Wanna play?

[Candence Rudert]

Ühel reedesel õhtul oli Candy end sisse seadnud vabas ruumis, muusikanurgas. Ta oli kaasa võtnud ainsa instrumendi, mida ta tõepoolest oskas mängida. Trumme, kitarri, klaverit ega muud ei ta mängida ei osanud ning tegelikult ei tundnud ta sellest oskusest eriti puudust ka. Talle piisas viiulist, sest tal polnud eriti aega, et sedagi mängida.

Kuid nüüd oli ta otsinud selle aja ning leidnud. Ta kandis musta nahkjakki, selle all plvedeni ulatuvat kleiti, ketse ning valge-musta triibulisi põlvikuid. Polnud eriti moodne rõivastus, kuid selline kerge rebel meeldis tüdrukule.

Juba oligi ta lahti teinud enda viiulikohvri ning sealt leidnud musta värvusega viiuli, mille ta pehmel diivanil istudes enda õlale asetas. Hinganud sügavalt sisse, hakkas tüdruk suletud silmadega poogna abil pilli keeltel kauneid meloodiaid looma.

[Alice Carter]

Alice'ile päris meeldis vabaajaruumis oma aega veeta, sest seal oli alati inimesi. Ta jalutas seal ringi, seljas oma tavapärased riided: must pusa, tumedad skinnid ja ketsid. Alice'i pilk jäi pidama tulipunaste juustega neiul, kes muusikanurka suundus ja seal oma viiuli välja võttis. Al läks lähemale ja kuulas, kuidas tüdruk mängis. See oli tõesti ilus.

[Candence Rudert]

Üldiselt oli viiulimäng ainus asi, mis Candencei tõsiselt muutis. Ta oli alati optimistlik, rõõmsameelne ning samas ka tohutu põikpea, kuid kui ta mängis, tundis ta end haavatava ning lausa nõrgana! Muusika mõjus talle nii, sest ta keskendus alati sellele nii suure pingutusega. Ta vajus justkui teise maailma, mida muidu ta ei näinud.

Viimaks avas ta enda silmad, kuid poogen viiulikeeltel liikus endiselt osavalt, tekitades helisid. Eriti keegi teda õnneks tähele ei pannud, sest igaüks tegeles oma asjadega ning nad olid juba üsna harjunud, et keegi ikka pilli mängib. Näiteks eile oli Candy näinud üht kitarri mängivat noormeest, kes oli samuti muusikast täiesti sisse võetud ning keegi ei tulnud temaga pragama seetõttu, et too oli kuidagi teiste rahu häirinud vms.

Järsku märkas Candence, et üks neidis jälgib teda ning hetkega lõpetas tüdruk mängimise. Mitte, et teda oleks publik häirinud (vastasel juhul ei oleks ta puhkeruumis muusikat meelelahutuslikel eesmärkidel pakkunud), kuid talle tundus, et just nimelt toda neidu ta häirib. Ta hammustas hetkeks huulde, libistades viiuli ning poogna endale sülle, hoides neist kinni. "Kas ma segasin?" päris ta tüdrukult ettevaatlikult, silmad lootusrikkad ning ärevad.

[Alice Carter]

Alice raputas pead ja naeratas "Ei, mitte sugugi," sõnas ta ja astus neiule lähemale, istudes trummikomplekti taha. "Sa oled väga andekas," tegi Al tüdrukule komplimendi. Tüdrukutega suhtlemine ei olnud Alice'ile probleem, nad olid palju turvalisemad, kui kutid. Pealegi oli see neiu ka väga ilus..Huvitav, mida Jack - Alice'i psühhiaater - sellest arvaks, et Al nii käitus.

