Hommikul

[Edgar Blackthorn]

Edgar oli ilmselt kõige varajasem ärkaja kogu laagri peale.
Tema tööpäev algas (täiesti vabatahtlikult) kell kuus hommikul. Ta kontrollis alati üle, et koridorid oleksid ringihiilivatest õpilastest tühjad ja keegi ringi ei liiguks.
Kell sai just seitse kui ta omale hingamisruumi lubas ja kohvikusse sisenes. Ta tellis omale ühe musta kohvi ning paar pirukat. Tegelikult ei olnudki tal kõht tühi, kuid ta vajas kohvi selle jaoks, et elus püsida pool päeva, mitte meenutada oma olekult mõnda surnut.
Kui teenindaja lubas talle tema lauda selle kerge "hommikusöögi" tuua, võttis mees ühe kamina juures asuva laua juures istet. Igavusest haaras ta kätte ajakirja, mis vedeles sealsamas ning asus seda lugema.

OT: Mõttelage post, sorry! Ma ei oska teemasid alustada.

[Mary S. Wilson]

Mary ärkas poole kuue ajal ülesse, pani endale selga mugavad dressid ja topi ning läks jooksma. Ta oli endale suvealguses juba lubanud, et muudab end pisut sportlikumaks. Hommikune jooksmine tundus selleks hea võimalus olevat. Esiteks selleks, et see äratas su ülesse ja teiseks ei olnud kedagi, kes sind vaataks kui sa jooksed. Jooksnud ühe ringi mööda metsarada ja jõudnud tagasi laagriplatsile, käis Mary kiirelt ujumas. Vesi oli hommikuti mõnusalt karastav ja karge.

Peagi seisis neiu järve ääres ning kuivatas end hoolega. Ajanud riided bikiinidele peale, viskas ta rätiku enda kämpingusse ära, püüdes teisi mitte ülesse ajada ning suundus siis hommikustsööma. Avanud peamaja kohviku ukse, astus Mary ruumi, lastes silmadega üle kohviku. Tema imestuseks oli seal juba üks inimene ees. Kehitanud õlgu, sammus ta leti äärde ning tellis endale ühe salati ja mahla. Maksnud selle eest, kõndis ta kamina juures oleva laua juurde, kus istus tumedapäine noormees. "Hommikust, ma ühineksin sinuga kui sul midagi selle vastu ei ole," sõnas Mary ning tõmbas tooli välja, et istuda.

[Edgar Blackthorn]

Mõne aja pärast saabuski teenindaja, kes ulatas talle aurava kohvitassi koos tema tellitud saiakestega. Viisakalt naisterahvast tänanud, jätkas ta ajakirja lugemist ning murdis väikeseid tükke oma hommikusöögist.
Ta oli oma ajakirja lugemisse niivõrd süvenenud, et ei pannudki tähele ukse avanemist ja samme, mis tema poole tulid. Alles siis, kui ta kuulis noort neidu ennast kõnetamas, vaatas Edgar ülespoole ja naeratas tütarlapsele kergelt ja noogutas. Seltskonnas oli küll parem olla kui üksinda istuda, kuigi omaette mõtteid mõelda polnud ka kuigi kohutav idee.
"Aga palun," vastas ta sõbralikult ning jättis oma saiakese tükkideks rebimise sinnapaika. Ta pühkis oma käed salvrätikusse puhtaks ja sirutas ühe käe välja ning tutvustas ennast:"Edgar."

[Mary S. Wilson]

"Aga ma tänan," Mary naeratas noormehele sõbralikult ning võttis laua taga istet, tundes koheselt õrna kohviaroomi, mis tuli auravast kohvitassist. Kuigi see lõhn meeldis neiule, ei joonud ta ise kohvi kuigi sageli. Surunud nooruki kätt, vaatas ta talle ka ühtalsi otsa, "Mary," tutvustas tütarlaps end kiirelt ja lühidalt. Saanud enda tellimuse kätte, võttis näitsik ühe lonksu mõnusast külmast õunamahlast.

