Eemal kõigest

[Raymond Dice]

Ray oli tugeva iseloomuga maailmaparandaja küll, aga ka tema vajas aega mõtlemiseks ja kõige eraldatum koht, mille ta leidis, oli mingi maja katus, kuhu kutt nüüd roniski. Noh, eriline turnimine see polnud, sest maja seest läks redel ja luuk ja Ray jõudiski terve nahaga katusele. Esimese asjana sammus ta ääreni, et vaadata, kui kõrgel ta siis õigupoolest oli.


OT: Alice.

[Alice Carter]

Alice oli juba katusel. See tundus tema jaoks kõige turvalisema kohana. Katusel olid ventilatsiooni"korstnad" ja ühe vastu tüdruk toetusgi. Ta oli luugist tulijale varjatud ja kui ta kuulis, et keegi on katusel, jättis tema süda ühe löögi vahele. See on ju niivõrd eraldatud koht..Siia ei tohiks kedagi sattuda. Neiu oli kirjutamas sissekannet oma päevikusse, kuid tema pastakas kukkus ning veeres eemale ning seda üsna kuuldavalt. Alice kangestus.

[Raymond Dice]

Ray kuulis tõepoolest toda pastakat ja astus lähemale, silmates alles siis võõrast neidu. Kutt naeratas kergelt ja haaras maast pastaka, mis juba üsna kaugele oli veerenud. Siis kükitas ta neiu ette ja sirutas pastaka tema poole. "Hei," sõnas Ray kerge naeratusega.

[Alice Carter]

Kohmakalt võttis Alice pastaka vastu, kuid rohkem ta end ei liigutanud. Ta vaatas noormeest..Kas ta kujutas ette või oligi too Patricku sarnane? Alice raputas pead ja üritas välja mõelda, kuidas võimalikult kiirelt minema saada "Ee..Tere," kogeles ta. Tema süda peksles ja Alice oleks tahtnud taganeda, kuid tema selg oli juba vastu seina toetunud..Fakk.

[Raymond Dice]

Ray kortsutas kergelt kulme jälgides tüdrukut. "Kas kõik on korras ikka?" küsis ta veidi murelikult. Jaa seal see vana hea maailmaparandaja oligi. Neiu näis lihtsalt veidi.. närviline. Ray jõudis juba mõelda, et ehk sai Sebastiani vend tema ka kätte. Paranoia oli jälle kohal.

[Alice Carter]

"Ee..Ma.." Mida tüübile öelda? Umbes et: ma kardan et sa vägistad mu ja ma parem lähen? Kurat. Alice noogutas sunnitult "Sa lihtsalt..Meenutad mulle kedagi.." tema hääles oli mõningane hirm, kuid näis, et noormees ei üritanud talle ühtegi lähenemiskatset teha.

[Raymond Dice]

"Patricku?" pakkus Ray kulme kortsutades. "Või see.. Vabandust. Ma niisama peksan segast," lausus kutt pead raputades. Teda oli see kummitama jäänud lihtsalt ja nüüd tuli kohe see nimi pähe. Kust peaks too neiu Patricku teadmagi üldse.

[Alice Carter]

Alice noogutas ja liibus tihedamini vastu seina. Äkki oli see tüüp Patricku vend, või midagi? Alice'il ei tulnud pähegi meenutada, kas noormehel oli üldse vendi. Tüdruk hakkas üha rohkem kartma, tema süda peksis valjemini ja ta oli juba kindel, et ka noormees kuulis seda.

[Raymond Dice]

Ray tajus, et ta kohalolu ei mõjunud tüdrukule kõige paremini ja ta taganes veidi. Mismõttes ta meenutas veel kellelegi Patricku? "Miks sa mind kardad?" küsis ta siiski. "Või peaksin ma küsima, miks sa Patricku kardad.. Kartsid."

[Alice Carter]

"Ta.." mille pärast peaks ta seda võhivõõrale rääkima? Võhivõõrale, keda ta paaniliselt kartis? Kutt siiski taganes, mis oli hea "Me ei saanud just hästi läbi.." pomises neiu üsnagi ärevalt. Ta üritas sügavalt hingata. Alice oli oma märkmiku ja pastaka maha pannud ja surus nüüd oma käed pusataskutesse.

[Raymond Dice]

Ray sättis end istuma - kükitamine viskas kopa ette juba. Neiu vastuse peale ta vaid noogutas, saades ise ka aru, et tüdruk ei tahtnud just väga seda kraami jagada. "Mina olen Ray," mainis kutt kerge naeratusega.

[Alice Carter]

Ahah. Ja mida Al selle infoga tegema peaks? Infotahvlile riputama? Neiu kaitsemehhanismid olid tööle hakanud. Ta vaikis ja noogutas. "Meeldiv teada," sõnas ta lõpuks. Ta ei ikkagi ei usaldanud teda.. Miks peakski? Tüüp oli talle endiselt võhivõõras.

[Raymond Dice]

Ookei.. Ilmselgelt ei mõjunud tema sealolek tüdrukule kuigi hästi nii et Ray tõusis ja sammus eemale, katuseserva juurde. Sealt alla vaadates veendus ta, et katus pole kuigi kõrge ja kutt istus servale, jalad üle selle kõlkumas. Kõrgust ta ei kartnud, nagu näha oli.

