Matthew's

[Matthew Stifler]

If you love something, let it go. If it comes back to you, it's yours, if it doesn't, it never was.

Chapter 1

Ma siiralt loodan, et keegi seda ei leia. Kuigi mulle tundub, et olen juba päris osavaks muutunud enda asjade peitmisel, sest päevik, mida täitsin Bungalow'sis viibimise ajal, on siiani kindlas kohas. Ning see on ainult hea, sest ma tõesti ei taha, et keegi selle leiaks.

Igatahes, praegu jõudsime äsja laagrisse, ning istun vannitoas ja kirjutan. Milline rõõm. Jah, ma ei taha, et isegi Zane seda loeks, mis siis, et ma teda usaldan. Või noh, usaldan, aga sellegipoolest palju rääkimata jätan. Ma kahetsen paljusid asju, mida Bungalow'sis tegin, ja tõesti kardan talle rääkida. Jah, mina, Matthew Stifler, kardan. Kardan seda reaktsiooni, mis temalt tulla võib. Ta oli mu küll selleks hetkeks maha jätnud, aga see oleks väga hale vabandus minu tegudele.

Ma ei taha temast ilma jääda. Taaskord.

Kuigi eelmine kord see polnud päris ilma jäämine, aga haiget tegi sellegipoolest. Nüüd ta võib seda tõsiselt teha. Ma mõtlen, mu maha jätta. Ja seda ma ei elaks enam üle. Isegi mitte selleks, et Trevor piisavalt mõistusel püsiks. Ei suudaks. Ma olen juba niigi sassis, kuigi sellest pole aru saada.

Ma peaksin näitlejaks hakkama. Olen terve enda elu näidelnud, maski kandnud ja pannud kõik uskuma, et minu elu on ideaalne. Tegelikult ju ei ole.

Aga ma pean nüüd minema, Zane hakkab muidu mõtlema, et mul on kõht lahti või midagi, et nii kaua siin istun.

Kalli!

[Matthew Stifler]

When I met you.. My heart skipped a beat. The sun became the moon.. & cold turned into heat. Roses weren't red.. violets weren't blue. All because I fell in love with you

Chapter 2

Esimene kokkusaamine saalis oli täielik põrgu. Vähemalt minu jaoks. Alguses tundus kõik normaalne olevat. Aga siis nägin ma üha rohkem tuttavaid, kes olid olnud Bungalows's. Isegi Stanley oli seal! See on ebanormaalne.

Ja siis nägin ma Patrick'u ja Sebastiani. Isegi too Shakira muutus Sebastianiks. Ma ei suuda enam neid hallutsinatsioone vaadata. Zane küsis, mis juhtus, kuid ma ei suutnud talle rääkida. Ma lihtsalt... ei suuda.

Ja see paganama unenägu, mida ma nägin. Et Zane parklas mingi kutiga suudles. Mida kuradit? Ma tõesti arvasin, et see oli tõsi, sest ma läksin enda unenäos magama, ning siis ärkasin, kuid Z oli seal ja ma olin meie kämpingus. Ma karjusin ta peale... kuid ta sai aru, ning me leppisime ära. Mõneks hetkeks, kuni ta sai teada, et mul on suhkruhaigus. See on vaid natukene... ei midagi hullu. Vaid pisut kõrgem, kui tohiks olla. Seega ei ole see probleem, vähemalt mitte minu jaoks.

Kuid samas ma saan temast aru, sest... mina läheks ka närvi, kui avastaks enda poisil üha hullemaid haiguseid. Ta ei tea veel pooltki... ja ma ei julge rääkida, kuigi tean, et peaksin. Ma ju usaldan teda, kuid ma ei suuda talle haiget teha. See ju teeb haiget. Ja mulle teeb haiget, kui ma näen teda kurvana.

Ma pean nüüd minema, Z otsib mind.

Kalli!

[Matthew Stifler]

Only fools fall in love and I guess I'm one of them

Chapter 3

Sebastian on siin.
Või ei, mitte Sebastian, vaid tema kaksikvend.

Ma kaklesin temaga, nägu on siiamaani katki. Valus. Tema sai mingi kahekordse ninaluumurru vist.
Ta üritas mind metsas suudelda. Värdjas, raisk.
Aga siis tuli Zane ja Seb sai veel peksa. Kahju temast kohe, aga kurat, ise on nii värdjas ahistaja.

