Re: Käime katuseid mööda...

[Edgar Blackthorn]

Edgar noogutas aeglaselt. jah, varsti on kogu taevas täis säravaid tähekesi. Ta asetas käed pea alla ning hingas sügavalt sisse. "Oled sa kunagi üldse katusele ööseks jäänud lihtsalt selleks, et tähti vaadata?" hakkas ta jälle Analyni kohta pärima. See oli parem, kui lihtsalt vaikuses lamaskleda ning oodata.

[Analyn Dalisay]

"Ei. Mitte katusele. Ma olen maas olnud ja tähti vaadanud. Ise?" küsis Ana vastu ja võttis mahla. "Tahad?" päris veel naine ja ulatas piknikukorvi Ed´i poole.

[Edgar Blackthorn]

Edgar vangutas pead. Muidu oli ta küll oma toa aknast tähti vaatama jäänud või siis mõne sõbraga kusagil õues niisama lamasklenud (matkal näiteks) ja tähti vahtinud. Kuid mitte kordagi pole ta veel katusel seda teinud.
"Praegu küll mitte," vastas ta piknikukorvi poole vaatamata. Hetkel tundus taevas isegi poole huvitavam, kuigi tähti veel eriti ei olnud.

[Analyn Dalisay]

Ana jõi lonksu ja tõstis topsi eemale, et ta seda pikali ei ajaks. Taas ronis Lyn enda asemele ja jäi taevast vaatama. "Täiesti veider. Tähed ei ole ju tegelikult muud, kui vesinikust ja heeliumist...Pallid," lausus Ana. Kuidas öelda. Või tükk? Ei, ta on ju gaasiline.

[Edgar Blackthorn]

Edgar lõpetas taeva silmitsemise ning pööras oma tumedad silmad Analyni poole, keda ta kulme kergitades vaatama jäi. "Ja mis selles nii veidrat on?" Kosmoses puudus igasugune gravitatsioon ning tähed ei lagunenud eriti koost.

[Analyn Dalisay]

"Kaks nii lihtsat ainet moodustavad imelise vaatepildi," vastas Ana, suunates pilgu Edgarile. Nüüd oli näha ainult mehe näo piirjoone ja silmi. Muu oli justkui mattunud pimedusse.

[Edgar Blackthorn]

selles osas oli tal tõesti õigus. Moodustasid, kuid kahjuks ei osanud ta seda eriliselt hinnata. Jah, see oli Ilus, kuid mitte nii ilus, et ta jaksaks kuni hommikuni ainiti taevast vahtida ning imetleda neid miljoneid tähti. Ta ei jäänud kauaks Analyni vahtima, see tekitaks naises ilmselgelt ebamugavust ja ta pööras oma pilgu tagasi taeva poole. Oli märkamatuks pimedaks läinud ning enamus taevast oligi kaetud tema jaoks pisikeste tähekestega.

[Analyn Dalisay]

Analyn viis pilgu tagasi taevale ning üritas leida mõnda väga säravat tähte. Üks paistiski just silma. Naine jälgis pingsalt taevast ja märkas kerge tossujoaga langevat tähte. "Langev täht!" märkis Ana ning jälgis selle teekonda.

[Edgar Blackthorn]

Ilma Analynita poleks ta seda ilmselt märganudki. Edgar oli sügaval oma mõtetes kui ta naise märkust kuulis ning vaatas tähe poole. Ta oli kuulnud igasuguseid versioone selle kohta. Kõige populaarsem oli soovide soovimine. kuid tema seda ei uskunud. Mitte enam. Väiksena oli ta igasuguseid asju soovinud, alustades siis lendamisest ja muudest Supermani võimetest ning lõpetades tavaliste mikroskoopidega. Kuid mitte ükski tema soov ei täitunud. "Soovi midagi," lausus ta siiski. Kes teab, ehk Anal endal on usku sellistesse asjadesse.[/I]

[Analyn Dalisay]

Analyn käis peast mõte, mida ta sooviks, kuid täht juba kadus. "Ja läinud ta ongi," mainis naine ning naeratas. Kena vaatepilt oli. "Sa soovisid midagi?"

[Edgar Blackthorn]

"Ei," vastas ta, hakkamata isegi seletama Miks. Kuigi igaüks võis ju imesid uskuda, siis Edgar seda ei teinud. Eriti. Noh, tulevase kirurgina uskus ta tõesti, et keegi võib imekombel veel ellu ärgata, kuid see oli tõesti harv juhus. Ja ime. "Sa ei jõudnud midagi soovida?" küsis ta Analyni poole vaatamata. Selle asemel vahtis ta tähti edasi.

[Analyn Dalisay]

"Ei. Ja need soovid ei täitu. Väiksena tahtsin ma koguaeg kutsikat. Sain ma ta jaa," lausus Ana muigega. Ta ei uskunud samuti sellistesse imedesse.

[Edgar Blackthorn]

Taaskord leidus mingi asi, mis neil ühine oli. Edgar soovis ju supervõimeid, kuid kus sa sellega. Oleks ta Superman, ei kardaks ta isegi vett. "Praegu enam ei taha?" muigas ta.

