mitte. Tema jaoks oli täiesti vastuvõetamatu, et nii sümpaatne naine on millekiks selliseks võimeline. Ei, Alice ei saanud välja näidata, mis mõtted tema peas käisid. Ta üritas kõik oma emotsioonid näos tagasi hoida. Ta üritas endale kinnitada, et ju selleks oli kindlasti mõni väga, väga mõjuv põhjus. Alice lootis, et Melida ei märka tema ehmumist, aga see oli lihtsalt paratamatu, et Alice kohkus.

[Melinda Anne Gordon]

"See on ime, et sa pole veel karjudes minema jooksnud ja tervele laagrile rääkinud," neiu ütles ilmselgelt üllatunud. Oli ta ju sama asja kogemata teises laagris öelnud ja järgmisel päeval kutsuti hulluarst ja pollarid kohale, et vaadake - mõrvar siin samas, koos teiste inimestega. Võtke kinni muidu tappab veel kellegi ära. Kurat kuidas selline asi ära tüütab. Tänapäeva inimestel on see prolbeem, et inimesed arvavad, et inimesed ei muutu aga nad muutuvad. Kui inimene väga tahab siis ta saab muutuda. Võta näiteks kas või Mel ise - tappis inimese ära jah aga ta muutus. Ta ei hakkanud sarimõrvariks ega hooriks või veel kellegiks. Ei ta muutus ja hakkas tegelema tavaliste asjadega. Ta tathis muutuda. Mel vaatas Alice poole, et näha mida teine teeb.

[Alice Josefina Arakawa]

"Ära muretse, ei jookse ma kuhugile," ütles tüdruk samal ajal maha passides. Ta pilk liikus Melindale. Ning natukese aja pärast lisas ka "Sul ei ole kindlasti vaja muretseda, et ma sellest tervele laagrile räägin. Nii rumal ma ka ei ole. Kui mind usaldati, siis ma oskan seda hinnata." ütles Alice veidike hädise häälega. Ta muidugi ei teadnud, kas Melinda sellest tavaliselt räägib, aga Alice arvas miskipärast, et ega ta ju igale tutvusele seda ütle. Alice oleks tahtnud midagi asjaliku öelda, aga sõnu ei tulnud pähe. Nii ta põrnitses maha edasi.

[Melinda Anne Gordon]

"Ei julge mõrvarit vaadata, onju? Ega ma pahaks pane seda," neiu ütles laisalt nagu oleks see midagi igapäevast nagu hambapesu. Ausalt oli Mel üsna solvatud aga ta oli sellega harjunud, et inimesed ignovad vüi lõpetavad temaga suhltemise üldse ära, peale seda kui nad said teada Meli kohta nii üht kui teist põnevat asja.

[Alice Josefina Arakawa]

Ausalt öeldes Alice sellist reaktsiooni ei oodanud. Ta üritas olla ju võimalikult tavaline, keegi polnud talle kunagi midagi sellist rääkinud. Ega midagi polnud ju, kõigest üks inimene, kes on kunagi elus eksinud- sisendas Alice endale. Alice mõtles, et kui ta Melindale otsa passima jääb, arvab teine veel Alicest ei tea mida. "Miks ma ei julge? Ma usun, et mul pole põhjust karta," ütles Alice mõtlikult viies pilk kindlameelselt Melindale. Ta ei tahtnud, et Melinda tema peale solvus või asja. Ega see tähendanud ju, et Alice nüüd Melindat kartma peaks.

[Sponsored content]