Õhtul

[Francis O'Gollahon]

Frankie avas järsult enda silmad, vaadates tuimalt, kuid sellegi poolest hingeldades lage. Kaua ta sedagi ei teinud, sest juba mõne aja pärast ajas ta end istukil, tõmbas kiirelt käega üle juuste ning vaatas ruumis ringi. Kedagi ei olnud. Huvitav, kus olid tema kämpingukaaslased?
Mõtlikult selle üle juureldes haaras ta eemalt mingi juturaamatu ning avas selle pooleliolevast kohast. Kahjuks või õnneks see ei huvitanud teda hetkel. Ta üritas endiselt mõelda unenäo peale, mida ta just näinud oli.
Vaikse ohkega pööras ta enda silmad siiski kirjutisele enda käes.

[Eliza Adams]

Eliza kammis sõrmedega oma märgi juukseid ja jalutas oma maja poole. Ta oli ujumas käinud ning ei tahtnud nüüd mitte midagi muud, kui lihtsalt oma märjad riided ära vahetada, oma voodile pikali heita ja olla, kuni rammetus kehast kaob. ...ja ta üles soojeneb. Tüdruk armastas vett ja kuigi oli veel suve algus ja järv kenakesti jahe veel, oli ta seal jutti oma poolteist tundi ujunud.

Majja sisse astudes ja seal lugevat poissi nähes ta naeratas. "Hei. Ma eeldan, et sa ei murdnud siia sisse vaid oled neljas... umm... majakaaslane?" küsis ta hetkeks oma mõtetega ummikusse joostes. "Mina olen Eliza."

[Francis O'Gollahon]

Juba eemalt kuulis Francis kellegi pehmeid samme ning lootes, et see ei olnud kontroll (sest noormehel oli voodi all suur alkoholikott), pani ta kirjutise kõrvale, silmitsedes kulmukortsutusega ust, mis peagi avanes. Nähes, et sisse astub hoopis üks noor tüdruk, mõtiskles ta endamisi, et kui too on tõepoolest kontroll, on selle laagri kontrollimutid küll üsna noored ning mis siin salata - ka nägusad.
Ta kuulas õrna huviga, mida tüdruk ütleb ning hingas kergendunult, lükates enda arvamuse ümber. Too elas hoopis järgmised kuud Frankiega koos. Milline vedamine. "Ma arvan, et kämpingukaaslased oleks õigem sõna," arvas ta turtsatusega, libistades käega taas üle enda silmile tikkuvate juuste. "Frank olen," tutvustas ta end tütarlapsele, hakkamata välja ütlema enda õiget eesnime või lapsikut hüüdnime, millega teda siiski kutsuti. Frank sobis aga hästi.

[Eliza Adams]

Eliza naeratas laialt ning noogutas, kuulnud noormehe nime. "Meeldiv tutvuda, Frank," ütles ta kõvera muigega. Noormehele veel paar sekundit otsa vaadanud, sundis ta oma jalad liikuma ning läks oma voodi juurde, kus ta endale endiselt voodil lebavast kohvrist kuivi lühikesi pükse ja toppi otsima hakkas.

"Ja kui küsida tohib, mis sa siin terve õhtu otsa oled niimoodi üksinda huvitavat ka teinud?" küsis ta, eeldades, et Frank veel eriti majast välja jõudnud polnud. Otsitavad asjad leidnud, pöördus ta uuesti noormehe poole, potsatades vannituppa minemise asemel hoopis voodile istuma. Tema riided olid ju niikuinii juba märjad, milleks siis kiirustada.

[Francis O'Gollahon]

Noormees leidis, et tal on ligi kolm kuud aega, et laagris ringi vaadata ning seda ütles ta ka Elizale. Nii kui ta oli kohale jõudnud, oli ta oma asjad lahti pakkinud ning seejärel üritanud veidi puhata. Reisimine Londonist laagrisse oli võtnud väga kaua aega ning ausalt öeldes oli noormees kurnatud. "Kuid miks sa ise hetkel ringi ei vaata ning kuskil ei lõbutse? Ma vean kihla, et kuskil siin toimub mingi läbu," lausus ta muigega.

[Eliza Adams]

Eliza naeris ning raputas pead. "Noh... kolm kuud tõesti, aga tutvusi tuleb ikka varakult sooritama hakata. Ja miks ma siin olen.... noh, vaikset momenti on ka vaja," nentis tüdruk õlgu kehitades. "Ja läbu?" Ta suu venis muigvele. "Noh, ma usun, et kusagil kindlasti on. Aga me eksin neile suhteliselt harva ära - ja ega kõigile, mida korraldatakse, ei jõuagi. Või noh... vahest elukestva pohmakaga... või siis sa muutud alkoholiga nii koduseks, et ei jäägi enam purju... kuigi ma ei usu, et selline asi päris võimalik on." Okei, ta kukkus patrama. Omal suu kinni pannud, hakkas tüdruk oma märgadesse juustesse patsi punuma.

[Francis O'Gollahon]

Kogu selle jutu peale, mida ta kuulis, oli Francis sunnitud muigama. Ta pööras kiire pilgu oma kirjutisele, mille oli ta jõudnud öökapile panna, kuid jäi siiski pikemalt enda kämpingukaaslast vaatama. "Tead sa muidu, kes meiega veel siin elavad?" päris ta neiult järgmiseks.

[Eliza Adams]

Patsikummi juustesse pannes tüdruk noogutas. "Jah, tean ikka," ütles ta Elleni peale mõeldes. "Üks tüdruk Ellen - ta tundub olevat tore, kuid natukene distantne. Aga see tuleb võib-olla sellest, et ma teda veel eriti hästi ei tea," nentis neiu. "Ja siis on Elias, kes on..." Tüdruk jäi hetkeks vait ja prunditas huuli, mõeldes, kuidas oma vennaraasu nüüd kõige paremini kirjeldada. "...natukene... veider. Kaob ära pidevalt. Ja loobib pastakaid, kuid muidu... muidu on tema ka täitsa... talutav." Tüdruk mõtles hetke, kas ta peaks mainima, et Eli tema vend on, kuid kui talle meenus Elleni reaktsioon, leidis neiu, et esialgu see v'ike fakt ütlemata jätta võib olla suuuuutsukene lõbusam.

[Sponsored content]