[Analyn Dalisay]

"Tore oleks ikka, aga mul on nii pikad päevad ülikoolis ja ma elan praegu korteris. Koeral oleks see piin," lausus Analyn. Kõige mõistlikum tundus võtta koer siis, kui tal oli oma maja.

[Edgar Blackthorn]

Nojah, seda tõesti. Kõige parem oleks koer võtta siis, kui on mõni suur korter või tõepoolest oma eramaja. Ning loodetavasti aed ka, sest vastasel juhul hakkab koduloom naabrite aedadesse auke kaevama.
"Aga kass?" huvitus ta. Kassid olid ka ühed suured pahandusetegijad, kuid nendega ei pidanud väljas käima, kuigi ka nemad vajasid väga palju tähelepanu ja hoolt.

[Analyn Dalisay]

"Mulle meeldivad kassid ka, aga kass teeks ka väikses korteris pahandust. Tal hakkab ju nii kiiresti igav," lausus Ana. Välja teda ka ju ei saa lasta.

[Edgar Blackthorn]

Edgar muigas. Tal oli kunagi kass. Siis kui ta väike oli. Ja tõesti, neil hakkas väga kiiresti igav ning selle tõttu olid lennanud nii mitmed lillepotid akende ja kappide pealt maha. Oh seda koristamist ja vaeva, kuid sellest kõigest hoolimata armastas Ed koos oma perekonnaga seda väikest elajast. Kuid kaua ta ei elanud. Kassipoeg oli kuidagi majast välja saanud ning seejärel auto alla jäänud. Hooletud juhid olid looma täiesti ükskõikselt kõrvale heitnud ja minema sõitnud. See oli tekitanud noormehele lapsepõlvetrauma. Ta üritas omale mitmeid kordi kassi võtta, kuid alati lõi kartma tolle tuleviku pärast. "selleks on vaja talle mänguasju osta," vastas ta, meenutades oma lumivalget lemmiklooma.

[Analyn Dalisay]

"Sedaküll, kuid ma kardan, et ta võib mänguhoos midagi ära lõhkuda. Mul poleks ta jaoks hetkel eriti aega ka," mainis Ana veel. Olgugi, et kassid on üsna iseseisvad loomad, tahtis naine temast sellist kodukassi kasvatada. Nendele kulub päris palju hellitamist.

[Edgar Blackthorn]

Ed mõmises nõusoleku märgiks. Jah, ega praegu kui Analyn õpib, siis arvatavasti ta ei leiagi aega oma mänguhimulise kodulooma jaoks. "Kui mul kass oleks, teeks ma sedasama," kinnitas ta, vaadates nüüd üle pika aja naise poole. "Kasvataks temast kodukassi ma mõtlen." Edgar oli üleüldse suur loomaarmastaja. Nooremana, enne seda kui ta keskkooli lõpetas, oli ta käinud mitmes varjupaigas ning vabatahtlikuna seal töötanud.

[Analyn Dalisay]

"Et saaks temaga mängida ja sellist...Aga kas sulle koerad meeldivad?" küsis Lyn. Mõni inimene ju jumaldab kasse, kuid koeri ei salli üldse. Ana ise armastas nii kasse, kui ka koeri. Loomainimene, muud midagi.

[Edgar Blackthorn]

"Meeldivad," vastas ta otsekohe. Talle meeldisid kõik loomad. või noh, need, kes teda elusalt nahka ei pista. Tal ei olnud isegi sisalike ega ämblikute vastu midagi, kuigi väga paljud inimesed just kartsid neid.

[Analyn Dalisay]

Analyn noogutas. "Sama siin. Väiksena juba püüdsin igasugu putukaid. Muidugi ämblikke kartsin natuke, aga see läks kiiresti üle," lausus Ana. Veider, et ta ei kartnud hammustamist ega midagi sellesarnast.

[Edgar Blackthorn]

Miks enamus tüdrukuid ämblikke kartsid? Ta mäletas väga täpselt oma lapsepõlvest, kuidas kõik tüdrukud jooksid kiljudes minema kui ämblikke nägid. Ega need väikesed kaheksajalgsed putukad midagi ju ei tee. Ja nende hammustused ka mürgised ei ole. Muidugi välja arvatud Tarantulate omad. Kuid seda ka siis, kui nende okkad hingamisteedesse satuvad. "Ma ei püüdnud," tunnistas ta üles, naeratades omaette. "Ma lihtsalt jälgisin neid kaugemalt. Mulle endale ka ei oleks meeldinud kui keegi mind kinni püüaks ja siis kusagil purgis või akvaariumis hoiaks."

[Analyn Dalisay]

"Ma hoidsin neid putukaid natuke aega peos, jälgisin. Seejärel vabastasin ma nad jällegi loodusesse," lausus Ana. Ta ei viinud ühtegi sitikat tuppa. "Aga akvaariumist nii palju, et kas sul kalu on olnud?"

[Edgar Blackthorn]

Ed vangutas pead:"Ei, pole kunagi olnud."
Tegelikult polegi ta omale eriti kalu soovinud. Ta lihtsalt poleks viitsinud seda vett iga paari päeva tagant vahetada. Muidugi teiste kalu oli huvitavam vaadata, eriti veel siis, kui on poole seina suurune akvaarium, kuid kohe kindlasti poleks tema vanemad talle kunagi seda talle lubanud.

[Sponsored content]