Re: Eemal kõigest

[Alice Carter]

"Ja kust mina seda teadma peaksin?" turtsatas Alice. Ta tundis end julgemana, ehk hakkas ennist sisse võetud antidepressant mõjuma? "Ma ei või ju iial teada, mis plaanid sul on."

[Raymond Dice]

"Kas sa eeldad igast inimesest kõige hullemat või olen mina eriline?" küsis Ray pahaselt. Tema jaoks oli olukord igatahes ebaõiglane. "Kui mul mingid plaanid oleksid, siis ma oleks need juba praeguseks teoks teinud, kas sa ei arva?"

[Alice Carter]

Alice turtsatas "Mispärast peaksid sina eriline olema?" Noormehe järgmise argumendi peale kortsustas kulme. "Kust mina tean, mida inimesed plaanivad," selgitas ta, olles sõna 'inimesed' peaaegu, et asendanud sõnaga 'sinusugused'. Vat see oleks vist ülekohtune olnud "Võib-olla üritad sa praegu lihtsalt mu usaldust võita,"

[Raymond Dice]

"No ehk sellepärast, et ma kõigile Patricku meenutan," pakkus Ray ja muigas siis tahtmatult. raske uskuda, et tüdruk oli isegi temast paranoilisem. "Ma oleme kahekesi katusel. Täiesti eraldatud. Kui mul mingi hull plaan oleks, siis poleks selle teoks tegemiseks mul sinu usaldust küll vaja," lausus kutt.

[Alice Carter]

Kas see lause kõlas nagu ähvardus, või kujutas Alice seda endale ette? Ja noormees mainis taas Patrickut.. "Ma endiselt ei usalda sind." sõnas ta.
Huvitav, kuidas Al siit minema saab? Kui ta ees läheb, võib noormees teda selja tagant rünnata. Kui noormees läheb ees, ei järgne Alice talle koheselt, sest ei taha temaga kahekesi hämarasse koridori sattuda ja kui jätta minemise vahele natuke aega, jõuaks Ray leida hämara nurga ja tüdruk seal varitseda...Niiisiis ärajooksmise mõte ei tulnud hetkel kõneallagi ning iga hetkega hakkas ta jälle hirmu tundma. Et mitte paanikasse minna, otsis ta taskust väikese tabletipurgi ning võttis sealt ühe medikamendi, neelates selle siis kähku alla.

[Raymond Dice]

"Sa ei peagi mind laksust usaldama. Aga selleks pole sul ka põhjust ju, et arvata, et ma sulle kallale tulen või mida iganes sa ka ei kardaks," lausus Ray kergelt õlgu kehitades. Kutt kergitas veidi üllatunult kulme, kui Alice mingi tableti alla neelas. "Nii hull olen lausa, et pead mu talumiseks rohtusid võtma?"

[Alice Carter]

"Võib-olla on põhjust, võib-olla mitte," kehitas Al õlgu. Siis vaatas ta noormehe poole "Ära end nüüd nii tähtsaks ka tee," sõnas ta nipsakalt. Ta ei kavatsenudki tunnistada, et kui Ray poleks katusele tulnud, siis poleks tal neid tablette vaja läinud.

[Raymond Dice]

Huvitav iseenesest, mis mulje ta endast juba Alice'ile jätnud oli. Ülbe ja ennast täis kutt, keda oli põhjust karta. Ehk siis.. Mitte Ray. Kutt libistas end katusele istuma, selg vastu serva. "Ikka väga vihkad mind?"

[Alice Carter]

Alice vaatas noormeest. Tema tuju oli juba palju parem. Pehmem. "Ma ei vihka sind. Maailmas on vähe inimesi, keda ma vihkan." sest enamus neist on surnud..Lihtne.

[Raymond Dice]

"Sa ilmselgelt ei salli mind ja oleksid parema meelega kusagil mujal," sõnas Ray siis veidi tusaselt. Ta ei kavatsenud mingi eide kombel mossitama hakata, aga see viskas kergelt kopa ette, et Ray = Patrick.

[Alice Carter]

"Ma ei vihka sind." sõnas Alice jonnakalt "Mul pole midagi sinu vastu. Ma ei teagi sind ja ma lihtsalt olengi selline." nüüd hakkas noormees omakorda teda närvi ajama.

[Raymond Dice]

"Lihtsalt lambist kardad kõiki inimesi?" küsis Ray kulme kortsutades. Nüüd hakkas teda see asi huvitama. "Miks?" uuris kutt. Jeah, nagu Alice räägiks ka talle..

