Melanie ootab külastajaid!

[Melanie Armstrong]

Melanie oli juba ühe öö haiglas veetnud ning juba oli tal sellest kohast täielikult kopp ees. Tahaks praegu joosta, kuid sellest võis ta hetkel ainult unistada. Võib-olla ongi parem püsida haiglas, mitte olla teistele pidevalt jalus? Samas tahaks värsket õhku ka.. Siinses palatis paistis pidevalt päike sisse ning tal oli koguaeg väga palav. Neidisel oli ka ema eelmise päeva õhtul jõudnud, koos mingi hulga riiete ja kommikarpidega.. Praeguseks oli neiu ema ilmselt hotellis, kuhu Mel ta saatis, sest haiglas ööbimine ei tulnud tema jaoks mõttessegi. Niisiis oli tüdruk praegu haiglavoodis, oli alles hommikune aeg ning tema pudrukauss seisis tema kõrval oleval kapil. Sees oli ainult pisut songitud toitu.

[Matthew Stifler]

Stifleril oli möödunud järjekordne väga ebamugav öö, ning nüüdseks oli poiss lõpetanud kolmanda suure kohvitopsi tühjendamise. Prügikasti otsides sammus ta mööda koridori edasi ja viskas topsi siis minema, kui selle leidis. Koridoris, kuhu ta sattunud oli, ringi vaadanud, meenus talle Stella jutt, et Melanie on kusagil siin. Hmm... Stifler astus infolaua juurde ning küsis siis, kus neiu täpsemalt on. Palati numbri saanud, tatsas noormees sinnapoole, koputas uksele ja astus vastust ootamata sisse. "Heips," tervitas ta tüdrukut enda mitte just eriti korralikust välimusest hoolimata üpriski entusiastlikult. Esimene kord, kui nad saarel kohtusid, oli Stifler peaaegu samasugune välja näinud.

[Melanie Armstrong]

Kui uks avanes, arvas Melanie kohe, et nüüd tuleb mõni õde, kes koheselt pahandama hakkab, et neidis oma pudru ära pole söönud, kuid nähes seal hoopiski Stiflerit, üllatus ta täitsa. Positiivselt muidugi. "Hei," naeratas ta ning viis pilgu üle noormehe välimuse. "Vot sellist Stiflerit ma mäletan," muigas ta, kuid tõsines siis pisut. "Mis lahti?"

[Matthew Stifler]

Muidugi ta mäletab sellist Stiflerit. Matthew muigas lõbustatult ning istus siis voodi kõrvale toolile. "Zane'l on mälukaotus," kehitas ta kergelt õlgu ning silmitses tüdrukut. "Ja mis sinuga juhtus? Enekakatsetajad mul siin koos." Zane, Stella, Melanie... Okei, Stella polnud eriti oluline tüüp, aga Zane oli, ning Melanie oli palju koos nende kõigiga läbi elanud, seega võis tema ka tähtsaks lugeda.

[Melanie Armstrong]

Mälukaotus? Aii, see oli tuttav asi Melaniele. Vaene Zane, kes ei mäleta midagi ja vaene Stifler, kes peab seda taluma.. "Noh, päris enesetappu ma siin nagu ei plaaninud," lausus tüdruk kergelt muiates, "kuigi see pealtvaatajale nii tunduda vist võis. Ükski normaalne inimene täiesti ette vaatamata üle autotee ei tormaks väga.. Aga noh, mis mul ikka juhtus. Auto alla jäin."

[Matthew Stifler]

"Nja, Stella rääkis sama juttu," ütles ta kergelt pead kallutades. "Ikkagi kõik satuvad haiglasse. Mul on tõsiselt nendest valgetest seintest juba kõrini." Stifler muigas kergelt. "Miks sa söönud pole?" küsis ta siis hetke pärast, kui pilgu neiu toidule viis. Ega see haiglatoit nii halb ka polnud.

[Melanie Armstrong]

Aa, ta on rääkinud Stellaga. No siis vist ei oel imestada, et Stifler tema haiglas olekust teab. "Sa räägid umbes nii, nagu sa pole haiglast juba pikemat aega välja saanud," lausus tüdruk noormehe teise lause peale, kuid mõtles siis hetke. "Samas sinu välimust vaadates, ongi vist nii.." Isver, kas Matthew oli koguaeg haiglas Zane' pärast ööbinud? Vau, nende suhe oli vist päris tõsine. Söömise toidu kohta vastas ta: "Mul ei ole isu."

