Sisseelamine

[Ellen Cornish]

Peale järve ääres olekut suundus Ellen tagasi peamajja, kust haaras ta oma maha jäetud kotid. Talle ulatati teise kämpingu võti ning juhatati õigele rajale.
Teise maja ette jõudes, seisatas korraks, kindlustas, et on õiges kohas ning sisenes.
Majas oli neli voodit. Kedagi teist ei tundunud seal olevat.
"Ju olen ainuke," sõnas Ellen oma ette.
Ellen liikus uksele kõige lähema voodi juurde, mis asus samalajal ka akna all.
"See peaks sobima," mõtles ta, ning tõstis oma kotid voodile ning jäi natuke vaatlema.
Maja oli seest suurem, kui väljast tundus. Aknad olid avarad ning päike paistis mõnusasti sisse, valgustades ja soojendades nii tervet ruumi.
Rajatis oli puust, akende ees olid heledad rulood, mis hetkel üles oli tõmmatud.
Oma voodi kõrval märkas ta ka väikest kummutit. seda silmates, avas ta oma väiksema koti ning hakkas kummutisse laduma väiksemaid asju.
Asjad laotud, jättis ta suurema koti puutumata ning astus õue.

[Eliza Adams]

"Noh... milles probleem? Ei jaksa enam?" naeris Eliza kordamööda oma kottide alla mattunud vennast ja kella vaadates. "Me jääme kogu suvest ilma, kui sa kiirust ei lisa. Ma vannun, et vahel..." Eliza jäi vait ja muigas enda ette, kui ta majakese ukse lahti lükkas ja siis sisse astus.

Hmm, üks koht juba võetud, kolm veel, järelikult üks jääb üle, tegi ta kiire kalkuleerimise. "Noh... minu oma on igastahes see nurgavoodi siin," ütles neiu voodi juurde tormates ja sellele oma pitseri andmiseks ka istuma potsatades. "Saan öösel kollitada teid kõiki... Kotid võid siia mu voodi juurde tuua," lisas ta veel pärast mõningast mõttepausi Eliasele.

[Elias Adams]

Elisa ohkas õrnalt, kui kõik kotid talle kaela viasti ning raputas korra pead. ,,Milline hädapätakas, tobe, nõrk ja naiivne õde mul on...'' mõtles mees väsinult ning viskas siis kõik kotid ukseavas maha. Enamiku tee oli ta meelega jalgu venitanud, sest ta lihtsalt ei viitsinud enam Eliza'le järgi joosta. Ta võttis enda ühe spordikoti, kus oli kõik vajalik sees ning läks siis ühe vaba voodi juurde. Ta pilk liikus siis voodile, mis oli juba võetud ning kehitas õrnalt õlgu. Talle oleks küll huvi pakkunud, kes nende toa kaaslane on, kuid see võis oodata. Tal oli parematki teha. Elias võttis enda voodil istet ning silmitses seda korra mõtlikult. Mees muigas õrnalt ning võttis siis omal jalatsid ära ning heitis voodile pikali. Vähemalt olid neil mugavad voodiasemed. Ja see oli suurepärane viis, kuidas oma õde eirata. Elias pani käed pea alla ning sulges silmad, nautides seda lühikest vaikusehetke.

[Eliza Adams]

"Vend on loll ja vend on laisk ning mina pean üksi rabama!" hädaldas Eliza end voodilt püsti ajades ning ukseavasse oma kottidele järgi minnes.

"Õige tegu, et meile ühe voodi vahele jätsid," seletas ta tagasi oma voodi juurde vantsides. "Äkki tuleb siia keegi noor ja kena ja siis mul on õhtuti, kellega jutustada." Neiu viskas oma kotid voodile ja vaatas siis neid kaalutleva pilguga.

Naaah...

"Lähme kuhugi... inimesi otsima!" pani ta oma asjadele selga pöörates ette. Nähes siis Eliast voodis pikutamas, pani ta käed puusa. "Ole nüüd! Aja püsti! Ega me siia magama ei tulnud!"

[Ellen Cornish]

Samal hetkel tuhises sisse Ellen. Elanikke märkamata tormas ta oma kummuti juurde. Tõmbas esimese sahtli lahti ning tuhnis seal, üritades sealt midagi leida.
"Käes." hüüatas ta siis ning lükkas sahtli kinni.
Rahulolevalt pööras ta ümber ning ootamatute nägude nägemine ehmatas teda.
Kiiresti aga kogudes hüüdis ta rõõmsalt:"Hei. Ma olen Ellen. Tore näha oma toakaaslaseid."