[Alice Carter]

Nüüd hingas Alice tunduvalt vabamalt. Ta tõusis lausa püsti ja võttis taskust suitsupaki ja välgumihkli. Suitsu kimudes ei liikunud ta küll paigalt ja nautis vaadet, kuid ta ei lasknud hetkekski noormeest oma vaateväljast. See olek tunduvalt liiga ohtlik olnud. Mida Jack oligi rääkinud..? Ürita? Kuidas saab üritada tutvuda? "Mina olen Alice," sõnas neiu piisavalt kuuldavalt. Ehk vääris see üritamist?

[Raymond Dice]

Ray oli pisut üllatunult, kui tüdruku häält kuulis, kuid ei lasknud sellel välja paista, kui ta pilgu neiule viis. "Alice.. Nagu see, kes jänest taga ajas," sõnas ta kerge muigega, püüdes pingelisse olukorda mingitki lõbusust tuua. Kuigi tema huumorit teades see arvatavasti ei mõjunud.

[Alice Carter]

Alice'i suunurkadesse ilmus midagi naeratusetaolist. Ta kõndis katuse teise äärde ja ühe kerge sammuga oli ta katuseäärel ja kõndis mööda seda, suitsu suus. Vaid üks vale samm ja ta oleks lamaks oimetuna, kui mitte surnuna, all. Alice naeratas selle mõtte peale. See kõik oli nii lihtne. Oma elu lõpetada vajalikust kohast. Üks samm ja valmis. Ta kõndis siiski mööda äärt, piiludes aeg-ajalt alla.

[Raymond Dice]

"Ja ma arvasin, et mina olen hulljulge," muigas Ray, pilk neiul. Mitte, et tal midagi teha oleks olnud, kui Alice'i samm vääratama peaks, aga kindluse mõttes tundis ta siiski vajadust tüdrukut jälgida. "Kuule, äkki tuled alla sealt?" pakkus Ray siiski veidi murelikult.

[Alice Carter]

Alice'il polnud sellist plaanigi ning ta tegi näo, nagu poleks ta seda kuulnud. Ta võttis suitsu suust ja pillas selle alla. Ups või midagi? Ta kõndis edasi. Ta oli Rayst veel tükk maad eemal.

[Raymond Dice]

Okei, nüüd hakkas Ray juba tüdruku terves mõistuses kahtlema. Kõigepealt kartis Ray'd, väites, et nad ei saanud Patrickuga lihtsalt läbi ja nüüd jalutas mööda katuseäärt? Jeah, nad polnud tohutult kõrgel, aga nii madalal ka mitte. Ray tõusis püsti ja sammus Alice'ini, haarates ta käest ja tõmmates tüdruku servale alla. Mitte nüüd nii järsku ka, et Alice kukuks lausa, aga piisavalt tugevalt, et tüdruk vastu ei saaks hakata. Vähemalt mitte enne, kui ta ilusti maandunud on.

[Alice Carter]

Kui Ray Alice'i käest haaras, neiu karjatas ja oleks peaaegu, et teise suunda kukkunud - otse alla tähendab. Ja nüüd oli ta põhimõtteliselt noormehe kaisus "Tahad ära tappa mind!?" sõnas ta üsna valjult ning pahaselt. Tema käed olid Raymondi rinnal ja ettevaatlikult lükkas ta end noormehest eemale.

[Raymond Dice]

"Ei, ma üritan kõigest ennetada seda, et sa ise end ära ei tapaks," lausus Ray üsna rahulikult. Alice'i reaktsioon oli loomulik siiski. Kutt lasi neiu käest lahti ja astus taas sammukese tagasi, pilk siiski hoolikalt Alice'it jälgimas. Mine tea, äkki ronib uuesti sinna servale.

[Alice Carter]

Alice toetus servale, näoga Ray poole ja jalad kindlalt maas. "Ja mis sinul sellest, kas ma jään ellu või ei?" küsis ta siis nipsakalt. Mida kaugemal noormees oli, seda kindlamini Alice end tundis. Ja mida kindlamini ta end tundis, seda ülbem ta olla võis.

[Raymond Dice]

"Mõnele meist lähevad inimelud isegi korda," sõnas Ray kulme kortsutades ja läks seisis Alice'i kõrvale. Talle ei meeldinud, et tüdruk katuseäärele nii palju lähemal oli kui tema.

[Alice Carter]

Alice tardus hetkeks, kui Ray tema kõrvale tuli. Tüdruk mõtles, kas minna mööda äärt või sammuda katuse keskpaika. Hetkel jäi ta siiski paigale, sest ta üritas ju Jacki kuulata. Kõik inimesed ei ole halvad.

[Raymond Dice]

"Tead.. See, kui Patrick sulle midagi tegi, ei tähenda, et mina samasugune olen lihtsalt seetõttu, et ma teda meenutan," lausus Ray rahulikult. Oli suhteliselt ilmselge siiski, et asi ei olnud ainult Alice'i ja Patricku läbisaamises.

[Sponsored content]