Confessions: Nagu pihitoolis

[Matthew Stifler]

Matthew oli taas unenägudemaale rännanud, ning nüüd nägi ta, et läheb metsa, tolle allika äärde. See allikas, kus ta Sebastiani oli näinud. Memories... Lagendikule astudes nägi ta esimese asjana, et Sebastian on seal. Ta on elus! Matthew tahtis teda kallistama minna, aga enne, kui see juhtuda jõudis, lõi terve maailm pimedaks, ja poiss ärkas üles.
"Sebastian!" Matthew võpatas, ja vaatas ringi. Taibates, et see oli uni olnud, et ta on ikkagi laagris, et Sebastian on endiselt surnud, hakkas ta lihtsalt tühja koha pealt nutma.
Stifler oli jäänud läpakast filme vaadates magama, keegi oli selle tema põlvedelt öökapile tõstnud.

[Zane Wyman]

Zane oli voodis istunud ja enda läpakast filmi vahtinud, Matthew magas enda voodis. Kui poiss aga ülesse ärkas, karjatades Sebastiani nime, kergitas Z enda kulme ning ajas ennast voodist ülesse, minnes Matti juurde. "Eem, järjekordne halb uni?" päris Zane hoolivalt. Samas ka natuke armukadedalt.

[Matthew Stifler]

Matthew üritas rahulikumalt hingata, kui nüüd Zane tema juurde ilmus. Poiss hõõrus kätega enda nägu, et pisaraid pühkida, ning noogutas. "Seb..." sosistas ta, kui pilgu seinale kinnitas, ning seda üpriski hajameelselt vaatas. See oli nii tõeline olnud. Samas Stifler ei saanud aru, miks Sebastian, keda ta oli vaid neli korda näinud, neist ühel korral surnuna, talle nii hinge läks, tal õudusunenägusid tekitas ning üldse igalpool ette jäi. See tundus nii ebaloogiline. Matthew ju ei armastanud teda ega midagi. Ta armastas Zane'i, see oli ilmselge.

[Zane Wyman]

Zane ohkas raskelt ning istus Matti voodi servale. "Ma arvan, et nüüd oleks aeg SEE vestlus ette võtta. Ja sa tead, mida ma silmas pean." Poiss viis enda pilgu Stiflerile ning vaatas teda tõsiselt. Oli aeg, et Zane saaks teada kõik, mida tal vaja teada oli, et ta saaks Matti vajadusel aidata. Kahjuks ei teadnud ta, mis teda ees ootamas oli...

[Matthew Stifler]

Stifler võpatas, kui Zane need saatuslikud sõnad lausus. Poiss tõmbus veel rohkem eemale, toetades selja vastu seina, ning võttes kätega põlvede ümbert kinni. Ta toetas lõua põlvedele, ning vahtis seina. "Sa..." Stifler ohkas vaikselt. Ta teadis, et pidi seda rääkima. Ning see juhtub nüüd või ei kunagi. "Sebastian oli seal saarel. Ta... ma... kui sa koomas olid siis... me..." Stifler ohkas taas. "Me olime vahekorras." Küll ta aru saab. Millegi pärast oli Matthew'l raske viimasel ajal seksist otse rääkida. Veider. "Tema oli see, kes Trevori ja... ja... Patty ära vägistas ning neid kõiki ka piinas. Üks nendest. Ta ... siis ta suri ära, ma ei tea, kes ta maha lasi, ja me matsime ta maha." Stifler oli rääkinud pisukeste pausidega, aga õnneks Z ei seganud vahele. Poiss ohkas juba kolmandat korda ning vaatas nüüd Zane'i poole, pilgus segunemas ahastus, kurbus, kahetsus, hirm ja siiras armastus, nagu tavaliselt, kui ta Zane'i vaatas, temast rääkis või temast mõtles. Z oli ta selleks ajaks küll maha jätnud, aga see oli hale vabandus tema tegudele ja ta ei kavatsenudki seda välja käia. Aga nüüd... Stifler ootas kartusega neid sõnu, mis tähendavad seda, et nende suhe on läbi. "Ja ma olin Alice'iga ka, paar päeva enne, kui Pat ta vägistas," lisas ta siis hetke pärast kiirelt. Et mitte hiljem ebameeldivatel teemadel rääkida.

