Siis kui kukk ja koit olid läinud.

[Raymond Dice]

Kell võis olla kuskil üheksa paiku. Ehk isegi rohkem. Ja Ray põõnas rahulikult oma voodis. Teki oli ta pealt ära visanud, sest isegi ainult bokserite väel oli tal liiga soe. Trevor magas ka alles ja Chris oli kusagile kadunud juba. Näljarott läks sööma raudselt. Või laulma. Ray nägi magusaid unenägusid, lesides seal mingis ebaloomulikus asendis, mis tema jaoks loomulikult mugav oli.

[Trevor Farro]

Trevor nii häid unenägusid ei näinud. Ta vähkres ja siples voodis, kuni ta ärkas. Toas oli pime, ilmselt oli alles öö. Trevor ei näinud Chrisi, aga ta tundis kuti kätt ümber enda ja see rahustas teda. Trev pööras end ümber, näoga Chrisi poole ja vaatas naeratades teda, aga see polnudki Chris ja Trevori nägu vajus ära. See oli hoopis Pat ja ta polnud just kõige elusamal kujul seal. Tema klaasistunud silmad jõllitasid Trevorit. Kutt pööras end ümber, et voodist jalga lasta, aga seal oli Seth, samasuguse näoga. Trevor pistis kisama ja ärkas nüüd päriselt iseenese kisa peale üles. Ta surus mõlemad käed oma suule, et teisi mitte äratada. Väljas oli valge ja Chrisi polnud. Pisarad ronisid Trevori silmadesse jälle. Ta oli üksi seal.

[Raymond Dice]

See oli Ray jaoks parajaks äratuseks küll. Kutt võpatas ja üritas end ümber keerata, posatades seal sedasi väherdes põrandale. Okei, kukkudes rämeda matsuga põrandale. Aga mõte jäi samaks. "Mida kur..?!" alustas ta juba pahaselt, kui Trevori pisarais silmi nägi ja mõistis siis, mis lahti oli. Ja Chrisi polnud. Jee. "tere hommikust sullegi," sõnas Ray pahuralt. Ta oleks võinud jah vähe kaastundlikum olla, aga no.. aia. Kutt ajas end püsti ja istus voodiservale, hõõrudes käega üle näo.

[Trevor Farro]

Okei, ta polnud üksi, Ray oli ka seal. Aga ta oli pahur ja see ajas Trevi veel enam nutma. Kutt ajas end voodist välja ja kadus vannituppa, sulgedes ukse. Lukku ta seda ei pannud. Polnud harjumuseks või midagi. Viimasel ajal oli vannitoast saanud ta pelgupaik või midagi. Niipea kui tal oli vaja maailma eest põgeneda, ehk siis Ray eest, kadus ta vannituppa. Mitte, et talle vannitoad väga meeldiks, aga see vannituba seal oli vähe väike ja tundus üsna ohutu. Trevor istus põrandale maha, põimis käed ümber põlvede ja nuuksus vaikselt. Ta lootis, et see läheb kiirelt üle. Siis saab ta tuima näo ette manada ja end riide panna ja jalga lasta sealt kämpast, et Chris üles otsida. See oli vist siiani jubedaim unenägu, mida Trev eales näinud oli.

[Raymond Dice]

"No kurat.." pomises Ray ja ajas end püsti. Ai, kus ta tahtis väikest piripilli eirata, aga no.. süda ei lasknud. Kahju hakkas pisipõnnist. Ray sammus vannitoa ukseni ja koputas sellele vaikselt. Veesolinat polnud kuulda ja kutt julges ukse lahti lükata. Ja muidugi istus Trevor põrandal ja nuttis. Ray ohkas ja läks istus kuti kõrvale, vaikides hetke. "Halb uni?" küsis ta siis vaiksel ja kähedal häälel. Ilmselgelt ta keha ja kaasaarvatud hääl magasid alles.

[Trevor Farro]

Trevor ignoreeris koputust. Ehk läheb ära. Ei läinud, tuli sinna hoopis. Trevor hoidis hinge kinni, lootes, et nii nutt järgi jääb. Ta vihkas seda halamist juba, aga ta ei saanud absoluutselt mitte midagi teha. "Mhmh," mõmises ta nuuksatades. Ei, ta ei saanud hinge kinni hpides nutmist järgi jätta. "Sa ei pea siin.... istuma," lausus Trevor lause lõpus korra nuuksatades jälle.

