Päeval

[Edgar Blackthorn]

Taaskord oli Edgar leidnud omale natuke vaba aega ning ta asus mööda laagri peahoonet ringi tiirutama, jõudes lõpuks katusele.
Tänane ilm meeldis talle. Kogu taevas oli täis halle pilvemasse ning tibutas isegi, kuid mitte nii palju, et ta peaks kiiremas korras kusagile varju pugema.
Ta jättis luugi enda järel lahti ja astus edasi. Kuigi tal oli väike foobia kõrguste vastu, ei soovinud ta siit ära minna. Mitte veel. Enne pidi ta selle kohaga tutvuma. Ta pistis oma käed teksapükste taskutesse ja astus ääre poole ning vaatas ettevaatlikult üle selle.

OT: mõttelagedus. sorry.

[Hanna Blackwood]

OT: Pole midagi ^^

Hanna oli tulnud katusele juba vara valges. Neiu oli tüdinenud Mary emalikusest hoolitsemisest ja ta tahtis vaheldust. Kuna Hanna on rohkem ekstreemset tüüpi tütarlaps siis seekord ta otsustas katsetada midagi uut. Ta kõndis mööda katuse äärt. Kuna vihma tibutas samuti siis oli eriti hea tunne. Ta kuulis kedagi tulemas, kuid ta ei pööranud pead "Kas sulle meeldib vihm ja kõrgus?" ta küsis ilma, et ta teaks, kes seal on.

[Edgar Blackthorn]

Edgar ei märganudki alguses blondiini, kes samuti katusel oli. Alles siis, kui teda kõnetati, astus ta ruttu katuseäärest eemale, soovimata mingisuguseid õnnetusi. Seejärel suunas ta pilgu tütarlapsele. Nägu oli tuttav, järelikult on ta laagris olnud juba päris pikka aega. "Mul ei ole midagi nende vastu," kehitas ta õlgu. Kuigi Edgar kartis kohutavalt vett, sest ta ei osanud ujuda, ei teinud vihm talle midagi. Samuti oli tal piisavalt julgust, et duššis ja vannis käia. Kõrgust kartis ta ainult kukkumiste pärast. Edgaril ei olnud mingisugust soovi oma luid murda.
"Ma pakun, et sulle ka?" uuris ta, pöörates viimaks oma pilgu tagasi laagrialadele, mida ta sealt näha võis.

[Hanna Blackwood]

"Vihm on meeldiv looduse nähtus ja kõrgus paneb sind meenutama, et inimene ei ole kõige võimsam maailmas," neiu ütles kui ta ümber pöördus ja meest vaatas. Hanna ei olnud mingi kristus, lihtsalt olles kõrgel, paneb see sind mõtlema jumalast."Kui need on mõlemad samal ajal siis jah, see on meeldiv," Hanna naeratas. Ta sammus mehe kõrvale vaadates samuti laagriala "Mõnus, kas pole?"

[Edgar Blackthorn]

Vastus pani Edgarit kulme kergitama. Ta oli oodanud midagi kergemat. Midagi, kuidas vastavad tavalised teismelised ikka. Kasvõi lühida "Jah"iga, mitte aforismi sarnase lausega.
Kuid see ei heidutanud teda. Vastupidi. Talle meeldis see. Edgar noogutas aeglaselt, kuid samas ta lootis, et padukas väga varsti ei tule. Märjaks saada talle igatahes ei meeldinud.
"On," kinnitas ta kergelt kaasa noogutades. Vaate pärast oligi ta tegelikult ju siia tulnud. Ta tahtis kohaga tutvuda. "Muide, Edgar," lisas mees mõne aja pärast ja sirutas käe surumiseks välja.

[Hanna Blackwood]

Hanna," neiu ütles naeratades ja ulatades käe surumiseks."Las ma arvan - te olete töötaja, kuna pubeka jaoks olete liiga vaikne?" Hanna pakkus. Tavaliselt neiu ikka küsis, kellega tal on tegemist kuid mõnikord talle meeldis arvata. Tüdruk võttis oma juukse otsa ja silmitses seda, kuni ootas vastust. Oli ta ju teinud endale erk roosa salgu juustesse, kuid nüüd ei olnud ta enam nii kindel, selles otsuses.

[Edgar Blackthorn]

Edgar surus neidise käsi paar sekundit ning lasi sellest lahti kui ta uut lauset kuulis. See pani ta kulmud imestusest kerkima. "Paned sa alati nii täppi?" küsis ta, varjamata oma muiet. Tegelikult oli noormees kogu oma elu nii vaikne olnud.
Isegi selle asemel, et sõpradega kusagil väljas ringi jõlkuda, ennast maani täis juua või õhtuti niisama staadionil olla, eelistas ta oma kodus raamatuid lugeda ja vabal ajal jõusaalis käia.

