Istun siin.

[Melanie Armstrong]

Kohvik oli rahvast täis ja kusagil eemal istus Melanie, ees valge paber ja käes pastakas, mida ta kindlas rütmis mõtlikult vastu lauda kopsis. Seal kõrval oli ka tass, mille sees oli kuum ja aurav kohvi ning millest neidis aeg-ajalt ka lonkse võttis. Ta pidi oma emale regulaarselt kirju kirjutama ja seda just nimelt käsitsi, sest tema ema sõnul saab käekirjast nii mõndagi välja lugeda. Ilmselt aga naine lihtsalt ei sallinud e-posti ja oli jäänud vanamoodsaks. Mel alustas kena käekirjaga "Kallis, ema", kuni ta kogemata kohvi paberile tilgutas. Tore küll.

[Matthew Stifler]

Stifler lükkas pusa kapuutsi peast, kui kohvikusse astus, ning ostis endale ühe apelsinimahla. Paki. Poiss tahtis istuda nüüd kusagile, aga kõik lauad olid täis. Siis leidis ta ühe tuttava neiu. "Melanie?" küsis poiss pisut uskumatult, kui vabale toolile istus, ning kinnastatud sõrmedega, ta oli teised ära määrinud, mahlapakki avas. Helepruunide silmade pilk oli tüdrukul.

[Melanie Armstrong]

Kuuldes pisut nagu ähmaselt tuttavat häält enda nime ütlemas, tõstis Melanie pilgu ja tundis koheselt ära Stifleri. Poiss oli muidugi kasituma välimusega, kuid täitsa samasugune endiselt. "Stifler," pomises ta ning naeratas hetkeks. Nojah, ega ta väga ei üllatunud nooruki imestuse peale - tüdrukut peeti siiski surnuks ju.

[Matthew Stifler]

"Ma arvasin, et sa oled surnud," teatas Stifler otsekoheselt, kui mahlapaki lahti oli saanud ja sealt lonksu võttis. Ta suunas pilgu tagasi neiule. "Me kõik arvasime seda." Kuidas Melanie ära oli pääsenud? Poiss pisut imestas, et Mel ta ära tundis, sest tõepoolest, viimane kord, kui nad kohtunud olid, nägi Stifler välja nagu... no nagu üks kodutu või midagi. Praegu oli ta täitsa normaalne, habe aetud ja värki. Juuksed olid sassis, aga ega ta mingi geelipede ka polnud. Isegi mitte nende sassi ajamiseks, sest need niigi olid.

[Melanie Armstrong]

Melanie naeratas rõõmutult ning viis pilgu hetkeks enda sülle, kuid tõstis selle ka üpris kohe tagasi Stiflerile. "Ega väga palju sellest puudu ei jäänudki," tunnistas ta. Ega Mel ise ka võrreldes viimase korraga just samasugune välja ei näinud. Ikka ilusasti puhas ja kõike..

[Matthew Stifler]

"Mis sinuga juhtus siis?" uuris Stifler uudishimulikult, mahlast järgmist lonksu võttes. Jap, seda oleks huvitav teada. Nemad ülejäänud said koju ju ilusasti. Või noh, mõned maeti maha janii, aga enamus sai koju.

[Melanie Armstrong]

"Ma.. ee.. uppusin ära peaagu," rääkis Melanie. "Või noh, nii mulle vähemalt öeldi. Mina mäletan alles seda hetke, kui ma kusagil mahajäetud onnis üles ärkasin." Neidis meenutas seda imestust, mis teda valdas, kui ta äkitselt täiesti võõras kohas oli.

[Matthew Stifler]

Uppus ära? Stifleri viimane uppumisega seotud kogemus oli selline, et ta veetis kuus nädalat koomas ja kaks nädalat taastusravil. "Kes su üles leidis siis?" küsis ta. Stephen? See oleks lõbus olnud. Stifler oleks šokolaadi välja pressinud.

[Melanie Armstrong]

"Ta nimi oli Will.. Või vähemalt nii lasi ta end kutsuda. Tundus olevat indiaaniverd.. Kohalik. Elas ülejäänud rahvast hoopis eraldi. Ilmselt mingi erak," rääkis Melanie.

[Matthew Stifler]

Ahsoo. "Või nii. Ülejäänusid sa siis ei näinud?" Stifler kallutas pisut pead ja lonksas uuesti enda mahla. Njämma.

[Melanie Armstrong]

"Ülejäänusid?" ei saanud Melanie Stifleri küsimusest päris hästi aru. Ta viis pilgu enda ees olevale paberile, võttis selle kätte ja kortsutas ära. Kohviplekk oli ju peale läinud.

[Matthew Stifler]

"Neid, kes saarel elasid enne meid. Stephen, Amelia..." Jamie. Stifler suunas pilgu mahlapakilt tagasi Melaniele. need kõik jäid nendest ikka sinna saarele.

