☼ Tutvumine ☼

[Hanna Blackwood]

Hanna oli just bussist välja saand ja seisis majade ees. Kuhu ma peaks minema? ta küsis iseendale, kui talle tuli meelde, et talle oli saadetud maja number. 1 . Hanna otsis cämpingu üles ja astus sisse. Mitte kedagi ei olnud ja seda parem. Neiu ei teadnud, kes on tema roommates. Hanna pani oma asjad kõige seina poolsema voodi juurde, akna all. Kuna midagi polnud teha, hakkas tüdruk asju välja pakima, muud maailma ignoreerides.

[Mary S. Wilson]

Maryl läks natuke kauem aega, et bussist välja saada, kuna ta istus peaaegu viimases pingis, kõrvaklapid kõrvas ja raamat käes nagu tavaliselt. Vaikne ja tagasihoidlik nagu ta oli, lasi ta kõik teised ennem bussist välja. Jõudnud viimaks bussi ukseni ning sealt välja hüpanud, tõmbas ta enda kopsudesse mõnusat värsket õhku. Pärast umbset bussi oli see lihtsalt parim.

Leidnud enda koti teiste kottide alt, hakkas Mary kämping number ühe suunas liikuma, sest nii nagu ta aru oli saanud, pidi see tema koduks olema terve laagri vältel. Eemaldanud kõrvaklapid ja surunud need koos raamatuga enda kotti, peatus tüdruk majakese ees, millel ilutses number üks. Asetanud käe lingle, vajutas ta selle alla ning astus sisse.

Mary kandis kollast suvekleiti ja pruune cowboy-saapaid, kui ta ukse enda selja taga sulges. "Hey," sõnas ta juba ruumis olevale tüdrukule, kes tema poole seljaga jäi. Oletanud, et kõik teised voodid on vabad, kõndis näitsik teise seina juurde ning viskas sinna enda asjad.

[Hanna Blackwood]

Hanna keeras ennast, kui ta kuulis ust kinna ja lahti minemas. Siise astus mingi cowboy stiilis tüdruk, näis tunduvalt vanem kui Hanna. "Tere..." ta ütles kuid jäi tüdrukut silmitsema kuna see neiu näis tuttav kuid võta näpust - Hanna ei tundud teda ära. Kui meelde tuleb või ta ennast tutvustab siis Hanna kindlasti paneb selle kõrva taha. "Olen Hanna ja sina?" ta küsis kuna uudishimu oli üpris suur.

[Mary S. Wilson]

Mary keeras end tüdruku suunas ning jäi teda silmitsema. Miski temas oli tuttav....Ta pidid teda kuskilt tundma, aga kust, see oli hetkel veel segane. Kuulnud näitsiku nime, muigas ta kergelt ning oleks hea meelega endale käega vastu pead löönud, "tundub, et ma ei ole ainuke, kelle mälu alt veab," pobises tüdruk. "Mary," lausus neidis, lootes nüüd, et Hanna ikka mäletab teda.

[Hanna Blackwood]

Hannal võtis paar momenti aega enne kui nimi kohale jõudis. Tüdruk oli kindel, et ta nägi väga totakas välja, kui ta Maryt jõllitas kuid järgime hetk ta kallistas teist neiut. Muidugi oleks Hanna tahtnud ennast, millegagi lüüa. Oli ta ju ainult ennast haletsenud kogu bussi käigu ja nüüd ei tundnud oma tõelist sõpra ära. Puupea nagu Buratino. "Anna andeks, et ma sind ära ei tundnud," neiu ütles, ikka veel kallistades sõpra.

[Mary S. Wilson]

Mary hakkas juba leppima tõsiasjaga, et Hanna ei mäleta teda, kuid selle asemel sai ta sooja kallistuse osaliseks. See tundus lihtsalt nii mõnus, jälle selle väikese plikatirtsu juures olla. Well, nüüdseks oli ta muidugi vanem ja praktiliselt Mary'ga sama pikk. "Pole viga. Millal me üldse viimati teineteist nägime? See oli ammu," sõnas Mary hoides sõbrannat endiselt embuses.

OT: Mary oli selles lennuõnnetuses ka vahepeal, et sa teaksid. Ja tal on vend.....kes kunagi millalgi ka selle rollikaga ühinema peaks.