[Hanna Blackwood]

"Kui me võtame minu täppi panemist siis see oleks kümnest korras maksimaalselt 3 korda," Hanna ütles lõbusalt õlgu kehitades. Vanasti ei pannud Hanna üldse täppi nii et mõnes mõttes ta on muutunud paremaks."Kas te olete kaua siin olnud?" ta küsis. Ikkagi tahtis ta teada, kes on Edgar kui inimesena.

[Edgar Blackthorn]

Aga ikkagi oli see väga muljetavaldav. Vähemalt Edgari arust kuigi talle on juba seitse aastat räägitud, et ta käitub ja näeb välja nagu täiskasvanu, mitte pubekas.
"Esimene aasta läheb," sõnas ta. Enamus sellest ajast oli ta üritanud kohaneda laagriga ja sealsete oludega ning alles seejärel otsustas ta teistega tutvusi arendama hakata. "Ja sina? Esimene kord siin laagris?"

[Hanna Blackwood]

"On küll," ta ütles ringutades ennast natukene. Ta polnud öösel sõba silmale saanud ja nüüd oli ta vähe väsinud."Kas teile muusika meeldib ja palun vastake täpselt," Hanna ütles käskivalt. Mees tundus igati normaalne ja lõbus aga ta oli kohutavalt vaikne.

[Edgar Blackthorn]

"Ei maganud hästi?" Talle ei saanud jääda märkamatuks ringutus ning väsimus neidise näos ja silmis.
Taaskord pidi ta aga kulme kergitama ja ta vaatas Hannale jälle otsa. Too oli kohutavalt otsekohene ja käskiv. "Meeldib." Ta kogus ennast natuke. Täpselt. "Ma mängin ise natuke kitarri, trumme ja viiulit. Eelistan rohkem metalit, kuid vahel kuulan absoluutselt kõike. Oli see piisavalt täpne?" Enda avamine oli kohutavalt raske. Eriti veel siis, kui tavaliselt keegi sellistest teemadest huvi ei tundnud.

[Hanna Blackwood]

"Viiulit?" neiu küsis uuesti täiesti ärkvel ja üllatunud nüüd. Polnud ta kohtunud meestega, kes mängiks midagi sellist nagu viiulit. Seda juhtus haruharva kui Hanna kohtus kellegagi, kes tõesti oskas. Okey ta ütles "natukene" kuid seegi on midagi."Lobisesin inimestega terve öö," ta vastas mehe küsimusele. See oli ürpis õige - olid nad ju kõik magama läinud kuskil kell 2 öösel.

[Edgar Blackthorn]

Ohsa, nüüd üllatas tema ka kedagi. Ta noogutas aeglaselt. Tegelikult oli Edgar kogu oma elu viiulit õppinud. Isegi praegu kääksutas ta seda. Ta oli jõudnud professinaali tasemele, kuid ei uhkustanud sellega. Samuti ei käinud ta kusagil kontserditel esinemas. Pigem oli see tema enda hobi. Kitarri ja trummid õppis ta ise ära, kuigi nende üle ei saanud ta eriti kiidelda.
"Soh. Täna heidad järelikult magama." Edgar ei osanud ettegi kujutada kui vanamoodselt ta kõlas. Kuid igalühel olid ju omad miinused.

[Hanna Blackwood]

"Pole kindel, et kas ma uinun üldse," ta ütles kui ta taaskord ringutas. Ringutades Hanna varukas liikus üles poole nii et armi oli näha natukene. Oli küll juba vana kuid kui sinna midagi suruda siis lõi ikka põlema."Täsikasvanutel on lihtne öelda, et tee seda ja toda, kuid kas nad alati teevad niimoodi nagu nad meile ütlevad?" Hanna küsis vaadated mehe poole.

[Edgar Blackthorn]

"Insoomia?" pakkus ta esimese asja, mis pähe tuli. Kuna tema käsutuses oli terve arstikabinett, võiks ta ju Hannale muretseda mõned tabletid, mis aitaksid tal uinuda kui tal sellega probleeme on.
"Kui sa mõtled selle all varakult magamaheitmist, siis jah, tavaliselt teen ma seda küll." Tema varajane aeg oli tegelikult kaksteist öösel ja ärkas ta kell viis, kuid sellest piisas, et päev läbi tööd teha.

[Sponsored content]