Suitsupaus

[Matthew Stifler]

Stifler ärkas taaskord kusagil kella kolme paiku, ning avastas jälle, et voodi on tühi. Nojah. Ega ta ka ei viitsiks oodata. Poiss haigutas, ning tatsus siis peegli ette. Käib kah. Ennast esinduslikult riidesse pannud, ehk siis musta värvi teksad ja valge triiksärk, võttis noormees enda dressika, kuhu pistis riidekapilt inhalaatori, suitsupaki ja zippo, ning liikus lõkkeplatsi poole, et värske õhu käes üks kena suitsuke tõmmata. Ta ei tohiks seda teha, aga mis seal ikka.
Lõpuks sinna jõudnud, istus ta ühele pingile, ning süütas suitsu ja asetas dressika enda kõrvale pingile. Seda ei tohi ta kusagile ära kaotada, peab pidevalt kaasas kandma. Noh, esiteks võib tal külm hakata ja teiseks oli tüütu inhalaatorit käes tassida. Ning mingit väikest kotti ta ka ei omanud, mida kasutada võiks. Niisiis, tuli leppida dressika kaasas vedamisega.
Esimese mahvi tõmmanud, suunas Stifler pilgu lõkkesse, ning meenutas lõkkepidu, mis neil saarel toimus. Valusad mälestused, aga ometi sai kõik korda.

OT: Seesamune... Chandra.

[Chandra Blu]

Sellel päeval oli ilm võrreldes teistega veidikene jahedam, mis oli esiti neidisele hommikupoolikul lausa harjumatu, kuid viimaks elas ta selle siiski üle. Nüüd päeval avastas ta ennast jälle olukorrast, kus tal mitte midagi teha ei olnud. Lihtsalt. Seltskond viskas üle ja nii edasi.

Seega võttis Chandra suuna üle laagri jalutamisele, et leida mõni vaiksem kohake, kus saaks rahulikult ilma segamata mõne sigareti tõmmata, et keegi kaebama ei tuleks. Jõudes lõkkeplatsi juurde, mis päevasel ajal oli võrreldes õhtutega üsna rahulik ning vaikne paik, muigas neidis, nähes et ta ei olnud ainukene, kes sedasi mõtles.

"Terekest," sõnas Blu, ennast kergelt suitsetava noormehega samale pingile istuma libistades, samas taskust suitsupakki lagedale tuues ning sealt endale ühte sigaretti võttes.

[Matthew Stifler]

Stifler suunas pilgu tüdrukule, kes lähenes, ja naeratas kergelt, kui too temaga samale pingile istus. "Tere," lausus ta rõõmsameelselt. Paganama kena tüdruk. Matthew tõmbas mõtlikult suitsust järgmise mahvi, ning muigas siis omaette enda mõtete peale. Okei, tegelikult ta peaks hakkama selliseks, nagu majahaldjad, kes karistavad ennast kõige pärast, mida nad vähegi valesti teevad või mõtlevad.
No aga, Stifler ju üritas end tagasi hoida ja vähem flirtida. Mis ta sinna teha saab? Hea, et kõik vaid flirdiga piirduski...
"Kellega on mul au rääkida?" küsis ta mõne hetke pärast, kui pruunikate silmade pilgu taas neiule suunas. Üks laager või mitte, ega Stifler kõiki ju ei teadnud. Kuigi, alati võiks ta enda telefoni välja võtta ja sealt kõik välja uurida aga... viimasel ajal ei olnud Matthew selles tujus.

[Chandra Blu]

Chandra süütas enda sigareti ning tõmbas sealt paar lohutavat mahvi. Päev näis siiani olevat tema jaoks juba üsna pikk, nüüd kus tal oli tekkinud harjumus ammu enne kukke ja koitu üleval olla ning siiani polnud tal olnud ka erilist võimalust üheks korralikuks suitsupausiks. Mõne täiskasvanud juhendaja või vastutustundliku inimese silmad lasusid alati tema peal või tema läheduses.