[Candence Rudert]

Candence ei teadnud tegelikult, kummad talle rohkem meeldisid, kas naised või mehed. Maganud oli ta nende mõlemiga, kuid mõlemad sugupooled olid nii erinevad kui üldse olla andis. Mehed olid reeturid, samas ka südamlikud, kuid naised teadsid voodis, mida teha, kuid samas võisid nad olla tagarääkivad bitchid. Siiski ei olnud tüdruk kunagi enda seksuaalsuses kahelnud - juba neljateistkümnest aastat saadik teadis ta, et ei ole ka tüdrukute suhtes ükskõikne. Nad olid haprad, õrnad ning ilusad nagu portselannukud.

Kuulnud, et ta ei olnud kedagi seganud, õnneks, hingas neid kergendunult välja, lükates kiire käeviipega enda punaseks värvitud juuksed seljale, silmitsedes enda sügavate silmadega neidise nägu. "Tore," kommenteeris ta. Ta jälgis, kuidas tüdruk trummide taha asub ning ta kergitas õrnalt enda kulme. "Oskad sa neid mängida?" päris ta. Ise ei osanud ta midagi peale viiuli mängida, kuid samas ei tundnud ta selle pärast ka masendust. Poleks tema onu peale käinud viiulimängu õppimisega, poleks ta ka selle vastu huvi tundma hakanud. Ometi oli see nüüdseks tema ainus hobi peale vesipiibu tegemisele.

[Alice Carter]

Alice naeratas "Natukene," vastas ta. Ta oskas pisut kõiki pille, sest kunagised bändiajad olid nõudnud kõigilt kõike. Kord oli ühel pohmakas ja siis teisel paha. Siisi tegeles Al rohkem laulmisega, kuigi trumme oleks tahtnud ta rohkem mängida. "Kaua sa viiulit mänginud oled?" uuris ta. Neiu nägi välja kui portselannukk - õrn ja habras, heleda nahaga ja paksude juustega. Teda oleks võinud ilmselt tunde lihtsalt vaadata.

[Candence Rudert]

Tüdruk muigas endamisi, tundes siiski veidi kadedust. Ta soovis omada bändi, saada sellega kuulsaks, kuid ta ei teadnud ühtki rokk-bändi, kes oleks endale viiuldajat soovinud. Ikka pidi alati olema soolokitarr, basskitarr, trummid ning muidugi ka solist. Vahel ka süntesaator, veel paar elektrikitarri ning taustalauljad - tanksjad, kuid mitte kunagi viiul. Raske.

Kuulnud tütarlapse küsimust, muigas ta endamisi. "Umbes kümme aastat või nii. Mina täpselt ei mäleta," vastas ta allaandlikult õlgu kehitades. Ta tõusis püsti, hoides väikest ning kerget instrumenti enda käes ning kõndis trummideni. "Ma olen Candence, muide," tutvustas ta end viimaks, öeldes enda tegeliku eesnime, mitte hüüdnime, millega teda kutsuti. Ta ei teadnud, miks ta nii tegi, kuid ometi olid sõnad juba suust välja öeldud ning tagasiteed enam ei olnud.

[Alice Carter]

Alice naeratas "Alice," vastas ta. "Käid siin tihti mängimas?" küsis ta siis. Ta ise ei osanud viiulit ega muid klassikalisi pille, kuigi see oleks ilmselt tore olnud. Alice ei saanud endiselt silmi tüdrukult. Tal oli olnud suhteid nii neiude, kui ka noormeestega, kuid noormehed jäid viimasel ajal mängust välja, sest turvaliselt tundis Al end vaid Trevoriga. Mõnikord ka Stifleriga. Või siis, kui ta tablettide mõju all oli. Aga see ei olnud just parim variant. Seepärast olidki Alice'ile viimasel ajal rohkem silma jäänud tüdrukud.

[Candence Rudert]

Tabletid ning kõik muu olid tüdrukule võõrad, kuid see ei tähendanud, et ta poleks tahtnud neid järgi katsetada. Kunagi ikka, mõnel peol näiteks. Kuid siis kindlasti mingi turvalise järelvalve all. Sellist inimest, keda candy tõepoolest usaldaks veel aga laagris ei leidunud. Oli küll toredaid inimesi, kuid mitte selliseid nö. südamesõpra/sõbrannat.