[Zane Wyman]

Zane neelatas raskelt, kuid vaikis terve aja, ta lasi Stifleril lihtsalt rääkida. Kui Matt viimaks rääkimise lõpetas vaatas Zane talle otsa. Ta ei teadnud ise ka, mis tunded teda valdavad. Kas ta oli vihane, šhokeeritud, kurb või ei olnud tal üldse mingeid emotsioone. "M, ma ei tea, mida öelda," lausus ta siis ausalt, üsna tasase häälega. "Ma olen vist šhokis." Zane tõusis püsti ning lükkas ukse lahti, korraks pöördus ta veel Matti peale. "Ma pean, pean seedima seda," ütles poiss. "Ma tulen tagasi." Zane kiirustas eemale. Ta pidi paar suitsu tegema ja saama üksi natuke aega mõelda. Ikka veel ei olnud emotsioone tulnud.

[Matthew Stifler]

Stifler ohkas vaikselt. Mida see seedimine õigupoolest tähendab? Tuleb tagasi, ning jätab maha? Stifler kartis seda. Siiralt kartis. Noormees loobus nüüd ka pisarate pühkimisest, vaid laskis neil üle põskede veereda, kui ust vahtis ning poisi naasmist ühtaegu kartis ja ootas. Z nägu ei olnud ju üldse emotsioone väljendanud, ning Matthew ei osanud midagi oletada.

[Zane Wyman]

Kulus umbes 45 minutit, enne, kui Zane tagasi tuli. Ta lasi uksel enda taga kinni langeda ja jäi ise sinna samma ukse ette seisma, vaadates nutma Matthewi poole. "Mul on kahju," lausu ta, "et selline värdjas inimene koos meiega sinna saarele sattus. Peab ikka tõeliselt haige mõtlemisega olema, et teistele nii liiga teha.. ja ma saan aru..me olime lahus, pole hullu. See on täiesti loomulik." Kuigi jah, Z ei saanud väita, nagu see ei oleks talle haiget teinud, kuid ta teadis, et saab sellest üle. "Nüüd on küsimus selles, kas sa suudad sellest üle saada, et me saaksime enda suhet normaalselt jätkata? Mina suudan." Zane ei oleks Matti maha jätnud, kui too ei oleks suutnud sellest üle saada, kuid palju kergem oleks olnud, kui ta suudaks enda elu jälle rööpasse ajada.

[Matthew Stifler]

Stifler hakkas tõesti juba närviliseks muutuma, kui Z tagasi ei tulnud, aga lõpuks uks avanes. Poiss rääkis hoopis teist juttu, kui Matthew oma peas oli suutnud kokku panna. "Ma..." Stifler jõllitas Zane'i täiesti uskumatult. Tõsiselt mõtleb seda kõike? Või on see mingi haige nali? "Ma ei tea, miks ma teda unes nägin, või miks ma temast hallukaid näen. Ma... olen temast ammu üle saanud. Meie vahel ei olnud midagi tõsist, lihtsalt... üheöösuhe, kui seda nii võib nimetada." Stifler turtsatas kibedalt. "Sa tõesti ei jäta mind maha?" Poisi kulm tõmbus kortsu, kui ta enda kinnastatud käsi silmitses, ning siis helepruunide silmade pilgu taas Zane'le suunas.

[Zane Wyman]

"Miks ma peaksin sind maha jätma?" küsis Zane. Kas Matt oli tõesti seda arvanud? Ilmselt vist oli jah. Z ohkas, kui Matthewi kõrvale istus ning tema käest kinni võttis. "Ma armastan sind..ja ma suudan leppida ning üle saada." Teda huvitas vaid see, et Matt teda ka armastaks ning talle enam nii ei teeks.

[Matthew Stifler]