[Alice Carter]

Alice kehitas õlgu "Ju siis on põhjust." nagu oli põhjuseid ka sellel, miks ta võõrastele selga ei keeranud, neid silmist ei lasknud, kui ta kellegagi kahekesi oli. "Kindlasti on sellel mingi tore diagnoos foobia näol, see on umbes sama, mis kartus ämblike vastu. Või lennukite. Või ükskõik mille."

[Raymond Dice]

"Sotsiofoobia?" pakkus Ray kerge muigega. Loogiline oleks ju. Hirm inimeste, nendega suhtlemise ees. "Foobiatest on ka võimalik lahti saada. Hirmuga tuleb silmitsi seista kõigest."

[Alice Carter]

"Võiks ka nii öelda." sõnas Alice. "Ma tean, et hirmuga peab silmitsi seisma. Mis sa siis arvad, miks ma ikka veel siin olen?" muigas ta. Tegelikult kartis ta ju ära ka minna. Oeh, keeruline.

[Raymond Dice]

"Ma mõtlesin, et sa oled hirmust paigale naelutatud näiteks või miskit," muigas Ray ja patsutas siis maapinnale enda kõrval. "Ma ei hammusta," lubas kutt. Kui Alice juba hirmuga silmitsi seisis, siis no.. Miks mitte.

[Alice Carter]

"Ma olengi, muide." Alice võttis asja juba rahulikumalt ja siis kutsus noormees teda enda kõrvale istuma. Viimati istus ta niimoodi, külg-külje kõrval Patrickuga. Alice raputas pead "Nii kaugel ma ka veel oma hirmude ületamisega pole."

[Raymond Dice]

Ray naeris kergelt selle vastuse üle. Polnud vist kuigi ilus tegu, sest tundus, et Alice'il oli tõsi taga, aga no.. Ray polnud just maailma kõige vägivaldsem kutt, nii et tema jaoks oli totter, kui teda kardeti. Kutt noogutas kergelt ja nihkus veidi kaugemale, sirutades käe siis välja ja patsutades uuesti samale kohale. Eks näis, kui kaugele ta minema peab..

[Alice Carter]

Alice nägi, et kutt ei loobu, kuid ta raputas siiski pead. "Ma istun parem siia." sõnas ta osutades kohale, kus ta seisis. Nii ta ka tegi. Siis otsis ta taskust suitsupaki "On sul midagi selle vastu?" küsis ta suitsudele viidates.

[Raymond Dice]

"No.. Olgu," sõnas Ray ja liikus tüdrukule siiski natuke lähemale. Nende vahel oli ju veel ruumi küll ja kutt kavatses siiski Alice'i totraid hirme temast välja juurutama hakata. Maailmaparandaja selline.. Suitsupakki nähes tõmbus Ray nägu krimpsu, kuid ta raputas siiski pead. Mis sest, et talle suitsetavad tüdrukud meeldmööda polnud.

[Alice Carter]

Alice üritas eirata Raymondi nihkumist, kuigi talle see just meeltmööda ei olnud. Alice pani suitsu ette ja süütas selle. "Kui ma nüüd eeldan, et su kavatsused on head, siis ära ikkagi mind 'tervendama' hakka. Mul on selleks inimesed." selgitas ta. Ta siiski ei usaldanud seda tüüpi täielikult.

[Raymond Dice]

"Need inimesed ei tee nähtavasti kuigi head tööd," sõnas Ray veel natuke lähemale liikudes, jäädes siis igaks juhuks paigale. "Äkki tahad kuskile rahvarohkemasse kohta minna?" pakkus kutt siiski. Niisama ära minna oleks ka kahju. Alice oli katki ja Ray'le meeldisid katkised inimesed.

[Alice Carter]

"Sa ei saa seda öelda, kui sa ei tea, milline ma olin enne ja kui kaua ravi kestnud on," nentis Alice ja suitsetas mõnuga. Kui Ray veel lähemale liikus, liikus Alice kaugemale. "See oleks hea variant, kuid vahepeale jääb palju tühje koridore." ja nendesse ta koos kellegagi minna ei tahtnud.

[Raymond Dice]

"Seda küll. Ma pakun, et ma ei taha aimatagi, kui hull su olukord siis varem olla võis," lausus Ray mõtlikult ja viis siis pilgu neiule. "Aga sa võid ees minna ja ma loen viiekümneni ja tulen järgi," pakkus kutt kerge muigega.

[Alice Carter]

"Ja ma peaksin sind usaldama?" sõnas Alice kahtlevalt. Hehe, nii kergelt see asi ka ei läinud. Usaldus tuleb ära teenida ja Ray polnud sinnani veel jõudnud.

[Sponsored content]