[Hanna Blackwood]

OT: Ja kui kaua see oli? Lihtsalt enda teadmiseks

"See oli kaua aega tagasi..." Hanna ütles kui ta hakkas üldse mõtlema, millal see oli. Kuna ta mälus oli mäluauk, andis neiu alla kuid ta mäletas, et see oli kaua kui ta ei saanud Maryt näha. Hanna astus väikse sammu taha, nii et nüüd ta hoidis teist kätest. "Näed? Ma olen suureks kasvanud nagu ma lubasin," neiu ütles tuletades meelde oma lubaduse, milla ta Maryle andis.

[Mary S. Wilson]

OT: Õnnetus juhtus veebruaris. Nad pääsesid saarelt märtsikuu lõpus, ning nüüd on juuni, mis tähendab, et nende õnnetusest on möödunud neli kuud.

"Liiga kaua. Nüüd on meil vähemalt kolm kuud aega, et teineteise vahepealse eluga tuttavaks saada," sõnas Mary ning naeris kergelt. Arvatavasti oli see lihtsalt õnnest. Tema silmanurgas võis näha helkimas ka tillukest pisarat, kuid selle pühkis neidis kiire liigutusega eemale. "Lisaks sellele, et sa oled suureks ksavanud, on sinust saanud lausa kaunitar," teatas Mary säravalt.

[Hanna Blackwood]

OT: Võtan teadmiseks ja tema vend, kellest sa rääkisid? Tema tuleb millal, umbes?

"Ja kooliaeg ka," Hanna ütles kindlalt, kuna ta kavatses minna samasse kohta, kuhu Mary. Tal oli kõrini oma emast ja õest. Kuni õde tuli oli kõik täiesti ok kuid nüüd... Las nad siis elavad kahekesti. Hannale tundus, et teisel oli pisar, kuid see oli vist ta enda ettekujutus. "Aga sina jääd ikka ilusamaks," ta ütles. Hanna oli juurde ainult teinud roosa triibu juustesse ja kaks auku kõrvadesse, et ta välja paistaks

[Mary S. Wilson]

OT: MA ei tea, millalgi ikka selle nädala jooksul ma loodan.

"Kooliaeg ka? Sa kavatsed minu juurde Tennessee'sse tulla?" küsis Mary imestunult. See oleks lihtsalt super uudis. Tema läheb küll sügisest ülkooli, aga kui nad koos samas linnas elaksid oleksid nad nagu nii ninapidi koos. Sõbranna komplimendi peale nagu jääks ta ikka ilusamaks, raputas Mary vaid enda pead.

[Hanna Blackwood]

"Muidugi tulen. Olen tüdinenud oma emast ja õest,"tüdruk ütles ja mõtles, et räägib millalgi maryle ka oma õest. "Sa lähed ülikooli eks?" Hanna küsis igaks juhuks üle. Kui nüüd järgi mõelda siis meeldis Hannale Tennessee rohkem, kui LA kus nad preagu olid. Vanavanematel külas ja muidugi ema poolsete juures. "Mis on?" neiu küsis, kui tema sõbranna raputas pead. Kas ta ei tahtnud, et ta tuleks või?!

[Mary S. Wilson]

"Seda ütled sa praegu," sõnas Mary üsna vaikselt, "kui su ema sellega nõus on siis sa võid tulla ja isegi minu juures elada," lausus näitsik valjemalt välja ning muigas kegrelt. "Jamh, mind ootab ees ülikool," ohkas Mary. Mitte, et talle see ei meeldi, aga ta lihtsalt ei olnud kindel, mida ta enda elult tahab. Tal ei olnud õrna aimugi. Tema arvates võiks keegi tulla ja öelda talle, mida ta tegema peaks. "Mh? Ei, midagi," raputas Mary enda pead, kui enda mõtetest väljus ning Hannale naeratas.