[Melanie Armstrong]

Ah neid ülejäänusid. "Nendest olen ma näinud ainult seda šokolaaditüüpi, Sebastianit, Ameliat ja üht brünetti tsikki.. Ma ei mäleta tema nime. Rohkematega ei ole ma kokku puutunud."

[Matthew Stifler]

"Jamie," ütles Stifler automaatselt. "Või noh, ma arvan, et tema." Rohkem ta isiklikult polnud kedagi näinud.

[Melanie Armstrong]

"Oli vist jah," mõtles Melanie valjult. Oli jah midagi sellenimelist.. Keegi J-ga igatahes. "Kust sa tead üldse?" tuli talle pähe siis ka küsida. Kas teised oli saareelanikega sõprussuhted loonud vahepeal?

[Matthew Stifler]

"Käisin Ameliat otsimas ning kohtusin temaga," ütles Stifler õlgu kehitades. Hea, et Jamie teda ära tapnud polnud na. "Pidi mulle kallale tulema äärepealt," lisas ta lõbustatult, meenutades.

[Melanie Armstrong]

"Raevukas naine," muigas Melanie. Õiendas jah seal all olles pidevalt. "Miks sa Ameliat otsimas käisid?" küsis neidis. Ta ise lootis väga, et ei kohtu enam mitte kunagi selle naisega. Niigi halvad mälestused. Ta pidi pidevalt nüüd mingit randepaela käel hoidma. "Tead sa üldse, mis temast sai?" Sebastian oli ära surnud, aga Amelia..?

[Matthew Stifler]

"Ma tahtsin temalt mõnda asja teada saada," kehitas Stifler ebamääraselt õlgu. "Mm... ma ei tea. Jamie ütles, et pole teda ammu näinud, ning minagi ei näinud teda." Ei saanudki teada asju, mida ta tahtis teada.

[Melanie Armstrong]

"Mis asju?" küsis Melanie automaatselt, kui täit vastust Stiflerilt ei saanud. "Tähendab, sa ei pea vastama," parandas ta end kiirelt. Ta ei olnud kunagi eriline nuhkija olnud ja ei tahtnud ka selleks saada. Tema teise küsimuse vastuse peale noogutas Melanie mõtlikult. "Selge.."

[Matthew Stifler]

"Vahet ei ole enam eriti. Ma ei saanud vastuseid. Kui ma teaks, et ta on seal saarel, siis ma läheks tagasi..." Stifler muigas kergelt. Läheks, kui teaks, et saab teada, mida tahtis.

[Melanie Armstrong]

"Ma ei läheks. Mitte ühelgil põhjusel," lausus Melanie. Tal ei tulnud pähe ka põhjuseid, mis võiks ta meelt võib-olla muuta. "Aga räägi mulle, mis teil seal juhtus? Pärast seda, kui noh.. Teised tagasi ilmusid." Ilmusid nad üldse või? Seda Mel igatahes ei teadnud, aga oletas.. Trevor võis pääseda ja Nevaeh ja Quinn..

[Matthew Stifler]

Stifler aga läheks. Võib-olla küsiks Stephenilt šokolaadi ka. "Ma ei tea, mis Quinnist sai, ta minu meelest ei tulnud tagasi, aga ma ei mäleta ka täpselt. Seth ja... ja Patrick on surnud. Trevor on siin laagris, ning Nevaehist ma ei tea ka midagi," vastas Stifler üpriski kokkuvõtvalt. Patrick oli surnud. Ning Trevor arvas vahepeal, et Ray on Patrick. Vägev.

[Melanie Armstrong]

"Ma tean Sethi ja Patricku kohta," pomises Melanie vaikselt. Kuidas ta ei pidanukski? Ta oli seal samas, kui need kaks surma said. Aga teda üllatas, et Quinnist ja Nev-ist mingeid uudiseid ei olnud. Ja Trevor oli siin? Temaga oleks vist päris hirmus kokku põrgata. "Kuidas te ära pääsesite?"

[Matthew Stifler]

Mm... "Meile tuli mingi laev sinna järgi. Ma arvan, et Amelia ja need kutsusid, sest Sebastian, Amelia ja Jamie rääkisid kõik mingist ühendusest tsivilisatsiooniga. Küllap sai neil meie sealolekust kõrini."

[Melanie Armstrong]

"Ahsoo," sõnas Melanie selle peale. Tema küll mingist laevast midagi ei teadnud. Kui oleks teadnud, oleks ta ilmselt juba varem minema saanud.. Samas tal oli Williga päris lõbus ka. "Kuidas sul siis muidu läinud on?" küsis ta Stiflerilt. Seda küsimust peaks vist kõige alguses küsima..

[Sponsored content]