Lõuna

[Trevor Farro]

Trevor oli paari päeva jooksul päris korralikult maha rahunenud. Nüüd jalutas ta mööda laagriplatsi ringi, käed pusa taskutes. Viimaks jäi ta metsaäärde seisma. Päris metsa ta minna ei söandanud, aga paar meetrit puudevahele astuda julges. Nimelt tahtis ta suitsu teha ja alaealine nagu ta oli, pidi ta seda veidi varjama. Trev toetas oma selja vastu puutüve ja süütas suitsu. Olgu tänatud see inimene, kes suitsud välja mõtles. Trev toetas oma pea vastu puutüve ja sulges oma silmad, tõmmates mõnuga suitsu edasi.

[Sebastian II]

Mingi ime läbi oli Sebastian veel ellu jäänud, aga seda rõõmu tal vist eriti kauaks ei jätkunud, kui ta väga nende ligi tikub, kellega ta vennake jamanud oli. Üsna läbiklopitud oli ta siiski. Ta kõndis mööda metsa ja ranna piiri, pilku maas hoides. Mingi hetk märkas ta noormeest, kes teda nähes krampi oli tõmbunud ja teda isegi lüüa polnud julgenud. Mees sammus tema juurde. "Ära nüüd jälle põnnama löö." lausus SebII saare-Sebastian'le omasel toonil.

[Trevor Farro]

Trevor tardus, kui tuttavat häält kuulis ja avas oma silmad. Aeglaselt pööras ta pilgu teda kõnetanud inimesele. See ei saanud Sebastian olla, see pidi keegi muu olema. Lihtsalt pidi. Sebastian oli ju surnud. "Norid sinist silma?" küsis Trev vaikselt ja kustutas oma suitsu vastu puutüve. Kuidagimoodi peab ta sellest tüübist mööda saama ja sealt jalga laskma. Kaua kutt seal sedasi vahtida ei julenud. Ta püüdis küll hirmu mitte välja näidata, aga kui hästi see tal ka õnnestus.

[Sebastian II]

"Nagu su sõbrad poleks mind juba peksnud selle eest, mida mu vend tegi." lausus mees. "Kavatsed ka olla üks neist, kes süütuid peksab?" uuris Sebastian.

[Trevor Farro]

"Su vend?" küsis Trevor. Nii et see siiski polnud Sebastian, aga kuradi sarnane oli talle küll. Mõni ime ka, kui nad vennad olid. "Ma ei kavatse kedagi peksta," pomises Trev ja vaatas Sebastianist mööda. Ta ei julgekski Sebastianit lüüa ilmselt. Ta ohkas raskelt, endiselt toetas ta end vastu puutüve ega julenud eemale astuda.

[Sebastian II]

"Minu vend, minu vend." kordas Sebastian noogutuse saatel. Oli neil tõesti nii raske uskuda, et Sebastian, kes kõik selle jama kokku oli keeranud, oli tema vend, mitte mees ise? Noh, eristada neid polnud võimalik. Ja kuna Stifler oli ütlenud, et ta II'e venna maha oli matnud, peaks Seb zombi olema. "See oleks sinust kena."

[Trevor Farro]

"Kas sa lähed nüüd ära?" küsis Trevor, kes ilmselgelt ise ei julgenud end liigutada. Vähemalt ta näitas välja või arvas, et näitas välja, et on julge. Trev vaatas endiselt Sebastianist mööda. Vend või mitte, haigelt sarnased olid nad küll.

[Sebastian II]

"Sa tahad, et ma ära läheksin? Kui ebaviisakas sinust." lausus mees kergelt kulmi kortsutades. Ta astus sammukese Trevor'le lähemale ja suudles teda.

[Trevor Farro]

Ei olnud võimalik. Lihtsalt ei saanud olla. Trevori silmist hakkasid pisarad jooksma. Ta ei vastanud suudlusele, samas ei hakanud ta ka vastu. Ta tundis jõuetust ja lihtsalt seisis seal liikumatult ja kangestudes. See ei saanud ju jälle korduda. Aga näis, et saatusel olid temaga õelad plaanid.

[Sebastian II]

Peagi lõpetas Sebastian suudluse ning eemaldus Trevor'st. "Näed, asi ei olnudki nii hull. Sellepärast ei tasu kohe nutta. See suudlus ei olnud ju nii ebameeldiv," sõnas SebII kergelt naeratades. Ta otsustas noormehega veidike mängida.

[Trevor Farro]

"Kao ära!" käratas Trevor ja pühkis kiirelt oma pisarad. Miks ta nii väike ja abitu koguaeg olema pidi? Trev ei saanud Sebastianist mööda ka astuda. Nii lähedalt ta temast mööduda ei julge. Raske uskuda, et see mees siin oli kellegi nii jubeda vend. Pigem oli ta sama isik, kes oli surnuist ärganud.