[Hanna Blackwood]

"Kas sa tõesti arvad, et ma tahan nendega elada või? Hanna küsis üllatunult. Tal oli seljas pikkade varukatega särk ja miniseelik. Ta keris oma varuka üles ja näitas oma parema käel sügavat armi mis jooksis peaaegu labakäest kuni õlani."Kolm korda võid arvata," neitsik lausus naeratus näol. Lõpuks sai kellelegi näidata seda, mida ta õde tegi talle."Ja ma olen nõus sinu juurde tulema," vastas neiu ka positiivselt pakumisele.

[Mary S. Wilson]

Arm tüdruku käel pani Mary peaaegu võpatama. Kuigi see oli paranenud, ei teinud see asja eirit palju ilusamaks. "Kuidas see juhtus? Issand, ma oleksin pidanud seal olema..." lausus tüdruk raputades uskumatusest enda pead just kui ei saaks selline asi võimalik olla. "Pärast sellise armi nägemist ei saa teist juttu ollagi. Mudugi tuled sa minu juurde. Ma ei lubaks kellelgi midagi sellist teha," teatas Mary kindlalt, suunates enda sinised silmad Hannale.

[Hanna Blackwood]

Hanna naeratas kurvalt "Emilt tegi selle," ta lausus. Kui ta oli rääkinud sellest pshühholoogile siis see oli ainult naernud. Keegi ei uskunud,et kümne aastane tüdruk teeks seda oma enesele õele. Kuis Mary uskus teda ja selle pärast ta oli Hanna parim sõber."Millega oled muidu tegelenud?" neiu küsis, et teema mujale viia ja ta keris varuk tagasi, nii et kõik oli kaetud.

[Mary S. Wilson]

Mary tõmbas käega läbi enda blondide lokkis juuste ning ohkas raskelt. "Mul on nii kahju, et ma sinu jaoks olemas ei olnud selle ajal," sõnas tüdruk vaikselt. Kuid ta uskus, et Hanna suudab selle ka tema silmadest välja lugeda. Aga tüdruk lihtsalt pidi need sõnad valjult välja ütlema. "Tead küll..." sõnas Mary kogelevalt, "tegelesin kooli lõpetamisega ja....üritasin enda elu jälle korda seada....pärast seda...lennuõnnetust," rääkis Mary aeglaselt ja katkendlikult. Sest see oli lihtsalt üks nõme mälestus, mida ta enda peast kaotada soovis.

[Hanna Blackwood]

"Ah jah see õnnetus..." tüdruk ütles vaikselt. Ta teadis, et oli olnud õnnetus aga mis oli täpsemakt juhtunud ta ei teadnud. Tal oli kahju, et ta ei olnud koos Maryga, kui sel oli olnud palju hullem kui Hannal.Ma muretsen ainult enda pärast, tüdruk kirus ennast. Kuna oli aru saada, et Mary ei tahtnud sellest rääkida, siis Hanna avas aknad, kuna maja oli lämbe ju. Polnud keegi neid avanud tervelt 6 kuud või veel rohkem."Kuidas sa muidu siia sattusid?" neiu küsis, kuna ta arvas, et ainult noored tulevad siia aga Mary oli vist 18 kui veel rohkem.

[Mary S. Wilson]

Mary oli enda sõbrannale niiii tänulik, kui too ei hakanud selle õnnetuse kohta küsimusi esitama. Tal oli villand sellest, kuidas inimesed selle koht asju pärisid. Nagu tahaks ta seda iga jumala päev meenutada. Hanna oli lihtsalt tõeline sõber ja luges Maryt ka siis kui viimane ei rääkinud ainsatki sõna. "Emps lihtsalt mõtles, et meile kuluks üks mõnus laager ära suveks. Ja kuigi ma ei tahtnud siia alguses tulla, siis ma arvan, et tal on õigus. Aga kuidas sa ise siia sattusid?" uuris Mary ning jalutas enda voodi juurde. Kitarrikohvri asetas ta põrandale püsti, vastu voodit toetama. Enda väikese koti jättis voodile ning suurema koti lükkas põrandale. Küll hiljem pakkida jõuab.

