Laval.

[James Michelle Smith]

Michelle oli oma tagi lava põrandale asetanud ning istus selle peal nüüd, nägu päikese poole ja suu vaikselt üht ilusat viisi ümisedes. Tütarlapse silmad olid kinni, kui õrn päike otse ta põskedele paistis. Suvi oli mõnus ning veel mõnusam oli suve veeta niivõrd ilusas kohas, nagu see siin oli. Oleks tal nüüd natuke lööki ka inimeste seas. Jamie muigas ning jätkas ümisemist. Mõnus oli olla. Oleks tahtnud oma seltskonnaga kusagil puust kail istuda, vesipiipu tõmmata ja õlut limpsida. Michelle ohkas õnnelikult.

[Matthew Stifler]

Matthew oli erinevalt tollest neiust laval päris paksult sisse pakitud. Tumedad pikad teksad, tumedad jalanõud, musta värvi T-särk ja samasugune dressikas. Poiss kandis isegi sõrmeotsteta kindaid, kuid neid vaid selle pärast, et ta oli mõni aeg tagasi endale käsivartele paar haava juurde tekitanud. Tore poiss. "Tere..." ütles poiss kergelt kulmu kortsutades, kui lava juurde jõudes peesitavat neiut märkas. Veider.

[James Michelle Smith]

James avas silmad ning sulges need siis kohe pooleldi. Päike oli ere. "Kas ma olen asjadest valesti aru saanud ja õues on tegelikult kohutavalt külm?" küsis ta samamoodi kulmu kortsutades, nagu too võõras noormees oli James'i tervitanud. "Heihei," sõnas neiu, kuna oma otsekohesusest hoolimata polnud tütarlaps ebaviisakas. Tervitada tuleb - alati. Neidis tõmbas jalad enda alla rätsepistmesse ning jäi siis noormeest vaatama. Miski ütles, et poisiga pole kõik päris korras. James kehitas peaaegu et märkamatult õlgu ning jälgis siis poissi edasi. Polnud ju tema asi.

[Matthew Stifler]

Matthew naeratas kergelt, kui tüdruku märkust kuulis. "Võib-olla oledki," ütles ta pead kallutades. Varem poiss ei hoolinud nii väga nendest armidest, noh, siis oli neid ka palju vähem, aga praegu olid need vägagi silmatorkavad. Päevitamisega neid ju pruuniks ei saa, ning tõmmul nahal olid need väga silmatorkavad. "Nime jagad võõrastega?" küsis ta hetke pärast, kui käed taskusse surus, ning sõrmed ümber inhalaatori põimis.

[James Michelle Smith]

James tõmbas sõrmedega läbi juuste ning kehitas siis õlgu. "Ainult juhul, kui võõrad istuvad ja seda ära püüavad arvata," vastas ta justkui ükskõikselt. Tegelikult oli neiu üks lemmiktegevus uusi tuttavaid proovile panna - kas nad arvaksid ilmaski ära, mis neidise nimi võib olla. Kordagi polnud keegi täppi pannud ja ilmselt ei pane ka nii pea. Tegelikult polnud tütarlapsel oma nime jagamise vastu midagi, kui ta ainult nime vastu ka oleks saanud. Tüdruk muigas ning jäi pea viltu veel seisvat noormeest vaatama.

[Ellen Cornish]

Ellen lähenes lavale. Ta nägi kahte noort (poiss ja tüdruk) kohmetult üksteisega suhtlemas.
Natuke kõhklev olles kuid siis selga sirgu lüües, liikus Ellen noorte juurde ning kõva selge häälega neile "Hei" hüüdis.

[Matthew Stifler]

Matthew vaatas tüdrukut üpriski tuimal pilgul, kui sellise vastuse sai. "Ma ei usu, et see teave mulle nii tähtis oleks, et ma oma aega millegi sellise peale raiskama peaksin," vastas ta taskust suitse välja võttes ning ühte süüdates ja sealt kiiret mahvi tõmmates. Vanust võib veel arvata, aga nime on tuhandeid, ja üldse arvamine oli lapsik.

[James Michelle Smith]

James hakkas kõlaval häälel naerma. Naer oli veidi kähisev, justkui suitsetaks tütarlaps, kuigi too seda ei teinud. "Olgu, peace dude," sõnas neiu nüüd ning pööras siis pilgu järgmisele võõrale, kes nii teda kui eelmist võõrast tervitas. "Umn, hei," sõnas James õrna naeratusega ning sirutas vahelduseks jalad välja.

[Matthew Stifler]

Matthew suunas pilgu teisele tüdrukule, kes sinna ilmus ning muigas kõveralt. "Head aega," teatas ta, ning sammus siis suitsust järgmist mahvi tõmmates kämpade poole. Tal pole tuju tüdrukutekarjaga suhelda, pealegi oli ta väsinud.

[Ellen Cornish]

Säraval toonil sõnas Ellen: "Mina olen Ellen. Suht alles jõudsin siia. Mitte kedagi ei tea veel. Seega, et seda viga parandada, mõtlesin, et tuleks teeks teiega tutvust," sel ajal eemaldus poiss tüdrukute juurest.
"Nojahm siis," kõlas Elleni suust sarkastiline sõnapaar poisi pihta kuid ei lasknud sellel ennast kaua morjendada ning pöördus tagasi laval istuva tüdruku poole.
"Kuidas sinu nimi on?"

[James Michelle Smith]

"Pubekas," muigas James vaid nii vaikselt, et Ellen seda kuulda võis. "Tead, mul sama teema. See veidi tõrges, aga muidu kindlasti tore noormees oli mu.." James mõtles hetke... "Teine vist? Jah, inimene, kellega suhelnud olen." Michelle muigas taaskord ning tõmbas jalad jällegi enda alla rätsepistmesse. "Jamie," tutvustas neidis end oma hüüdnimepidi ning naeratas. "Meeldiv sinuga tutvuda."

[Ellen Cornish]

Ellen naeratas vastu ning siis küsis: "Kas täna õhtul on midagi toimumas ka või?" ise toetudes vastu lavaäärt.

[James Michelle Smith]

James kehitas suurelt õlgu. Tal polnud õrna aimu ka. Omameelest ta ka nagu mainis, et ta ei tea siit laagrist veel kedagi, seetõttu ei tea ka midagi sellest, kas õhtul midagi toimub. "Ma ei kujuta ette ka," sõnas ta lõpuks ning kehitas veelkord õlgu. "Aga kui sa midagi kuuled, võid mulle teada anda."

[Ellen Cornish]

"Okei." Lausus selle peale Ellen. "Millises kämpingus sa ööbid?" lisas ta siis hetke pärast, samal ajal aga tuhnis oma taskutes.

[James Michelle Smith]

"Mmmm," mõmises James muiates ning üritas oma kämpa numbrit meelde tuletada. "Kolm? Kaks? Eii, kolm ikka," sõnas ta. "Ma pole seal käinud. Kohvrid ja muu pudina viskasin uksevahelt sisse, aga rohkem pole käinud." Jamie muigas. "Ja sa?"

[Ellen Cornish]

"teises." sõnas.
Siis aga lausus kiirelt: "Kuule, ma vist peangi minema sinna. Ma ei suuda leida oma mobla. Tore küll, kui selle esimesel päeval ära kaotan."
Ta naeratas veel viivuks ning pöördus oma kämpingu poole.

[James Michelle Smith]

"Nägemist," sõnas James ning lehvitas õrnalt tütarlapsele. Kui too oli vaatevinklist väljas, naeris tüdruk viivuks. Naljakas neiu oli see Ellen.

[Sponsored content]