"Võid Blu'ks kutsuda," vastas näitsik naeratades, kuuldes noormehe poolt tulevat küsimust. Tema silmad rändasid kutile ning ta vaatles teda hetke hindavalt, näol vildakas naeratus.

[Matthew Stifler]

"Meeldiv tutvuda," ütles Stifler kergelt muiates. Ta suunas pilgu taevasse, ning puhus siis suitsu välja. "Mind võid Stifleriks nimetada," lisas ta mõne hetke pärast. Jah, see nimetus oli talle endiselt külge jäänud, kindlasti nende poolt, kes saarel olid. Mõnele ta tõesti oli Matthew, aga väga vähestele. Seega ta ei vaevanudki ennast sellega, et peab reageerima kahele nimele. Ta oli Stifleriga piisavalt harjunud.
See mõte, et vähesed teda Matthewiks nimetavad, meenutas talle Miat, seda kena tüdrukut saarelt. Huvitav, mis temast sai? Stiflerile nagu ei meenunud, et too oleks koos nendega ära tulnud. Veider. Kuid samas, ta ei pööranudki peaaegu kellelegi tähelepanu, ta oli üliõnnelik, ning samas ülikurb. Tore oli muidugi tsivilisatsiooni naasta, aga samas oli raske maha jätta toda Stephenit, kes neile pidevalt šokolaadi jagas, Ameliat, Jamiet... Peter jäi ju ka sinna. Ning vist ka too rase Quinn. Ning Patricku, Sebastiani ja Sethi hauad... Stifler tahtis neid külastama minna.
Lõpuks ennast mõtetest välja ajanud, suunas ta pilgu jälle tüdrukule. "Kas laagripool ei toimugi midagi, et sa siin oled?"

[Chandra Blu]

"Meeldiv, Stifler," noogutas Chandra kergelt. Kui noormees midagi ei öelnud, vaid näis pigem omadesse mõtetesse sisenevat, liikusid tütarlapse silmad üle ümbruse. Lausa hämmastav, kui vaikne siin päevasel ajal oli, kui arvestada, määrdune rahvas siin õhtuti kohal oli. Vapustav. Tütarlaps tõmbas rahus enda suitsu.

Kui noormees viimaks küsimuse esitas, pöördusid Blu tumepruunid silmad temale tagasi ning ta naeratas kergelt. "Toimub," vastas ta naeratades, "Ma lihtsalt kasutasin juhust ning tulin siia. Kõige ohutum koht suitsupausi jaoks praegusel hetkel," selgitas neidis lihtsalt.

[Matthew Stifler]

Toimub? See seletab, miks voodi ja üleüldse majake tühi oli.
"Mis seal siis korraldatakse?" küsis poiss uudishimulikult. Ta ei olnud viitsinud minna vaatama, kas keegi midagi teeb ka või ei. Ilma tematagi piisavalt jama. Pealegi, ta polnud enam viimasel ajal nii energiline, kui tavaliselt. Võib-olla on selle põhjuseks tema üha sagedasemad astmahood. Minutiline hoog võtab ikka tõesti nõrgaks, nii et ta ei lihtsalt ei suuda ennast liigutada. Kuid ta pidi need üle elama, sest lämbumissurm ei olnud midagi, mida ta tahaks, ja pealegi oli tal inimesi, kelle nimel edasi elada. Saarel, eriti veel mõned päevad, oleks ta hea meelega ära surnud, aga siis ei tekkinud tal astmahoogu, ja ise ennast uputama ta ka ei läheks. Kuid Stifler oli tänulik, et ta elus oli.
Nüüd aga tõmbas Matthew uue mahvi, ning ootas tüdruku vastust. Äkki läheb vaatab ka.

[Chandra Blu]

Chandra silmad liikusid nüüd sinnapoole tagasi, kust kandist ta tulnud oli. Mitte, et tal oleks võimalik midagi näha või midagi. "Ma pole päris kindel. Mingisugused usaldus võistlused vist," vastas tütarlaps veidi ebalevalt ning tõmbas siis ühe pikema mahvi enda sigaretist, suunates oma silmad siis tagasi Stiflerile.