[Hanna Blackwood]

"Saadeti siia kuna ema pidi Emily, kuhugi hulluarsti juurde viima, kuigi mulle ütles, et hull olevat võitnud midagi. Ma tean, et ma olen loll aga nii loll ma ka pole," Hanna lausus kui ta väiksele aknalauale toetas. Võib - olla tuua lilli pärast? Nad pidid ikkagi olema siin ju terve suve. Ta silmitses kitarri, mida ei olnud näha aga selle koti järgi sai öelda, et on."Kitarri mängid või?" neiu ei mäletand, et Mary oleks mänginud seda aga kui olla aus, siis ta on unustanud paljusi asju peale seda, kui kuulis lennuõnnetusest. Ta oli vist päris mitu nädalat deprekas olnud.

[Mary S. Wilson]

"Ma ei teagi, mida selle peale kosta, aga ma tõesti loodan, et kui me siit augusti kuus lahkume, saab ka su õega kõik korda. Ja palun ära ütle, et sa loll oled," muigas Mary kergelt ning ristas käed rinnale. Ta mäletas Emilyt vaid põgusalt, kuid need mälestused, mis temal sellest tüdrukust olid, olid enamus head. "Mängin ja laulan ka veel peale kauba," teatas tüdruk lõbusalt. Muusika oli tõesti midagi, ilma milleta ta ei suudaks lihtsalt olla.

[Hanna Blackwood]

"Seda oled sa osanud teha juba siis kui sind kohtasin," Hanna lausus kui ta end ringutas."Ja pealegi selle armi tegi ta siis kui oli 7 aastane. Temaga ei saa kõik korda, sest see ei ole normaalne lihtsalt," ta ütles kui ta Mary juurde läks ja ta voodile istus. Algul kui Emily sündis oli kõik okey aga üsan väiksena hakkas ta näitama välja vähe bloody character kui seda nii võib öelda."Aga mina olen hakkanud disainima," neiu ütles uhkelt ja ta oli selle üle uhka. See asi oli käppas tal.

[Mary S. Wilson]

"Tõsi," turtstas Mary ning naeris kergelt. "Loota ju võib. Ta on siiski su õde. Või vähemalt kusagil sügaval tema sees on endine Emily," lausus neiu mõtlikult. See on õudne kui inimene, keda sa kaua aega tudnud oled, muutub kellekski hoopis teiseks. "Vau, lahe, siis sa saad mulle kunagi pulma kleidi disainida. Mitte et ma just abielluma hakkaksin," muigas Mary.

[Hanna Blackwood]

Hannal oli üllatunud kui kuulis, mida Mary ütles, kuid järgmisel hetkel naeris lõbusalt."Ma juba jäin sind uskuma," ta ütles ikka veel turtsudes naerust."On sul juba keegi või?" noorem neiu küsis. Tal endal polnud. Ta ei teadnud miks aga see võis olla, kas ta lihtsalt ei sobinud, kellelegi või ta siis ei olnud leidnud seda õiget. LA´s polnud kedagi ja samuti polnud Aafrikas,kedagi.Mis minuga viga on? ta mõtles jällegi oli üks nunnu poiss. Mary vend kuid Hanna olevat kuulnud kellelgilt, et tal on keegi juba. Mitte et ta oleks mõtelnud saada tema omaks.

[Mary S. Wilson]

Maryle pakkus lõbu nähes enda sõbranna imestunud nägu, kuid peagi naersid nad juba koos, täites kämpingu lõbusa naeruga. "Vot ei ole veel, aga küll jõuab," sõnas näitsik üsna muretult. Nagu iga tüdruk lootis ta muidugi ka kunagi seda õiget leida ja suhtesse astuda, kuid ta ei näinud põhjust, milleks sellega kiirustada. "Aga sinul?," küsis Mary, "ahjaa juba unustasin....teil oli ju Tayloriga juba väiksena mingi...crush," tögas Mary. Muidugi ei oleks tal midagi selle vastu, kui see päriselt juhtuks.

[Hanna Blackwood]

Esimest korda üle pika aja Hanna tõepoolest punastas. Keegi ei saanud eitada, et Mary vend polnud ilus. Võis isegi öelda, et ta oli kuum."Isver Mary, ma pole teda näinud üle pika aja ja siis ma olin väiksem," Hanna tõi oma kaitse välja. See on tõsi - siis nad olid väiksed."Muide on Tayloril keegi või?" neiu küsis, uudishimu silmades, kuna oli huvitav teada, mis on vahepeal juhtunud.

[Sponsored content]