[Raymond Dice]

"Ja kuulan pärast Chrisi sõimu, et ma sind külma südamega üksi jätsin? Ei, aitäh," lausus Ray. Noh, tegelikult polnud see päris õige põhjendus sellele, miks ta seal istus, aga siiski. Seda ta nüüd küll tunnistama ei hakanud, et tal Trevorist kahju oli. Tal ei peaks olema tegelt.

[Trevor Farro]

"Sa ei pea siin käsust olema," pomises Trevor. Ta suutis nuuksumise lõpetada. Oh kuidas ta soovis, et ta suudaks end oma tunnete eest jälle ülbuse taha peita, aga viimasel ajal ei õnnestunud see üldse. Trevor ohkas raskelt. Okei, tal savi ka, kui Ray juba oli seal, siis täitku oma ülesannet. Trevor vajus kutile kaela ja peidis oma näo vastu ta õlga. Muide, tähelepanek. Trev ei läinud enam endast välja, kui Rat talle vannituppa järgnes.

[Raymond Dice]

OT: "Rat". Thanks.

"Ma ei olegi," sõnas Ray kulme kortsutades. Noh.. Enda jutu järgi oli. Tolle eriti raske ohke peale viis kutt pilgu Trevorile ja siis vajus too talle kaela. Noojah. Ise ta end sellesse mässis. Ray pani käed ümber kuti, hoides siis teda seal sedasi oma käte vahel. "Tahad rääkida äkki?" pakkus ta.

[Trevor Farro]

OT: Oih. xD

"Sa ei saaks aru," pomises Trev. Nüüd tuli talle meelde, et kuna ta seal bokserite väel oli ja Ray käed tema ümber, tundis kutt ilmselt arme oma sõrmede all ja see pani Trevori jälle ohkama. "Ma nägin Patrickut unes," nuuksatas Trevor viimaks, suutmata vaikida. "Ja ta oli.... surnud," nuuksatas Trevor veel. "Ja siis Seth," lisas Trev aina rohkem nutma hakates. Äkki Chris selle pärast teda viimasel ajal Ray'ga üksi jättiski pidevalt, et ta ise enam ei jaksanud kuulata Trevi hala.

[Raymond Dice]

"Võib-olla mitte. Aga sul hakkaks parem," sõnas Ray vaikselt. Jeah, neid arme tundis kutt küll, aga nüüd, kus ta nendest teadlik ka oli, ei olnud see enam nii hirmutav. Kuigi samas pani mõtlema küll, mis seal saarel tegelikult juhtus. Ray vaikis hetke, seedides saadud infot. "Millised nad su unenäos olid? Kas nagu.. surnud samamoodi nagu päriselt?" uuris Ray ettevaatlikult, kulm kortsus. Kuidas seda nüüd seletada siis. "Ma mõtlen seda, et.. Vahel nähakse surnuid unes, sest surnud ise ilmuvad sinna ja tahavad sulle midagi teada anda näiteks," selgitas kutt. Mine tea, äkki olid Pat ja Seth.. zombid. Okei, kisub ajuvabaks.

[Trevor Farro]

"Nad olid surnud," kordas Trevor. "Ja ei liigutanud," lisas ta. "Nad olid surnud surnud," selgitas Trev veel. Tema ka ei osanud selgitada ja mida rohkem ta sellele mõtles, seda rohkem see teda nutma ajas. Vaevalt nad talle midagi öelda tahtsid, pigem oli see lihtsalt luupainaja.

[Raymond Dice]

"No siis.. Siis oli see lihtsalt halb uni," sõnas Ray. 'Jah, Ray.. Sellest said kõik aru juba. Peale sinu.' Kutt silitas õrnalt Trevori selga, kuid jättis käe paigale, tundes arme. Äkki tegid veel haiget või midagi.. "Kas sa näed neid tihti unes? Või üldse seda saart?" uuris Ray vaikselt.

[Trevor Farro]

"Jaa," vastas Trevor täpsustamata, mida ta täpselt unes näeb. Kui need olid õudukad, siis nägi ta tihtipeale kõike unes. Eriti neid sündmusi, mis punkris aset leidsid. "Sa tahad mu armide kohta küsida?" küsis Trev vaikselt nuuksatades. See oli üsna ilmselge ja parem oli vist rääkida, kui lasta inimestel oletada.

