Re: Hommikul

[Mary S. Wilson]

"Siis on meil üks elav tõestus sellest, et üks doberman võib ka sõber olla," lausus Mary särava naeratusega. Korraga tekkis tal suur soov enda kalleid koeri kaisutada, sest olid ju nemad need, kellele tüdruk alati kõike rääkida sai. Ja neiule tõesti tundus nagu saaksid need imelised olendid kõigest aru, mis sa räägid. "Võibolla küll. See oleks ühes suhtes suur kindlus tunne, teises suhtes jällegi pigem mure. Sest vaevalt keegi väga rõõmus oleks, kui koer talle hambad säärde lööks. Ja nagu ikka nõuavad inimesed kohe koerte magamapanemist, sest nad on ohtlikud. Ise võibolla ennem loopis koera kividega, aga ega siis see oluline pole, mida inimene tegi. Koer on ikka kõiges süüdi," jutustas Mary elavalt, kuid jäi siis vaiksemaks, "ma vist räägin liiga palju," naeris ta kergelt.

[Edgar Blackthorn]

Ta noogutas aeglaselt. Viimaks tegi ta ühele oma saiakestest otsa peale ning jõi kohvist mõned väiksemad lonksud.
Ausaltöeldes meeldis talle rohkem teisi kuulata kui ise rääkida. "Ei-ei," lausus ta rutakalt. "Mul ei ole selle vastu mitte midagi kui sa räägid." Ta naeratas leebelt oma lause tõestuseks.