"Kui need oleksid väga huvitavad tundunud, ei oleks ma siia hiilinud," täheldas ta õlgu kehitades ning ennast veidike mugavamalt pingile istuma seades. "Või tahad kaema minna?"

[Matthew Stifler]

"Usaldus võistlused?" küsis Stifler kulmu kortsutades. Et kui palju keegi kedagi usaldab? Noh... ei olnud kedagi, keda Matthew usaldaks rohkem kui Trevorit, kuid Zane oli järjekorras täpselt teine.
"No ma ei tea. Oleneb, mida need endast kujutavad. Võib-olla vaatakski, mida nad teevad, või osaleks ka." Stifler kehitas õlgu, ja kustutas siis suitsu, surudes selle otsa vastu pingi serva ja viskas siis koni lõkkekohale. Äkki osalekski. See muidugi sõltuks sellest, kas Zane on seal, või ei. Kui ei ole, siis ta ei saaks ju osaleda, sest Trevor oleks ju Chrisiga, kui ta osaleks. Matthew ju ei teadnud.

[Chandra Blu]

"Nii neid vist nimetatakse," vastas Chandra õlgu kehitades. "Mingi paaride teema, kus üks on silmad kinni seotud ning teine peab teda ainult hääle ja sõnade abil juhendama, või midagi sellist," rääkis tütarlaps, vähemalt üritades selgitada. Talle ei olnud need kunagi erilist lõbu pakkunud. Juba näiteringis mitte.

"Kui soovid, mine," sõnas Chandra õlgu kehitades ning tõmbas rahulikult enda sigareti lõpuni, nipsates sealt osavalt viimse tuha ära ning visates koni Stifleri eeskujul lõkkekohale, et mitte üleliigselt ümbrust reostada. Selle poolt ta siiski ei olnud.

[Matthew Stifler]

Kinnisidumismängud, nice. "Tundub põnev," muigas Stifler, kuigi tema mõtted olid hoopiski mujal. Noh... vasakul? "Aga ma vist ikkagi ei lähe. Ma kardan, et ma ei leia nende inimeste seast teda üles," sõnas ta hetke pärast. Kui Zane seal on, siis ta ikkagi on seal palju rahvast. Aga mis seal ikka, neil on pikk-pikk aeg kinnisidumismänge praktiseerida, sadist, nagu Stifler on. Vaene Zane.
"Miks sa siis siia laagrisse tulid?" tundis Matthew mõne hetke pärast siirast huvi. Uudishimu tapab. Või siis mitte.

[Chandra Blu]

Chandra kehitas kergelt õlgu. Ise ta teadis. Neidis võttis enda pakist veel ühe suitsu ning silmitses hetke pakki, lugedes üle, kui palju sigarette veel alles on, enne kui uue süütas. Nikotiinik, nagu ta oli. Rahulikult paar mahvi tõmmanud, kohendas neidis vaba käega enda juukseid.

Küsimust kuuldes rändasid Blu silmad noormehele. "Kuna mu vanemad ei ole just eriti osavad minu ohjeldamisel ning nad arvasid, et kui ma siin olen, siis nad vähemalt teavad, kus ma olen," vastas tütarlaps lihtsalt, huulil muie.
"Ja sina?"

[Matthew Stifler]

Matthew oleks pidanud oletama, et saab vastuseks sama küsimuse. "Ma... ei oska öelda." Ta ei hakka suvakatele ju rääkima, et tema isa ähvardas teda ära tappa ning arvas omaenda poja nende perekonnast välja. Vähemalt ei pannud nad tema pangakontosid kinni ega võtnud korterit käest ära. Aga haiget tegi see jama ikkagi. Sitaks.

[Chandra Blu]

Chandra noogutas kergelt ühekorra peaga. Egas see vist nõnda võiski olla. Mõned olid siia tulnud üldse ennast leidma, mõned olid tulnud lõbupärast, mõned sooviga endas mingeid andeid avastada. Kuigi tütarlaps ei mõistnud tegelikkuses, miks põhimõtteliselt loobuda oma vabadusest minna suvel, kuhu tahes, et viibida suvelaagris. Ta ei mõelnud siin justnimelt seda konkreetset suvelaagrit, vaid üldiselt. Kuid jah. Inimesed olid erinevad.