[Edgar Blackthorn]

Ed noogutas kergelt ja langetas korraks oma pilgu. Ta oli ühe huvitava artikli lugemise poole peal...
Ah, vahet pole, küll ta kunagi jätkab, kui kohvik just selle ära põletada ei kavatse. Ta sulges ajakirja ning lükkas selle kõrvale ning kinnitas oma pilgu Maryle. "Varajane ärkaja?" Pakkus Edgar, kuigi ta kahtles, kas neiu iga päev ärkab umbes kella viie-kuuepaiku, et lihtsalt kohvikusse tulla ja omaette natuke olla. Tavaliselt temavanused magasid kuni kella kaheteistkümneni.

[Mary S. Wilson]

Mary asetas klaasi tagasi lauale ning tõstis pilgu enda salatikausist. "Mitte tavaliselt. Aga otsustasin suvel natuke enda elustiili muuta," muigas neidis ning kehitas enda õlgu, "hommikune jooks tundus hea võimalus, kuidas enda mõtteid mõelda ja samas enda keha tugevdada," lisas neidis, kuid jäi siis vaiksemaks. Kuna ta kartis, et tüütab Edgari enda jutuga ära, haaras ta laualt kahvli ning sihtis sellega ühte tomatit, mis salati sees oli. Pistnud selle suhu, mälus ta selle kiirelt ära ning viis pilgu noorukile. "Räägi parem, miks sa ise nii varakult juba siin oled?" esitas Mary küsimuse.

[Edgar Blackthorn]

Edgar mõtles igal hommikul hommikuse jooksu peale. Kuid ta oli selliste asjade jaoks liiga laisk. Ning ausaltöeldes ei olnudki tal vaja trenni teha. Ta oli nooremana jõusaalis käinud ning oma keha päris korralikult ära trimminud. Salaja oli ta isegi oma musklite üle uhke, kuid samas ei leidnud ta mitte ühtegi põhjust miks ta peaks nendega uhkustama. Noormees isegi ei armastanud ju kakelda.
"Ma patrullisin," vastas ta õlakehituse saatel. Arvatavasti Mary teadis, et ta töötas laagris ning oli üks personalist. Tema ülesandeks oli hoolitseda selle eest, et keegi salaja välja ei hiiliks ning ta pidi mängima siin laagris veel ka arsti rolli.

[Mary S. Wilson]

Mary jätka enda salatiga ning ootas rahulikult vastust enda küsimusele. "Patrullisid?....Ahjaa, muidugi. My bad," sõnas näitsik, kui taipas, et tegu on laagri töötajaga. Ta oli teda küll vahepeal laagris märganud, kuid ega ta ei teadnud siit peaaegu kedagi, seega on viga vast andestatav. "Ja kas leidsid kedagi, kes reegleid eiras?" küsis Mary kerge muigega.

[Edgar Blackthorn]

Edgar võttis lõpuks oma saiakese ning samal ajal kui Mary rääkis, hammustas ta sellest väikese tüki ja mälus seda. Lõpuks sõi ta oma suu tühjaks ja jõi esimese lonksu kohvist peale.
Kui küsimus tuli, vangutas ta pead. "Peale sinu ei ole ma tänase päeva jooksul veel ühtegi laagrilast näinud," muigas ta. See ei olnud solvanguna mõeldud. Ausaltöeldes oli ta väga üllatunud kui ta tüdrukut vaatas. Isegi Edgar oli veel unine kuid paistis, et Mary oli juba täiesti ärkvel.

[Mary S. Wilson]

"Okeey ja ma oletan, et sinule kui patrullijale on see hea asi," sõnas Mary juba vabamalt ning võttis lonksu enda mahlast, mis oli endiselt jahe tänu jääkuubikutele, mis seal sees ulpisid. "Tead, sinu unisust arvestades, võiksid sa ühe supluse teha. Äratab ülesse," lausus tüdruk, märgates kui unine noormees tema ees on.