Ja see tüüp vägistas Trevori. Mul on Trevorist siiralt kahju. Alles mõni päev tagasi me mängisime tõde ja tegu, ja siis ma mingipäev läksin teda otsima, ning ta oli seal enda kämpas, Ray'ga. Ta arvab, et Ray on Patrick...
Ta suudles Raymondit! See oli nagu... what?
Aga Ray ütles, et too Sebastian vägistas Trevori.
Keegi võiks selle tüübi ära tappa. Sebastiani, ma mõtlen.

Heameelega teeksin seda ise, kui teaksin, et selle eest kinni ei lähe.

Raisk.

Okei, keegi tuleb.

Ahjaa, Alice on ka siin. Nägin teda sööklas. Ma arvan, et ta valetas enda reisi kohta, aga siiski. Oli tore teda näha. Ta nägi parem välja.

[Matthew Stifler]

If I hate you so much why do I still love you?

Chapter 4

Nüüd ma siis tean, mida Trevor tundis, kui teda vägistati.
Nimelt suutis siinne Sebastian seda minuga teha.
Kuid nüüd on ta surnud.

Zane tappis ta.

Ma ei saa aru. Zane... ta viidi haiglasse. Zane, ma mõtlen. Ma ei ole julgenud teda külastama minna. Kuigi noh, sellest on möödas vaid mõned tunnid. Politsei tahtis mind ka küsitleda, aga ma ei lasknud. Jalutasin minema.
Ja siin ma nüüd olen.
Ma tahan minna Zane'i juurde, aga samas ma ei julge.

Ma ei oleks elu sees uskunud, et tema suudab kedagi tappa. Ta... ta oli nii vihane. Mina teda vihastada ei julge, see on kindel. Ma olen poole nõrgem ka, kui too Sebastian. Kuigi Seb ei hakanud talle vastu.

Trevor nägi ka, et Z Sebastiani tappis. Ma loodan, et tal on piisavalt mõistust, et ta ei räägi Zane'i sisse, ega midagi.

Ma ei tea.
See vägistamine... ma olen sellest vist juba üle saanud. Ma mõtlen, ma ei ole nii sassis, nagu Trevor peale seda oli. Aga samas, tema elas selle läbi kusagil nõmedal saarel, tema peal oli kasutatud füüsilist vägivalda ja tont teab mis ravimeid... ikkagi.

Mulle tundub, et ma võin sellest üle saada. Et ma saan sellest üle.

Ma lähen homme Zane'i vaatama. Ta viidi Springfieldi, Shakira saab aru, et ma minna tahan. Ja kui ta ei luba, siis lähen ikkagi, tema mind ei takista.

[Matthew Stifler]

Don't let memories go of me and you

Chapter 5

Kõik on nii sassis. Kõik on nii kohutavalt perses, et ma tõesti ei näe enam mingit võimalust, et miski korda võib saada.
Nimelt üritas Zane ennast neljandal juulil tappa. Noh, enekas eksole. Ta ütles, et läheb endale mingit jooki tooma. Okei. Siis nägin, et ta läks metsa poole, liitrise viinaga! Alguses ma ei arvanud, et peaks järele minema, aga läksin... ja selleks ajaks ta oli täiesti purjus ning enda veenid klaasikilluga katki lõiganud.

Ma ei saa aru. Miks ta seda teha tahtis? Ma olen nii segaduses.

Aga ta viidi haiglasse, ja kõik on korras.
Kui tema seisundit saab korras olevaks nimetada.

Tal on mälukaotus. Või noh, ta mäletab enda nime, teab, et meie oleme klassikaaslased, aga saarest ta ei mäleta midagi... ega ka sellest, et me koos oleme.

Ma julgesin lõpuks ka emale helistada, ta ütles, et see on täiesti inimesest olenev, kui kaua verekaotusest ja hapnikupuudusest tulenev mälukaotus kesta võib.

Ma ei saa aru! Kõik on nii kohutavalt sassis!
Miks see kõik just minuga juhtub? Miks ma ei oleks võinud jääda LA'sse ning selle reisi asemel oma pidusid edasi pidada? Mu elu oleks kuradima lill olnud. Noh, mitte päris, aga palju puudu küll ei oleks.
Aga ei, selle asemel ma olen mingi põrgu läbi elanud ja nüüd mu enda kutt ei tea, kes ma olen.

Mul hakkas pea valutama.

[Sponsored content]