Käime katuseid mööda...

[Analyn Dalisay]

Analyn oli juba sööklas enda magamiskoti ja ühe paksu lisatekiga. Mine sa tea, kunas vaja läheb. Ana oli võileivad valmis teinud, nüüd hakkis ta süvenenult kurgi-ja paprikaviile. Naine mõtles, et kas öö ka pilvitu on.
OT: Edgar.

[Edgar Blackthorn]

Mõne aja pärast oli Edgar samuti kohal. Ta oli kotti pakkinud ka ühe, magamiskoti ning madratsi. "Ega sa sööklat paljaks ei röövinud?" kergitas ta kulme kui ta Analyni tegevust jälgis. Võileivad polnud küll halb idee, kuid nad ei läinud sinna ju elama.

[Analyn Dalisay]

Analyn võpatas ja tundis kerget sähvatust sõrmes. "Ehh..Ei," vastas Ana ja ruttas kraanikausi juurde, kus ta kohe külma vett lasi sõrme peale voolata. Naine olikindel, et ta oli näost mõne tooni võrra heledam. Olgugi, et ta nägi verd ainult müned tilgad, tundus Lyn´ile asi hull. Ja toidu koha pealt niipalju, et ega seda palju polnudki.

[Edgar Blackthorn]

Edgar kortsutas kulme kui nägi kuidas Analyn oli ehmatanud. Ta võttis salvrätikud ning läks nendega naise juurde. Verd ei olnudki palju, kuid tundus, et Ana oli juba kahvatumaks muutunud. "Anna andeks," pomises ta, näppides ebamugavusest salvrätikuid. "Kui vaja, ma võin sulle plaastri tuua."

[Analyn Dalisay]

"Ei, ei ole vaja. Ma ise olin noaga ettevaatamatu," pomises Ana vaikselt rahunedes. Vee kinni keeranud, võttis naine Edgari käest salvrätikud vastu, ja kuivatas sellega käe ning tema üllatuseks verd enam ei jooksnud.

[Edgar Blackthorn]

Ed pigistas huuled tugevasti kokku ja noogutas. Nii imelik, et tänase päeva jooksul sattusid mõlemad kokku oma hirmudega. Nähes, et verd enam ei tule, hakkas tema tuju taas paranema. "On sul millegagi abi vaja?" küsis ta, lõhestades vaikuse ning suundus lauani, kus olid lõigutud kurgi ja paprikaviilud.

[Analyn Dalisay]

"Saigi just ära," vastas Ana. "Mahlapakk on juba korvis koos topsidega," lisas naine ja arvas, et kõik vajalik pidi olemas olema. Rohkem polnud ilmselt vajagi.

[Edgar Blackthorn]

Kui nii siis nii. Edgar võttis korvi kätte ning noogutas ukse poole. "Noh, lähme siis." Ausaltöeldes oli see esimene kord kui ta kusagil katusel magab ning tegelikult oleks ta soovinud mingisuguseid turvameetmeid rakendada. Kasvõi autost turvavööd välja rebida ja need siis katusele kinnitada sest kes teab, äkki kumbki neist veereb magades äärest alla.

[Analyn Dalisay]

Ana võttis enda magamiskoti ja teki ning järgnes Edgarile. Katus oli küll ohtlik koht, kuid see oli suur. Sealt nii lihtsalt alla ei kuku. Katusel pani Ana enda asjad maha ning kuna hetkel polnud kottpime, ponud tähti veel näha.

[Edgar Blackthorn]

Edgar asetas piknikukorvi maha ning võttis oma kotist välja madratsi, mille ta ka katusele asetas. See oli piisavalt suur, et ära mahutada isegi kolm inimest. Selle peale pani ta oma magamiskoti ning istus sellele. "Tähti pole veel nähagi," sõnas ta lõpuks taeva poole vaadates.

[Analyn Dalisay]

"Jah. Läheb umbes tund vast veel. Kust sa selle madratsi välja võlusid?" küsis Ana muigega ja istus sellele. Sellist asja just tagataskust välja ju ei tõmba.

[Edgar Blackthorn]

"Ma võtsin selle kodust kaasa?" See oli väga küsimusele sarnase alatooniga vastus. Ta oli selle kaasavõtmises mitu korda isegi ümbermõelnud sest võib-olla ei pruugi tal seda vaja minna. Kuid nüüd oli ta õnnelik, et ta oli selle siiski omale kaasa pakkinud.