[Matthew Stifler]

"Jah... ma olen väljas käinud ainult mõned korrad." Noh, ta tõi oma auto laagrist ära, ning kaamera, mis tal süles oli praegu. Ja suitsu käis ka ostmas paar korda. Ning Matthewi välimus, kui ta ka oleks laagris, siis tal poleks üldsegi mitte tuju ennast korda teha. "Ei ole isu? Hm. Midagi paremat ei taha? See puder tegelikult näeb päris halb välja." Nagu Matthewgi, heh.

[Melanie Armstrong]

Ainult mõned korrad.. Umbes sama, mis mitte üldse. "Ma üldiselt ei söö üldse hommikust. Põhiliselt ainult kohvi. Aga seda nad mulle ei anna." Melanie muigas kergelt lõpus. Kiusasid need arstitädid. Valuvaigistit ei andnud siis, kui Mel tahtis, kohvi nad ei toonud.. "Aga räägi mulle. Kui tõsine värk Zanega on? On täielik null peas?"

[Matthew Stifler]

"Ma võin sulle tuua kohvi," muigas Stifler selle peale. Nii tõsine Melanie seisund ka polnud, et ta pisukest kohvi juua ei võinud. Ning Stifler teadis nendest asjadest päris palju. Kuulnud küsimust, raputas Matthew pead. "Mitte päris... ta ei mäleta saarest midagi. Tähendab, et teab, et me pidime Hawaii'le minema, aga hilisemast ei mäleta midagi. Ta pidi mind nähes ka šoki saama, et kas me oleme sõpradeks saanud..." Stifler naeris rõõmutult. Sõbrad.

[Melanie Armstrong]

"Oh, viitsiksid sa?" küsis Melanie naeratades üle, kui Stifler pakkus, et ta neidisele kohvi tuua võib. Samas, kui Matt siiski viitsinud ei oleks, poleks sellest ka midagi olnud. Ta kuulas noormehe jutu Zane' kohta ära, vangutas neidis pead. Saar ja peale seda olid täpselt see ajajärk, kui tal Stifleriga midagi arenema ju hakkas.. Suht julm. "No kui ta juba enamus ajast oma elust midagi mäletab, siis on ehk suurem tõenäosus, et tal üpris kiirelt mälu tagasi tulla võib. Ehk mälu hetkel lihtsalt blokib seda halvemat osa elus.."

[Matthew Stifler]

"Viitsiks. Ma varsti toon." Stifler ise oli juba piisavalt palju kohvi joonud. Varajase hommiku kohta oli ta päris energiline. "Ega kõik sellest halb polnud," lisas poiss siis pisut masendunult. Tema küll ei leidnud, et kõik sealt halb oleks. Stifleril endal oli seal vist siegi halvemaid asju juhtunud, kui Z'l. Kuigi jah, tüüp oli koomas vahepeal. Ning koomasolek on haige. Been there, done that. "No ma loodan, et ta saab enda mälu tagasi. Sinul ju tuli tagasi."

[Melanie Armstrong]

"Nojah, ma muidugi ei mõtlegi päris kõike.. Seal hakkas teil ju asjad arenema ka, nii et ma usun, et Zanel on ka häid mälestusi saarest." Erinevalt Melaniest; temalt mattusid kõik alguses olnud head mälestused täiesti mutta. "Kindlasti tuleb. Ses suhtes, et Trevoril tuli ka ju mälu tagasi. Vist.. Vähemalt siis, kui ma teda 4. juulil nägin, tundus kõik korras olevat."

[Matthew Stifler]

"Novot." Stifler muigas kergelt, ning suunas pilgu kaamerale. Mhh. "Trevoril on mälu tagasi, jah. Ning kõik korras? Kui sa ütled, et sinu nägemise pärast oksendama minek on hea märk, siis... nojah." Veider oli tegelikult küll, et Alice ja Trevor niimoodi reageerisid.

[Melanie Armstrong]

Melanie muigas kergelt selle meenutuse peale. "Nojaa, võib-olla ta organism jah ei talu mind, kuid üldiselt paistis kõik normis olevat. Vähemalt enne, kui ma lähemale astusin." Ega ta ju ei teadnud, mis neil siin laagris toimunud on. Mingid imelikud kõlakad käisid, aga ta ei pööranud neile tähelepanu. Vähemalt ei olnud temast endast veel rääkima hakatud.

[Matthew Stifler]

"Jah, ta magu näeb sind, ja hakkab kohe toitu välja ajama, kui sa lähedusse satud," muigas Stifler selle peale lõbustatult. "Aga ta muidu päris korras jah." Vähemalt siis oli, kui Matthew teda viimati nägi, ja see oli masendavalt ammu.