Matthew suutis nüüd isegi naeratada. "Mina armastan sind ka. Ja ma ei tee enam nii..." vastas poiss. Kindlasti ei tee. "Aga ma pean sulle veel midagi rääkima." Kui juba ülestunnistamiseks läks. "Sa tead, et mul on astma. Mul on ka suhkruhaigus, aga veresuhkur on mul vaid pisut kõrgem, kui peaks olema. Mul on astmaatiline allergia näriliste karvade vastu ka. Mul on laktoositalumatus. Mul on allergia enamuste puuviljade ja pähklite vastu." See on palju. Laktoositalumatus tähendas seda, et poiss ei tohiks šokolaadi süüa, piimašokolaadi, aga need olid tema lemmikud. Koos tervete pähklitega. "Ma olen mõlemakäeline, sest murdsin kuueteistkümne aastaselt parema käe ja pidin õppima vasakuga kirjutama. Sa tead, et mulle ei meeldi ujuda. Aga tegelikult ma kardan vett, sest kui ma olin kaksteist, pidin ma peaaegu uppuma, veetsin kuus nädalat koomas ning käisin kaks nädalat taastusravil, et korralikult käima ja rääkima õppida." Stifler grimassitas. Seda ei teadnud veel keegi peale tema vanemate. Isabella ka ei teadnud.
Aga nüüd kõige raskema juurde. Stifler võttis dressika seljast, jäädes T-särgi väele, käes pikad ilma sõrmeotsteta kindad. Poiss sikutas kindad käest ning ohkas vaikselt, kui arme silmitses. Mõned olid vägagi värsked. "Need kõik ei ole mu kassi põhjustatud... ma olen ennast ise ka vigastanud. Meelega." Matthewi hääl värises pisut, kui ta neid sõnu ütles, kuigi ta sundis ennast tuimaks.
Nüüd oli ta aga peaaegu kõik välja rääkinud, mida Zane ei teadnud.

[Zane Wyman]

Zane kuulas ning iga sõnaga oli ta järjest rohkem masendunud. "Sul on kindlasti väga raske elu olnud," lausus ta nurkalt, hoides ikka poisi käest kinni. "Nii palju allergiaid.. sa ei tohiks ju siis šhokolaadi süüagi.." Zane vangutas pead, ta ei teadnud kuidas täpsemalt käituda. "Aga mille pärast sa ennast lõikunud oled?" küsis ta siis nukralt. Kuid Zane aimas, mida Matt tunda võib. Kui teda oli 3. klassis mõnitatud (3. klass oli Zane jaoks kõige raskem, sest seal oli 2 poissi, kes alles hiljem erikooli suunati), oli ka tema ennast lõikunud ning nädala ravil viibinud, õnneks oli ta sellest kiiresti üle saanud ning nüüd seda enam kordunud ei olnud. Zane aimas, et see lõikumine oli Sebastiani pärast. "Kas see on saare värgi pärast?" küsis Z veel. Ta ei oleks saanud iialgi sellisel raskel ajal Matti üksi jätta. Ka tema oli sellest nooremana vaid selle tõttu üle saanud, et tema parim sõber oli talle alati toeks olnud. Üksi oleks Zane ilmselt surnud juba.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas põgusalt. Raske elu, jah. Kuulnud küsimusi, kehitas Stifler õlgu. "Enamasti küll selle pärast, jah. Aga ma tegin seda ka varem," vastas poiss ebalevalt. Varem enda vanemate pärast, nüüd nii enda pere kui selle saare pärast. "Mu sünnipäev on kahekümne viiendal märtsil," lisas ta siis vaikselt naerma hakates. Zane ei teadnud ta sünnipäevagi! Kuid selle oli ta nüüd veetnud seal saarel. Esimene sünnipäev, mida ta ei tähistanud. Sad.

[Zane Wyman]

"Mina lõikusin ka ennast kunagi," lausus ta siis. "Sellepärast need õrnalt nähtavad kriipsukesed mul käte peal ongi." Need jäävad talle igaveseks, kuid neid ei olnud eriti märgatagi enam. Ainult siis, kui ta näiteks vihastas ja veresooned välja tulid, tulid ka armid paremini nähtavale. "Luba mulle midagi," palus ta siis. "Ära lõigu enam ennast. Tule räägi minuga lihtsalt, eksole?! Ma ju lubasin, et olen alati sinu jaoks olemas." Zane võttis Matti pea enda käte vahele ja suudles teda.

[Matthew Stifler]

Stifler oli märgatavalt armilisem. Mitte kõik polnud tema enda tekitatud. "Ma... üritan...?" vastas Stifler selle peale kergelt kulmu kortsutades. Tal oli lihtsam šilett kätte võtta ja enda veene nüsida kui kellegagi rääkida. Kuid siis juba Zane suudles teda. Matthew oli üliõnnelik, et poiss teda maha jätnud polnud. See oli... päeva parim uudis või midagi. Stifler asetas nüüd käe Zane'i kuklale, kui tema suudlusele vastas, ning teise käe jättis poisi põsele. Matthew ei kujutaks enda elu ette ilma Z'ta. Kuid jah, poleks raske teha ühte lõiget, mis ulatub sügavamale, kui peaks.