[Edgar Blackthorn]

Edgar noogutas. Oligi. Ta ei pidanud kedagi tagasi magamistuppa saatma ning teda manitsema. Talle ei meeldinud nooremate kallal õiendada sest varem oli ta ju ise samasugune olnud.
Supluse peale kortsutas noormees kulme. Ta küll ei kartnud vett, kuid ta ei osanud ujuda. Ning siiamaani ei teadnud seda keegi ja arvatavasti ei saagi teada. Kuid ta oli juba külma dušši all käinud ning nähtavasti ei olnud see aidanud. "See läheb varsti üle," oli ta kindel ning hammustas uue tükikese oma saiast.
"Kuidas sulle siin laagris meeldib?" päris ta vaikust vältides. Võõraga oli see palju ebamugavam kui mõne tuttavaga. ja neid tal siin laagris peale Shakira ei olnud.

[Mary S. Wilson]

"Mõne aja pärast ilmselt küll," noogutas Mary ning hoidis klaasi enda kahe käe vahel, tõstes enda pilgu Edgarile. "Siiani ei ole midagi halba öelda. Mõeldes sellele, millised mu teised suved siiani on olnud, arvan ma, et see suvi tuleb üks paremaid," sõnas tüdruk nii nagu tema arvas. Pealegi oli ta suutnud juba lühikese ajaga endale mõningad sõbrad tekitada, millega tal tavaliselt läheb kaua aega.

[Edgar Blackthorn]

Viimane lause pani Edgari naeratama. Talle meeldisid positiivsed inimesed kuigi ise ta sinna konteksti eriti ei kuulunud. Ta oli neutraalne ja kui teda isegi liigitada mingisugusesse gruppi, siis tema satuks pessimistide juurde. Tal oli mingisugune kalduvus kõikides ja kõiges eeldada halba. "Mul on hea meel, et sa nii arvad," sõnas ta viimaks.

[Mary S. Wilson]

"Positiivne mõtteviis tuleb kasuks," eriti kui sa oled üle elanud lennuõnnetuse mingisugusel üksikulsaarel, kus sa ei teadnud isegi seda, kas sa järgmiseks õhtuks ikka veel elus oled. Mary viskas need mõtted peast ning vaatas sõbralikult naeratades Edgarit. "Oled selles laagris juba mitmendat aastat töötaja või esimene aasta?" uuris tüdruk.

[Edgar Blackthorn]

Ta noogutas. Muidugi tuli.
"Esimest," tuli tema huulte vahelt üsnagi napisõnaline vastus. Ta keerutas oma kuuma kohvitassi sõrmede vahel ning vaatas, kuidas vedelik selle sees ühest äärest teiseni võnkus. "Ja sina? On see su esimene kord kui sa siin laagris oled või oled sa siin varem ka käinud?" päris ta huvitatult teemajätkuks.

[Mary S. Wilson]

"Esimest," sõnas Mary üsna kiirelt, "ma ei käi tavaliselt laagrites, sest mul on kodus küllaga tööd, mis tahab tegemist," lisas neiu, lükates enda märjad juuksed seljale, sest need tilkusid ikka veel kergelt. Teinud klaasile põhja peale, asus Mary taas enda salati kallale.

[Edgar Blackthorn]

Edgar noogutas aeglaselt. Ka temal oli kodus tegemist küllaga. Neil oli oma maja, mille aiaga armastas noormees tegeleda siis kui ta natuke noorem oli. Vanemad arvasid, et too hakkab botaanikuks. Kuid nii see ei juhtunud. Kuigi noormehe huvi taimede vastu ei olnud kusagile kadunud, kütkestas Edgarit hoopis anatoomia. Lühikese ajaga õppis ta selgeks, kuidas haavu kiiresti korda teha ning kuidas teatud olukorras hakkama saada. Laagrisse sattus ta aga puhtjuhuslikel tööotsingutel.
"Kus sa elad, kui see mingisugune saladus ei ole?" huvitus ta. Samal ajal murdis ta oma saiakesest veel ühe tüki ning pistis selle suhu.