"Mitte kuigi. Tavaliselt ei ole mul selleks aega. Rohkem käin ma mängimas aidas või kuskil," rääkis ta. "Viiuliga ongi hea asi see, et seda saab kõikjale kaasa võtta. Koht polegi nagu tähtis." Ta istus trummide kõrvale ühele pingile ning hoidis enda pilgu tütarlapsel. Too tundus olevat tore, mitte selline mõttetu tibi, kellega Candy'l oli kogemusi. Huh, kuidas ta vihkas selliseid tüdrukuid.

[Alice Carter]

OT: Al tarvitab antidepressante, anna andeks, et ei maininud.

Alice naeratas "Tõesti, trumme on raske kaasa vedada," Jaa...Koht pole tähtis..Alice muigas. Miks ta mõtted sinna läksid? "Mängid veel?" küsis ta. Või läheme siit minema? Ilmselgelt hakkas Alice'i peas tunda andma see, et ta pole ju ammu kellegagi intiimsuhtes olnud.

[Candence Rudert]

ot. Lol, ma hakkasin täiega su postitust lugedes naerma. Nii ilmselge lihtsalt. xD


Kuulnud tüdruku pakkumist kuskile mujale minna, kehitas neidis endamisi õlgu, kuid oli sellegi poolest nõus. Vaba ruum oli hetkel liiga rahvast täis selleks, et lihtsalt kellegagi tutvust sobitada. Alice tundus olevat liiga tore selleks, et lihtsalt niisama teda eirates viiulit mängida või kuskile minema jalutada.

"Kuhu sa minna muidu sooviks?" päris ta, kõndides diivaini. Seal pakkis ta enda viiuli taas kohvrisse ning jalutanud tagasi näitsikuni, toetas ta end õlaga vastu külma seina, jäädes ootama. Tal polnud midagi katuse vastu, praegusel ajal, kui väljas oli juba pime, oleks seal olnud hea vaade. Pealekauba sai seal rahulikult.... rääkida.

[Alice Carter]

OT: Kõik, mis pole jutumärkides, käib Al'i peas. Aga vahet pole, tekst läheb ikkagi ilusti kokku

Alice kehitas õlgu "Ma ei tea..Kusagile, kus oleks vaiksem.." naeratas ta ja tõusis trummide tagant püsti ning vaatas ringi. Siin oli tõesti palju rahvast.

[Candence Rudert]

ot. Damn, ise lugesin valesti ning kujutasin jutumärke ette. Aga pohlad.


Tütarlaps kehitas ükskõikselt õlgu. "Okei, lähme siis katusele? Seal on hetkel hea rääkida ning veini juua." Ta muigas kavalalt ning pööras pilgu enda kotile, mis diivanil vedeles ning mille suust punase veini suletud pudel paistis. "Tuled?" päris ta ning tüdrukut oodates väljus ta ruumist.

Ei läinudki kaua aega, kui nad olid jõudnud katusele. Candence vaatas hetkeks särava täiskuu poole, mis oli juba jõudnud välja tulla ning mis naeratavalt ümbrust valgustas. Tähed sillerdasid ning oleks justkui silma pilgutanud. Oli suurepärane suveöö. Eemal oli näha jaanimardikaid.

Tüdruk võttis ühel katuseserval istet ning avas enda koti, asetades viiulikohvri enda kõrvale. "Sa ikka veini jood?" päris ta. "Ma ise põhiliselt ainult seda joongi. Muid jooke joon... erandkordadel." Ta muheles endamisi, hakates kotist juba korgitseri otsima. Selle leidnud, asetas ta pudeli enda põlvede vahele ning kruvis korgitseri veinipudeli punni. Tõmmanud punni kiirelt jõudu kasutades ära, rüüpas ta pudelist mõned sõõmud. "Mõnus," pomises ta, pakkudes Alice'legi veini.