[Raymond Dice]

"Siis ka, kui Chris sinu kõrval on?" küsis Ray igaks juhuks. Noh, hommikul teda ju polnud.. Äkki mõjutas see midagi. "Sa ei pea rääkima, kui sa ei taha," lausus kutt vaikselt. Nojah, eks tal olid nende kohta küsimused tekkinud küll, aga valus teema siiski ju.

[Trevor Farro]

Trevor noogutas, see ei lugenud, kas ta magas üksi või kellegagi koos õudukad olid ikka, aga üksi oli hirmsam ärgata. Kui Chris hommikul tema kõrval oli, siis tavaliselt suutis ta end kiiremini maha rahustada. Trev ohkas. Armidest rääkimine polnud enam otseselt valus valus. Ta oli neist juba oma terapeudile rääkinud küll ja veel ja suuremad nutmised seoses nendega olid nutetud. "Need, mis mul seljal on, on piitsahoopidest," lausus Trevor üsna tuimalt, ta oli isegi oma pisarad kontrolli alla saanud.

[Raymond Dice]

Ray hammustas tugevalt huulde ja tõmbas instinktiivselt Trevori endale lähemale. "Ma ei saa aru.." sõnas ta vaikselt. Või siis ei tahtnudki saada. "Miks? Lihtsalt peksukottidena hoiti teid seal? Missugustel haigetel inimestel tuleb üldse mõte mingid õpilased kuskile punkrisse pista?" lausus Ray kergelt pead raputades. Haige lihtsalt.

[Trevor Farro]

"Ma ei tea," lausus Trevor vaikselt ja ohkas. "Nad tahtsid meie peal midagi katsetada. Mulle süstiti sisse midagi. Päevotsa olid krambid," pomises Trev vaikslt. Ta ka täpselt ei teadnud miks nad seal olid. "Minu piitsutaja oli Seth," mainis kutt vaikselt. Raymond sai Sethiga läbi vist. Ei tea. Ühed surfarid kõik.

[Raymond Dice]

"No kurat katsetagu enda peal seda paska," sõnas Ray ärritudes ja taipas siis kohe, et isegi tema võib Trevorit sedasi hirmutada. "Anna andeks.." pomises ta vaikselt. Ja siis läksid ta silmad üllatusest kolm korda suuremaks. Seda osa küll Chris maininud polnud. "Seth?! Seth oli nende seas? See ei ole võimalik."

[Trevor Farro]

"Nad tegid talle mingi ajuloputuse või midagi," lausus Trevor. Tema ka ju päris täpselt kõike ei teadnud. Osasid mälestusi aju vist blokkeeris ka. Ta ohkas raskelt. Toetas end mugavalt vastu Rayd ja sulges oma silmad. Kogu see peksmine ja piinamine oli talutav jututeema võrreldes selle vägistamisega.

[Raymond Dice]

"Kas ta sellepärast lasigi end maha?" küsis Ray vaikselt. Seda ta teadis ikka, kuidas nad surnud olid. Kuigi seda ta ka päris täpselt ei mõistnud, miks Patrick suri. Ray ju ei teadnud, et neil seal saarel mingi teema oli.

[Trevor Farro]

Trevor kehitas õlgu. "Seda ma ei tea," pomises kutt vaikselt. Ta kahtles, et asi ainult selles oli, sest Seth oli juba enne sassis omadega ju ja Chris oli ka midagi maininud. Samas ega see väga Trevori asi polnud ka, tema Sethiga ei suhelnud.

[Raymond Dice]

"Aga.." alustas Ray, kuid jäi siis vait. Niigi palju haavu lahti kistud juba. Kutt raputas kergelt pead, olgugi, et Trevor seda ei näinud. Kõik see tundus tema jaoks rohkem nagu mingi õudusjutt, kui reaalsus. Eriti reaalsus, mis oleks pidanud temaga juhtuma.

[Trevor Farro]

Trev oli nüüdseks juba üsna rahulik. Ray'st eemale ta siiski ei tõmbunud, siis võis ta ju uuesti murduda. Trevori silmad jäid samuti suletuks ja midagi rohkemat ta öelda ka ei osanud. Kui Ray midagi teada tahtis, küll ta siis küsis.

[Raymond Dice]

Ray tegeles samal ajal pingsa mõttetööga, silitades nüüd hajameelselt trevori käsivart. "Miks Patrick suri?" küsis ta viimaks ja hammustas taas huulde. Uudishimu tappis kassi või mis see ütlus oligi.. Noh, seda ta teadis, et kutti tulistati, aga.. Ülejäänu oli segane.

[Sponsored content]