[Matthew Stifler]

Stifler võttis pingilt enda dressika ja tõmbas selle selga, mis siis, et väljas oli tapvalt palav. Poiss võttis taskust suitsud, süütas ühe, ning pistis siis tagasi taskusse, jättes ka käe sinna, sõrmed ümber inhalaatori põimumas. "Kust sa siis pärit oled?" küsis Matthew vaikuse purustamiseks.

[Chandra Blu]

Chandra silmitses hetke enda sigareti hõõguvat otsa, enne kui ta uue mahvi võttis, selle tegevusega ka hetkeks vastamisega viivitades. "Prantsusmaalt," vastas tütarlaps viimaks kergelt muiates, enda sigareti otsast tuhka ära nipsates. "Kuid praegune alaline elukoht on L.A.," lisas ta naeratades.

[Matthew Stifler]

"Prantslanna, kui tore," muigas Stifler. "LA? Ma olen ka LA'st," lisas ta siis mõtlikult. Tema koolis see neiu igatahes ei käinud. Poiss tõmbas järgmise mahvi, ning silmitses mõne hetke lõket. "Kuidas sulle siis LA's meeldib?"

[Chandra Blu]

"Oui," lausus näitsik lühidalt, näol kerge muie. "Milline meeldiv kokkusattumus," sõnas Chandra, muie naeratuseks venimas, kuuldes et ka noormees on LA'st pärit. Muidugi ei pannud ta imeks, et nad kohtunud ei olnud. LA oli siiski suur linn. "Hm," mõmises Blu mõtlikult, kuuldes küsimust, "mis ma ikka ütlen. See on kodu," lõpetas ta õlgu kehitades. Mida muud ta olekski osanud vastata? Muidugi meeldis talle seal.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas taaskord, kui lõpetatud suitsu lõkkeplatsile viskas ning teise käe ka taskusse pistis. "Home is where the heart is," ütles Matthew vaikselt, peaaegu nagu omaette. Noh, tema kodu oli siis kusagil koos Zane'ga, sest Z'le kuulus Stifleri süda. Täielikult ja ilma igasuguste kahtlusteta. "Prantsusmaast puudust ei tunne?"

[Chandra Blu]

"Vahel," tunnistas Chandra ausalt, enda suitsu vastu pingi äärt ära kustutades. "Kuid ma käin seal endiselt vahel," lisas tütarlaps õlgu kehitades, "seega ei ole see igatsus nii hull." Blu viis oma tumedad silmad Stiflerile. "Oled sa kunagi Prantsusmaal käinud?" esitas ta seekord ise küsimuse.

[Matthew Stifler]

Nojah, kodu tuleb ikka külastada. Kuigi Stifler elas endiselt LA's, ei käinud ta enam enda vanematekodus. Ta saaks peksa seal. Hah. "Ei ole," vastas Matthew ausalt. Läheks, aga veel käinud polnud. Ta polnud üldse palju reisinud. Suurbritannia ning Austraalia ja Uus-Meremaa olid kaugeimad kohad, kus ta käinud oli.

[Chandra Blu]

Chandra noogutas kergelt selle peale, alahuul veidikene prunti tõmbumas. Kui ei olnud, siis ei olnud, sinna ei saanud midagi parata. Muidugi ei hakanud tütarlaps mainima, et ta soovitaks seda siiski või midagi säärast. See oli inimese enda asi, mis punkte ta oma elus läbida tahtis. Ning neidisel endal oli neid üsna korralikult kogunenud.

[Matthew Stifler]

"Sulle meeldib reisida?" küsis Stifler siis vaikuse vältimiseks. Talle küll meeldis. Või vähemalt enne seda intsidenti. Aga selliseid asju juhtub kord aastas, kui sedagi. Siiski oli Matthew pisut kartnud, kui neid sealt päästma tuldi.

[Sponsored content]