[Elias Adams]

Elias kortsutas väsinult kulmu. ,,Ma teadsin, et ta jälle vinguma hakkab... Võib olla jääb ta vait, kui talle kommi anda? Laste puhul see mõjub...'' mõtles mees väsinult ning avas siis oma silmad, viies pilgu oma õele. ,,Ära muretse, ma jätsin voodi meie vahele, sest ma kartsin, et sa püüad mind vägistada. Jälle. Nüüd on vähemalt tunnistajad kohal...'' Elias rääkis tõsisel ja samuti ka kurval toonil ning silmitses nukral pilgul oma õde. Noh, valetamine oli alati olnud üks tema tugevamaid külgi. See oli üks põhjustest, miks ta väga paljudest pahandustest pääses. Märgates siis nende toakaaslast tuppa ruttamas, muigas mees õrnalt ning mõtles, kas too oli nende juttu kuulnud. Suht lõbus oleks isegi. ,,Hei, Elias,'' tutvustas mees ennast õrna noogutusega ning vaatas siis õrna kulmukergitusega oma õe poole.

[Ellen Cornish]

Ellen naeratas poisile ning jäi silmitsema tüdrukut, oodates ka temalt kuulda nime.

[Eliza Adams]

Eliza jõudis parasjagu vennale keelt näidata ja avas juba suu, et midagi vastu öelda, kui nende toakaaslane saabus. Kui too lõpuks nende poole pöördus, naeratas Eliza laialt ning ütles: "Hommik. Mina olen Eliza, see siin on minu vend. Ma oleksin väga tänulik, kui sa mul ta nüüd aitaksid siit voodist välja tirida ja inimesi vaatama viia!" seletas ta energiliselt. Korraks oli tüdruk mõelnud käskivat kõneviisi kasutada, kuid leidis siis, et võib-olla on selliseks familiaarsuseks veel liiga vara.

[Ellen Cornish]

Ellenile meeldis tüdruku energilisus. Ise oli ju ta samast puust. "Igal juhul olen nõus aitama teda välja viima." ning siis naeratas kelmikalt poisile.
"Ma saadaks kiirelt ühe sõnumi ning siis võiks minna?" Tegi Ellen ettepaneku.

[Elias Adams]

Elias ohkas õrnalt ning tal oli küll palju erinevaid mõtteid peas, mida võiks hetkel välja öelda, kuid parem mitte. See oli nende esimene kohtumine ning ta võib jobuks muutuda järgmisel päeval. Elias tõusis siis istuli ning ütles tüdinud toonil: ,,Ära muretse, eks ma hoian sul käest kinni, kui me jalutama lähme. Eksid muidu veel ära ja ma ei taha, et mind selles süüdistatakse.'' Ta tõusis püsti ning ringutas end õrnalt. See oli olnud üsna väsitav sõit siia, kuid ta pidi lapsehoidjat mängima, kes teab, mis Eliza'ga muidu juhtub.

[Eliza Adams]

"Oh, super!" ütles Eliza Ellenile, ise näost särades. Kui ta vend aga siis end lõpuks püsti ajas, torutas neiu tema poole kulmu. "Aga ma arvan, et käest kinnihoidmine pole eriti... emm... tark tegu, ütleme siis nii." Tüdruk võttis käe ümber ühe ptasikummi ning pani oma lokkis juuksed siis hobusesabasse, nagu see aitaks kuidagi tema sõnu rõhutada.

[Ellen Cornish]

Ellen silmas pingeid kahe noore vahel ning samal ajal kiirelt sõrmedega klõbistades, küsis ta neilt: "Teate te juba kaua üksteist?".

[Eliza Adams]

Eliza peatus poole liigutuse pealt ning vaatas lõbustatud ilmega Ellenit. Kas ma ei maininud, et me õde ja vend? Hmm... "Me teame üksteist seitseteist aastat," ütles ta rõõmsalt. "Õde ja vend." Siis astus ta illustreerimiseks Eliase kõrvale ja naeratas laialt, sisistades hammaste vahelt Eliasele: "Naerata ka. Siis näeme sarnasemad välja."

[Elias Adams]

Elias muigas lõbusalt Elleni lause peale ning viskas siis oma õde pastakaga, mille ta öökapilt leidnud oli. Ta pani endale siis uuesti jalanõud jalga ning läks ukse juurde. ,,Lähme siis?'' küsis Elias õrna ohkega ning vaatas tüdrukute poole.