[Mary S. Wilson]

Mary turtsatas kergelt, "miks see saladus peaks olema ja pealegi sina kui laagri töötaja saaksid selle ka ise järgi vaadata, kui sa soovid," sõnas neiu, kuid pöördus siis küsimuse juurde, "Tennessee´st olen," teatas tüdruk kerge õlakehitusega. Enamustele seostus see suurte karjamaade, cowboydega ja heal juhul Nashville´ga, kus näitsik ka elas.

[Edgar Blackthorn]

Noormees kehitas õlgu. Hetkel ei olnud tal kaustikuid käepäralt ja ta ei hakkaks sellepärast kusagile kabinetti ka minema. Pealegi vastas Mary talle juba ära, niiet see ei olnud isegi vajalik enam.
Tennessee... Mõned korrad oli ta seda nime isegi kuulnud ja pilte näinud, kuid ise ta ei ole seal kordagi käinud. Ta teadis ainult, et see asub Kentucky läheduses ja see kohake on ilus ning roheline. "Seal on vist tore," avaldas ta oma arvamust.

[Mary S. Wilson]

"Kuidas võtta," kehitas Mary enda õlgu, "Nashville, mille lähedal mina elan on tüüpiline linn koos enda pahede ja rõõmudega," kommenteeris tüdruk. "Aga muidu mulle meeldib. Meil on farm ja kuna mulle loomad meeldivad, siis ma ei saaks endale paremat kohta tahtagi," jutustas Mary silmad suunatud ühte punkti just kui näeks neidis seda kõike enda silme ees.

[Edgar Blackthorn]

Tundus, et ainult Edgari elu on olnud igav. Tema elas Springfieldis, kus ei olnud Mitte midagi huvitavat ega lõbusat teha. Vähemalt mitte temasugusel igaval ja palju lugeval isikul. "Mul on koer kodus, kuid seda vist ei saa sinu farmiga võrrelda," muigas ta vaikselt ja võttis kohvitassi kätte. See oli kuumast muutunud soojaks ning kui ta selle varsti ära ei joo, siis jahtub seetäiesti ära.

[Mary S. Wilson]

"Üks koer ei ole vist jah eriti võrreldav hobuste, lammaste, lehmade, kanade ja kitsedega, aga see võib olla lihtsalt mini-mini farm," muigas Mary lõbusalt, "koer? Aga mis tõugu või on ta sul segavereline?" uuris tüdruk. Loomad olid alati teema, mida ta võiks lõppmatuseni arutada. Enamasti ei leidnud ta endale ainult inimest, kes oleks loomadest sama huvitatud kui tema.

[Edgar Blackthorn]

Noormees võttis kiiresti ühe lonksu oma soojast kohvist ja asetas tassi tagasi lauale. Samal ajal ei saanud ta jätta varjamata oma muiet. Tõsi ta oli. Nii paljude loomade keskel poleks tema koera nagu olemaski.
"Doberman," vastas ta. Neid koeri ei peetud küll eriti sõbralikeks, kuid tema Rip oli väga armas loom.

[Mary S. Wilson]

"Huvitav valik. Ma tean, et enamuste arvates on nad kurjad, aga mina pooldan arvamust, et looma iseloom oleneb kasvatusest. Kuidas sinu dobermanniga lood on?" uuris Mary, lükates tühja salati kausi koos klaasiga eemale, et enda küünarnukid lauale toetada. "Mul on kodus kaks border kollit ja üks vana-inglise lambakoer. Need on küll tõelised sõbrad. Isegi vargale ei teeks nad vist midagi," vangutas Mary kergelt muiates enda pead.

[Edgar Blackthorn]

"Ta on väga sõbralik. Tundub, et talle meeldivad inimesed ja isegi loomad, sest ausaltöeldes eelistab ta vahel koerakrõbinatele ja konservidele porgandeid ja brokkolit." Nii armas oli rääkida oma lemmikutest. Ja tõesti, Edgar ainult räägikski oma Ripist, kes oli tegelikult väga truu ja armas koer.
"Ma usun, et sinu kaitseks astuksid nad ikka välja." See oli koertele nagu sisse kodeeritud - kaitsta oma omanikke võimaliku ohu eest.

[Sponsored content]