[Alice Carter]

Alice noogutas. Loomulikult jõi ta veini. Lisaks oli neiul kaasas ju hea vein. "Ma joon tavaliselt rohkem rummi, aga vein on ka hea, eriti punane," sõnas ta ja istus tüdruku kõrvale, kuid teistpidi - ta kõlgutas katuseäärelt jalgu. Ta võttis veinipudeli vastu ja võttis sealt mitu ahnet sõõmu, pannes siis pudeli katuseäärele "Siit on ilus vaade," sõnas ta. Nagu selgus, ei pidanudki ta täna üksinda jooma. Elu tundus hetkel ikka päris ilus.

[Candence Rudert]

Tüdruk muigas endamisi, võttes pudeli taas enda kätte, rüübates sellest mõned sõõmud. Tegelikult polnud ta ammu purjus olnud, olgugi, et viimasel ajal tuli just laagris seda tihti ette. "Ma tean. Sellepärast ma otsustasingi siia tulla. Ilus vaade, hea vein, meeldiv seltskond - mida veel oleks vaja," naeratas ta. Ta pööras enda pilgu Kuult tagasi tütarlapsele enda kõrval, silmitsedes teda kerge huviga. Ta oli ilus, omapärane.

[Alice Carter]

Alice naeratas. Ta toetus kätele, lähenes neiule. tõstis siis ühe käe ja sõrmitses Candence'i juukseid "Need meeldivad mulle," sõnas ta juustele vihjates. Kui ta neiule lähenes, tema südamelöögid kiirenesid. Tema peas oli juba meeldiv sumin. Ilmselt taaskord selle pärast, et ta päeval väga midagi söönud polnud.

[Candence Rudert]

Millegi pärast oli ka Candence'l seekord, taas, söömine vahele jäänud. Vähemalt õhtusöök, kuhu ta juba nüüdseks kolmandat õhtut jõudnud ei olnud. Mitte, et tal oleks olnud midagi targemat teha, kuid ta oli kaasa võtnud paar puuvilja ning nendega kuskile omaette kadunud. Just seetõttu hakkas vein päris ruttu pähe, mis siis, et ta seda eriti veel joonudki ei olnud.

Ta silmitses maheda pilguga tütarlast, kes ilmselgelt väga julge oli. Candy ise poleks julgenud nii ruttu neidisele läheneda, sest kunagi ei võinud teada, kas too on hetero või temamoodi - bi. Endale häbi ta ka ei tahtnud osutada, kuid tundus, et tänane õhtu lubas väga meeldivaks kujuneda.

"Tore, kui sulle need meeldivad," lausus tütarlaps. Ta ei pööranud enam üldse tähelepanu taevale, mis nii ilus oli. Ka Alice oli ilus ning hetkel vaatas ta ainiti teda. Tema käsi liikus tütarlapse kaelale ning sealt hulljulgelt allapoole. "Mulle meeldivad need," sõnas ta tasaselt, silmitsedes tütarlapse ülakeha. Läbi riiete. Veel.

[Alice Carter]

Alice naeratas, kui Candence nii ütles. Ta jättis tüdruku juuksed rahule ja pani oma käe neiu turjale, tõmmates teda nii endale lähemale. Nende huulte vahel oli vaid mõni millimeeter, Alice kõhkles hetkeks, kuid ta ei suutnud ka eemale tõmbuda. Ahnelt vajutas ta oma huuled Candy omadele. Ta suudles neidu ahnelt, tõstes oma jalad katuseäärelt ja liibudes tütarlapsele õige lähedale.

[Candence Rudert]

Okei, kohe kindlasti liikus see kõik liiga kiiresti. Candy ei olnud küll mingi pühak, kuid samas lootis ta, et see kõik ei tähendanud Alice jaoks midagi. Neidis eelistas olla vaba, sest ta polnud kohanud veel kedagi, kes oleks teda kuidagi eriliselt kohelnud või nii tundma pannud.