[Analyn Dalisay]

"Ettenägelik," mainis Ana. Ta märkas üksikut tähte. Oli küll vist täht. Väike ja üsna hädine, kuid küll see pimeduses heledam paistab. "Näed, seal on juba üks täht," osutas Analyn taevasse.

[Edgar Blackthorn]

Edgar vaatas koheselt taeva poole, kuid pidi kulme kortsutama kui tema midagi ei näinud. "Ma pean omale vist prillid muretsema..." tegi ta iseendale märkuse. Või siis ei vaadanud ta piisavalt hoolikalt sinna, kuhu Analyn osutas.

[Analyn Dalisay]

Raske on teise juhtmise järgi midagi taevast üldse leida. Ana mõletas, kuidas ta isa üritas tüdrukule tähtkujusid taevast selgitada, kuid tol hetkel ei saanud Lyn neist midagi aru. Kahjuks polnud ka midagi orientiirina kasutada. Mõnda korstent või torni. "Noh, kui pimedamaks läheb, siis märkad kindlasti," lausus Ana.

[Edgar Blackthorn]

"Jah," nõustus ta ning heitis oma magamiskotile pikali, pilk endiselt suunatud taevasse, kus ta tähti otsis. Võib-olla korraks märkaski ta Analyni näidatud tähte, kuid see kadus tema silmist niipea, kui ta korraks mujale vaatas.

[Analyn Dalisay]

Analyn võttis magamiskoti selle pakendist välja ja laotas koti laiali madratsile. Naine viskas end sinna pikali ja jäi taevast jõllitama. "Kas sind huvitab kosmos?" küsis Ana huviga. Ta ise oli sellese täiesti armunud.

[Edgar Blackthorn]

Kusjuures see küsimus ei üllatanud teda põrmugi. Nad lamasklesid ju taeva all ning ootasid tähti. Täiesti kohane oli selliseid asju uurida. "Niivõrd kuivõrd," kehitas ta õlgu. "Ma vahest vaatan tähti, kuid kohe kindlasti ei oskaks ma nimetada kõiki tähtkujusid." lisas ta juurde. Olgu, ta teadis küll, milline näeb välja suur karu ja väike ka ning mõnda teist ka, kuid astronoom ta küll ei olnud.

[Analyn Dalisay]

"Ma olen koguaeg üritanud ette kujutada universiumi suurust, kuid see ei õnnestu kunagi," ütles Ana, silmad säramas. See teema huvitas teda väga. Tähtkujude koha pealt seda, et ega ta ise ka neid kõiki ei teadnud.

[Edgar Blackthorn]

Universum oli temaarust lõputu. Igal pool oli tegelikult pimedus kui välja arvata muidugi tähed ja mõned planeedid. Kuid samas huvitas teda, kas sellel üldse lõppu ongi. Ja kui on, siis mis seal asub? Veel üks universum? "Ma vist näen üht tähte," lausus ta viimaks, silmad hästi õrnalt säraval tähekesel.

[Analyn Dalisay]

"Hetkel ainus. Natuke veel ja siis särab terva taevas," vastas Ana. Ta imestas, kuidas loodus saab selliseid vaatepilte pakkuda.

[Edgar Blackthorn]

Natuke veel. Edgar sulges silmad, otsustades siiski lühikese puhkuse kasuks. Talle meeldiks rohkem üles ärgata tähistaeva peale, mitte oodata seda nii kannatamatult nagu ta seda just tegi.
Tundus, et sellega sai ka jututeema otsa. Vähemalt temal. Isegi ühtegi küsimust ei tulnud tal enam pähe. Masendav.

[Analyn Dalisay]

"Jääd juba magama?" küsis Ana tögavalt. Naine naeratas :" Kõige ilusam osa ju alles tuleb."

[Edgar Blackthorn]

"Ma ei maga," tegi Edgar silmad lahti ning vaatas Analyni poole. "Ma lihtsalt ootan tähti ja mõtlen."
Siis aga vaatas ta tagasi taeva poole. Paar tähte olid juurde tulnud ning taevas hakkas aeglaselt tumenema. Hetkel ei märganud ta mingisugust ilu. Võib-olla oli asi isegi selles, et Analyn oli naine ning ta oskas selliseid asju palju kergemini ja kiiremini märgata. Tema pidi silmad jällegi lahti tegema ja pingutama ning ilmselt nagu kunstnik mõtlema kui ta selliseid asju märgata tahtis.

[Analyn Dalisay]

"Näed, nüüd on jäänud ainult paarkümmend minutit. Varsti on kõik pime," lausus Ana ja ta kirus end mõttes, et ta ei võtnud taskulampi kaasa.

[Sponsored content]