[Zane Wyman]

"Ma ütlen sulle nüüd midagi," lausus Zane läbi suudluse, justkui loeks Matthewi mõtteid. "Kui sa peaksid endale midagi tegema.. siis ma suren. Ja seda sõna otseses mõttes." Ning Zane ei teinud nalja. Vahepeal oli selline kaudne hirmutamine hea. Siis aga suudles ta poissi uuesti, nad vajusid voodile pikali.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas Zane'i sõnade peale vaevumärgatavalt. "Ma ei saa midagi lubada," ütles ta vastuseks, kui siis taas noormeest suudles. Ta võib ju rääkida, kui Z läheduses on. Aga kui ei ole, ei hakka ta otsima, vaid võtab parem lähima abivahendi. Või tegelikult, eriti abistav see polnud, aga siiski, valu aitas. Kui see oli mõõdukas. "Aga ma jätan meelde. Ja ei lase sul kusagile surra." Stifler muigas taaskord. Ta ei laseks Zane'l ära surra. Kindlasti mitte. Matthew kummardus uuesti poisile lähemale ja suudles teda nõudlikult.

[Zane Wyman]

Zane lasi sellel teemal jääda nii nagu ta on, võibolla saabki nüüd kõik viimaks korda.. oli ka juba aeg. Poiss suudles Matti kuumalt ning libistas enda käed tema riiete alla. Ühe püksi ja teise särgi alla.

[Matthew Stifler]

Keegi on täna heas tujus. Stifler muigas läbi suudluse, ning tema üks käsi leidis tee Zane'i pluusi alla, teine mängis endiselt toetavat osa, ehk oli voodil. Z suutis ta alati panna kõike unustama, juba oli Matthew unustanud selle, et umbes tund aega tagasi oli ta avalikustanud saarel juhtunu ning mõned minutid tagasi enamuse enda saladustest. Aga Matthew sellegipoolest armastas teda. Rohkem, kui midagi või kedagi muud. Poiss jätkas suudlust üpriski nõudlikult. Raske on sellisest kutist eemale hoida.

[Zane Wyman]

Zane teadis, et ta võis veidike liiga jõhker olla.. kuid vahel vajas tema ka kiiret tegutsemist. Ta tõmbas endal püksid jalast ja Mattil ka, samal ajal teda ka suudeldes. Kaelale ja suule. Ei läinudki kaua aega, kui juba olid nad jälle koos ning Zane unustas selleks hetkeks kõik mured ning probleemid, kõik oleks nagu korras olnud.

[Matthew Stifler]

Ning Stifleril, nagu tavaliselt, ei olnud sellistel hetkedel vägivallatsemise vastu mitte kui midagi. Ning üldse pisut karmima tegutsemise vastu. Matthew ei tajunud enam päris korralikult reaalset maailma, kuni nad enda tegevusega lõpetasid. Deam, that was good.

[Zane Wyman]

Zane vedeles voodil, silmad kinni ning lihtsalt nautis olekut. Sellistel hetkedel, nagu see, tundus, et maailm on hea paik ning kõik on korras.

[Matthew Stifler]

Stifler hingas sügavalt sisse, ning ajas ennast siis üles, ning hakkas riideid selga toppima. "Kas täna toimub ka siin midagi?" küsis ta lõpuks, kui voodile tagasi istus, ning pilgu Zane'i näole suunas.

[Zane Wyman]

"Jolene saatis enne smsi, et tema ja Hanna korraldavad enda kämpas mingise väikse olemise. Mis arvad?" Zane ajas ka endale riided selga, kuid hakkas siis kapist rätikut ja pesemiseasju ostma. Ta kavatses dušši alla minna.

[Matthew Stifler]

Väike olemine = alkohol. "Sa võid minna," ütles ta selle peale õlgu kehitades. Ta leiab endale tegevust küll. Selle tõenduseks võttis ta öökapilt oma läpaka, samas enda kõrvale saunalina asetades, sest kavatses peale Zane'i pesus ära käia. Vaat kui armas.

[Sponsored content]