[Sebastian II]

"Rahu-rahu," sõnas ta, kaval irve näol ning surus ühe käega kergelt Trev' kõrile, et ta väga valju häält teha ei saaks, kuid samas hingata saaks. Sebastian suudles veelkord noormeest, vaid korraks ning võttis siis ta käest, teda metsasügavuste poole endaga kaasa vedama hakates.

[Trevor Farro]

Trevor nuuksatas suudluse peale ja siis veeti ta sügavamale metsa. Trev rabeles vastu. Ta haaras igast teisest puust vaba käega kinni, et mitte kaasa minna, aga Seb rebis ta igakord lahti ja Trev kriipis nii oma käe ainult ära, suutmata end päästa.

[Sebastian II]

Teistest piisavalt kaugele jõudnud, pani ta Trevor' nagu nuku ühele mahalangenud puule istuma ja pühkis ta pisarad näolt põskedelt pöidlaga ära. "Ma olen kohe nii tahetud, et sellepärast nutma peab?" küsis SebastianII vägagi saare-Sebastian' toonil. Veidike noormeest vaadanud, hakkas mees teda suudlema. Huuled.. seejärel kael.. ning viimaks jõudis ta selleni, et õrnalt kuti kõrva näksis. "Sa ju tead, et sa tahad mind.." sosistas SebII talle kõrva, aeglaselt noormehe riideid eemaldama hakates.

[Trevor Farro]

Trevor ei suutnud nutmist jätta. Ta tundis vastikust ja jälle end nii räpasena. Trev püüdis Sebastianit eemale tõugata. "Mine ära! Ma hakkan karjuma," lausus Trev tülgastavalt. Ta haaras Sebastiani kätest, et too ta riideid eemaldada ei saaks. "Nad panevad su kinni. Eluks ajaks," sosistas Trev, hääl katkemas.

[Sebastian II]

Trevor'ga oli nii lihtne mängida. Hirm ja segadus, vastikustunne Sebastian' pärast ja kõik need räpased mälestused tegid noormehest väga haavatava isendi. Kus olid nüüd kõik need, kes teda nii väga kaitsevad? Ei, ei neid siia pole vaja. Las nad olla eemal. "Ei hakka sa karjuma midagi, Lilleke." naeratas mees. Ta isegi kasutas sama hüüdnime, mida tema surnud vennake. Mingine telepaatia? Või pigem liigne üksmeelsus vennaga? "Kui nad mu kätte saavad, siis tõesti," lausus SebII sellisel toonil, nagu ta Trev' aluse üle lihtsalt naeraks. Nagu oleks teda võimatu kätte saada. Lihtsa liigutusega sai ta kuti käed enda omade küljest lahti. Ühe käega hoidis ta Trev' käsi kinni, teisega teda lahti riietades ning suudles siis kutti üsna ahnelt, et ta väga palju ka karjuda ei saaks.

[Trevor Farro]

Trevor ahastas kui Sebastian II sama hüüdnime tema peal kasutas. See lihtsalt ei saanud tõsi olla. Ta pidi seda unes nägema. Ja just sell hetkel, kui ta karjuma tahtis hakata, lämmatasid Sebastiani huuled teda ja ta ei saanud peale haleda niutsatuse mitte millegi paremaga hakkama. Trev püüdis rabeleda, aga noo see tüüp oli kahtlaselt osav. Ta pööras oma pea eemale. Nad ei saanud laagris ju väga kaugel olla. Või said? Trev sulges oma silmad ja hüüdis esimese asja, mis talle pähe tuli ja see oli Christeri nimi, aga tema hääl oli nutmisest nõrk, nii et väga kaugele see kahjuks ei kostunud.

[Sebastian II]

"Niuts-niuts," irvitas mees, saanud Trev' pükstelt püksirihma ära ning sidus siis sellega kuti käed kinni. Sebastian tõstis Trevor püsti, ta pea enda poole pöörates ning teda suudeldes, et kutt võimalikult vähe häält teha saaks. Oma käe kutile alaseljalt libistades, tõmbas ta kuti endale võimalikult lähedale ja surus siis tüübi õrnalt vastu puud. Mees rebis katki Trev' särgi, eemaldas talt püksid, hetkeksi suudlust katkestamata. Mõne hetke pärast oli Seb' enda alakeha paljas. Sebastian II pööras Trevor' seljaga enda poole.. ja see oli Trevor' kolmas kord saada vägistatud Sebastian'-nimelise mehe poolt.

[Trevor Farro]

Trevor kinnitas endiselt endale, et see kõik on uni, aga see oli nii reaalne. Ja siis keeras Sebastian talle taha. Kas talle oli kuskile otsaette kirjutatud "rape me"? Trev ei nutnud enam. Tal said pisarad otsa. Nüüd ta oli lihtsalt tuim ja vastuhakust loobunud. Tehku see värdjas siis mida tahab. Ju Trev oligi siia ilma selleks loodud, et terve Sebastiani suguvõsa ta läbi saaks trukkida.