[Ellen Cornish]

Ellenile tekkis näole lai naeratus. "Ah nii, ma korraks kartsin et mingi ex-paar. Nüüd teid vaadates olete tõesti sarnased."
Siis silmas ta veel korraks oma mobla kuni lausus: "Nii, võime minna küll."

[Eliza Adams]

Eliza kortsutas pastaka peale kulmu, kummardus, võttis selle üles ning viskas siis sellega Eliast. "Kas ema ei suutnud sulle siis selgeks teha, et teisi pastakaga visata on ebaviisakas? Eriti naissoost inimesi?" päris ta teeseldud vihaga. Tundus, et temal ja Eliasel oli käimas päev, kus nad koos olles teineteisele sekundikski rahu antud ei saa.

Elleni eks-paari kommentaari peale tüdruk muigas. Võib-olla jäi mõnele kõrvalseisjale tõesti selline mulje... Aga mis sellega. "Lähme siis," ütles ta rõõmsalt kõige ees ruumist välja kepsutades.

[Elias Adams]

Elias liigutas õrnalt oma pead ning pastakas lendas tast mööda ning samuti uksest välja. ,,Wooh, ma ei teadnudki, et sa nii jõhker oled,'' lausus mees üllatust teeseldes ning pastakale järgi vaadates. ,,Või et kohe majast välja visata, sest see puudutas sind? Kohutav, kohutav...'' Mees viis oma pilgu siis õele ning muigas lõbusalt ning astus siis uksest välja, liikudes paar meetrit edasi, silmitsedes laagri ümbrust.

[Eliza Adams]

"Sest see puudutas sind ikka," korrigeeris Eliza maasolevat pastakat silmitsedes. Selle unustanud - kuigi lubanud endale, et õhtul, kui Elias ei näe, korjab ta selle üles - pöördus ta Elleni poole. "Kuhu siin oleks tark minna? Kus kogunetakse või... ma ei tea. Tutvustakse," küsis ta tüdrukult.

[Ellen Cornish]

Siiamaani kõike vaikides jälginud ärkab äkitselt Ellen unelemisest.
"Ma ei teagi. Ma ise olen ka alles kohanud ainult ühte inimest pealiskaudselt. Võib-olla äkki külastame teisi kämpinguid. Vaatame, kes-kus elab." sõnab Ellen naeratedes.

[Elias Adams]

Elias viis oma pilgu korra maja poole ning kehitas õrnalt õlgu. Eliza tahtis minna ringi vaatama, kuid ta ei viitsinud täna tema lapsehoidjat mängida... Järelikult jät üle ainult üks variant. Põgenemine. Ta viis oma pilgu uuesti maja poole ning kõndis siis vaikselt minema, ilma et keegi märkaks. Ta ei tulnud siia laagrisse lapsehoidjat mängima.

[Eliza Adams]

"Suurepärane idee!" ütles Eliza entusiastlikult. "Elias, kas-" alustas ta oma juttu, kuid vaadates sinna, kus poiss just hetke eest oli, ei leidnud tüdruk teda eest. Abitult oma telje ümber ühe ringi teinud, tüdruk ohkas ja vaatas Elleni poole, naeratus juba suunurki mööda uuesti ülespoole ronimas. "Tundub, et Eliasel on omad asjaajamised," ütles tüdruk, "Näitad teed?"

Veel korra huuli torutades ringi vaadanud, jättis Eliza mõtted vennast sinnakanti. Elias oli nagu koer, ikka ja alati kodus tagasi. Ja tegelikult tundis Eliza järsku, et torssis Elias ei tähendaks erilisi uusi tutvuseid.

[Ellen Cornish]

"No okei." sõnas siis Ellen naeratades.
Siis lisas veel Ellen: "Või äkki läheks isegi lõkkeplatsile. Ma arvan, et sinna võivad ka inimesed koguneda."

[Eliza Adams]

"No davai! Ma arvan, et ma olen praegu kõigega nõus," ütles tüdruk ringi vaadates. Ise poleks ta teadnud, kust täpselt algust teha.

[Ellen Cornish]

Seejärel võttis Ellen Elizalt käevangust kinni ning koos astuti uksest välja lõkkeplatsi poole.

[Eliza Adams]

OT: Kas sa teed sinna mingi teema või oled seal juba ees või mis nüüd edasi saab?

[Sponsored content]