Ta neelatas vaikselt, kuid ei tõmbunud eemale. Ka tema süda oli kiiremini lööma hakanud ning peagi kohtusid kahe noore tüdruku huuled. Ta polnud ammu tüdrukutega olnud, kuid siiski ei olnud ta seda tunnet unustanud. See oli muidugi teistmoodi tunne, kui olemine koos noormeestega.

Tema käed sulgusid ümber tütarlapse ning viimaks tõmbas ta neidise endale peale, vajudes temaga katusele pikali.

[Alice Carter]

Alice tõmbus hetkeks eemale, kuid vaid selleks, et ta oma pusa ära saaks võtta. Ta heitis selle suvalises suunas ja suudles siis neiu kaela, tema käed liikusid samal ajal allapoole - kõigepealt siiski Candance'i pluusi alla, kus liikus kohe neiu rindadele. Alice suudles uuesti tüdruku huuli.

[Candence Rudert]

Sel hetkel, kui Alice eemale tõmbus, silmitses Candy teda kerge kulmukortsutusega. Ta lootis, et too nüüd ära ei lähe. Kuid nii see õnneks ei läinudki. Peagi olid taas nende huuled ühenduses ning punaste juustega näitsik sai enda käed ümber tüdruku saleda piha põimida, surudes teda jõulisemalt enda vastu. Ta ei saanud vastu panna sellele, et ta värises õrnalt, kui tüdruku kätt enda pluusi all tundis, see meeldis talle. Peagi ei suutnud ta enda käsi paigal hoida ning need libisesid Alice pluusi alla, tolle seljale, kus ta tolle rinnahoidja kiire liigutusega avas.

[Alice Carter]

Alice'i käed aga liikusid Candy püksteni, avades siis lukud/nööbid/takistused. Üsna aeglaselt ja õrritavalt liikusid tema üks käsi neiu pükstesse, kus tema sõrmed tütarlast hellitama asusid, teine liikus tagasi tüdruku rindadele. Ta pigistas neid ja suudles neidu õrritavalt.

[Candence Rudert]

Candence ei suutnud end tagasi hoida, kui tundis, kuhu Alice käsi tema kehal rändab. Too oli tõepoolest julge ning olgugi, et tavaliselt pidas punapea ise end domineerivaks, oli tal praegu tunne, on ise see, kes alluma peab. Kuid ta ei kavatsenud selle asjaga lihtsalt piirduda. Ta lasi tüdrukul end veidi hellitada, kuid juba peagi pööras ta end ringi nii, et nüüd oli Alice tema all. Ta toetas end õrnalt ühe küünarnukiga ülespoole, et ta enda keharaskusega tüdrukule peale ei vajuks ning teda ära ei lämmataks. Oma suudlustega liikus ta mööda tüdruku kaela allapoole, tõmmates samal ajal neiu särki üle tema pea. Särgile järgnes ka rinnahoidja ning viimaks maandus ta näitsiku rindu näksima, ise samal ajal õrnalt tolle alakeha masseerides.

[Alice Carter]

Kui Candy sai lahti Alice'i särgist, sai Al lahti ka tema omast. Alice oigas, sai lahti tüdruku rinnahoidjakinnituse ja ka see lendas minema. Ta pigistas Candance'i rindu ja kiskus õrnalt tema juukseid. Tüdruku hingamine muutus kiiremaks ja tema huulilt kostusid mõned mõnuoiged.

[Candence Rudert]

Candence hoidis end veel vagusi hoida, kuid nüüd oli juba liiga hilja. Nad olid jõudnud punkti, kus tagasiteed enam ei olnud ning nüüd tahtis tüdruk asjaga lõpuni minna. Veel ei tahtnud ta seda kõike aga lõpetada.
Ta tiris alla tüdruku püksid/seeliku ning seejärel ka aluspüksid ning liikus seejärel suudlustega allapoole kus ta viimaks tütarlapse kõige õrnemat kehaosa enda keele ning huultega hellitama hakkas.

[Sponsored content]