[Sebastian II]

Sebastian II oli oma suguvõsa viimane esindaja. Niiet põhimõtteliselt jah, Trev oli siia ilma loodud selleks, et mehe suguvõsa viimased esindajad temaga keppida saaksid. Minut.. kaks.. kõigerohkem kolm lasi Sebastian tegevusel jätkuda. Üks käsi noormehe kõhtu silitamas, teine kuti suul, et ta karjuda ei saaks ning samal ajal huultega tema kaela paitamas. Ja siis sai see läbi. Sebastian eemaldus Trev'st ja tõmbas püksid jalga.

[Trevor Farro]

Trev pööras end aeglaselt ümber ja toetas end seljaga vastu puud. Nüüd on see läbi eks ja see värdjas läheb minema. Trev püüdis oma käsi lahti sikutada, aga noo see väga ei aidanud ja siis nägi ta põletatud templit oma käel ja ohkas. Chris oli selle kohta midagi armsat öelnud, et see Trevile halbu mälestusi koguaeg ei meenutaks, nüüd tundus see, aga jälle halva mälestusena tema käel. Trevor oli endiselt tuim. Ilme tema näol oli pigem tõsine, kui nukker. Ta oli kõik sügavamad tunded ja emotsioonid enda sisse ära peitnud. Sebastianil polnud tarvis neid näha.

[Sebastian II]

Korraks veel astus ta Trevor' juurde ja võttis püksirihma ta käte ümbert ära. "Ole lahke, Lilleke," sõnas mees, irve näol, lasi püksirihmal maha kukkuda ning hakkas eemale astuma. Tal polnud seal enam midagi teha.

[Trevor Farro]

Trevor ohkas kergendatult, kui Sebastian temast eemale astus. Ta pani end vaikides riide. Noh, särki ta selga ei pannud, sest see oli räbalateks kistud ju, aga pusa tõmbas siiski peale. Trevor tõmbas sõrmedega läbi juuste ja vaatas siis ringi. Ta oli keset metsa ja tal polnud aimu ka, kuhu poole laager jääb. Täiesti võimatu. Trevor ohkas ja istus sinna samma puu alla maha. Sebastian oli kaugustesse kadunud. Trev, va loll polnud isegi vaadanud, kuhu poole mees läinud oli. Ta otsis oma pusa taskust suitsupaki ja hakkas suitsetama. Väga normaalne kuti kohta, keda just vägistatud oldi? Trevori puhul küll jah. Mingil hetkel peab ka tema ju mingi maski taha end peitma ja lihtsalt endasse sulguma. Ta oli seal juba oma kolm suitsu ära suitsetanud, oskamata midagi teha ka. No kurat. Trev ajas end püsti ja hakkas umbes sinna poole minema, kus laager olema peaks. Kuskile ta ikka välja jõuab ju. Oma räbaldunud särgi jättis ta sündmuskohta maha. Mida ta sellega ikka teeb.

[Raymond Dice]

Ray jalutas niisama metsas, nagu oli ta ka teinud suht esimesel päeval, ja ei pannud ümbrust väga tähele. Nagu ikka. Tal oli lihtsalt igav hakanud ja kuna igalpool mujal lõõmas päike, kobis kutt metsa. Seda ta muidugi ei teanud, et Trev seal on, kuigi kutt oli talle suht lähedal.

[Chris White]

Christopher oli parajasti mööda metsa ringi uitamas, kui too vägistamine lõppenud oli. Ta tahtis lihtsalt sellest laagrimelust veidi eemale saada ja piirkonda avastada. Noormees ei pidanud oma käikudest kellegile aru ka andma, sest oli juba täiskasvanu, erinevalt teisest enamustest laagrilistest. Olenemata sellest, et mets oli suur ja tihe, oli kuulda, kuidas keegi oksapraksumise saatel ringi kõndis. Chrisil ei löönud see junni jahedaks, vaid vastupidi- ta tahtis näha, mille või kellega tegu. C sammus häälte suunas, ise samal ajal suitsu pahvides. Tal olid jalas mustad shortsid ja tennised ning ülakeha kattis valge maika. Viimaks enamvähem praksudele kannule jõudnud, pidi Chris imestuma. Tegu oli mingi suitsetava noormehega ja eeldavasti siis ka laagrikaaslasega. ''Hei. Kõik korras ikka?'' hõikas Christopher järgi, ise pisut sammu kiirendades. Ta ju ei teadnud, mida selle poisi ringi uitamisest mõelda, sest C oli nüüdseks ju ikka päris sügaval metsas ja kes see ikka päise päeva ajal niisama lihtsalt sinna jalutama läks. Või siiski?

[Sponsored content]