[Melanie Armstrong]

Melanie naeris kergelt selle Stifleri esimese lause peale. Kes teab, äkki oligi nii? Elaksid nad ulmemaailmas, oleks see vähemalt normaalne. Eks Mel ise oli üpris hirmuäratav ka ju. "Siis on tore," naeratas ta. "Ja kas Christeril ja Alicel ka kõik korras on? Alicele ei mõju ka ma päris hästi vist. Minestas, kui välja ilmusin."

[Matthew Stifler]

"Christer on ka täitsa korras. Ning Alice... ma ei ole teda näinud peale seda päeva, aga varem oli ta päris korras. Kuigi ma arvan, et ta valetas mulle nii mõnegi asja kohta," ütles poiss kergelt muiates. "Aga eks ta ise teab." Üldiselt oli neiuga siiski kõik korras.

[Melanie Armstrong]

"No olgu peale. Peaasi, et midagi hullu lahti ei oleks. Siis oleks täitsa jamasti." Samal hetkel tuli palatisse sisse õde, kes, agu arvata oligi, pahandama hakkas, et miks Melanie pudru ära söönud ei ole. Naine andis söögi neidise kätte ning, käskinud kõik ära süüa, lahkus palatist. Mel muigas kergelt ning viis pilgu Stiflerile. "Putru tahad?"

[Matthew Stifler]

Jap. Stifler silmitses õde, kes oli süüa tooma tulnud ning muigas omaette. "Ma ei söö putru," teatas noormees, kui Mel küsis, kas ta putru tahab. Jap, Stiflerile ei meeldinud pudrud. "Aga ma võin sulle nüüd kohvi tuua. Tahad?"

[Melanie Armstrong]

"No kuule, mis mees sa siis oled, et putru ei söö? Pudru teeb ju tugevaks," lausus Melanie muiates ning võttis väikese osa pudrust lusikale ja pani suhu. Väkk. Tüdruk krimpsutas nägu ning pani lusika kaussi tagasi. "Kuule, võiksid küll," vastas ta, "ning kas sa oleksid nii kena ja võtaksid mu pudru ka kaasa? Võid selle kuhugi ettejuhtuvale kapile jätta." Tüdruk muigas kergelt. Hiljem põhjenda siis, kuhu kauss kadus. Aga see on suva.

[Matthew Stifler]

"Kui see tugevaks teeb, nagu sa väidad, peaksidki sa ainult putru sööma," vastas Stifler selle peale ja ajas end püsti. "Oki." Stifler võttis kausi ning enda kaamera ja tatsas ruumist välja. Kausi viis ta sinna köögimoodi kohta, ning siis sõitis ta liftiga kohvikusse. Sealt ostis ta kaks suurt topsi tavalist kohvi, ta oli unustanud küsida, millist tüdruk täpsemalt tahab, aga ehk ikka joob, ning läks tagasi üles. "Ur welcome," ütles ta, kui oli tagasi palatisse jõudnud ja ühe topsi Melaniele ulatas. Ise istus ta tagasi toolile ning asetas enda topsi öökapile, peale sellest lonksu võtmist. "Ma teen sinust nüüd pilti," teatas ta hetke pärast, kui kaameral katiku eest võttis ning selle tõstis, et Melanie pildipeale püüda.

[Melanie Armstrong]

Jaa, peaks, aga ei tahtnud. Ja ei kavatsenudki. Õnneks Stifler siiski võttis pudru kaasa ning saatnud noorukit pilguga kuni ta uksest välja läks, viis ta silmad aknale, kust endiselt päikest sisse paistis. Seal tahaks praegu olla.. Kui Matthew kord tagasi tuli, viis tüdruk pilgu temale ning naeratas koheselt teda nähes. "Aitääh," sõnas ta, kui kohvi vastu võttis ja sellest lonksu jõi. Mm.. Pildi tegemise peale hakkas ta aga koheselt protseteerima: "Kuule, ou! Ma olen siin täiesti sassis peaga ja nägu on veel kriimuline ja ma ei sobi ju nii pildi peale!" Okei, juuksed olid sassis küll, aga nägu oli neiul täitsa ära puhastatud, nii et kriime väga näha igatahes ei olnud.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas lõbustatult ning klõpsas tüdrukust paar pilti. "Saadki mälestuseks jätta," ütles ta rõõmsameelselt, kui enda kohvitopsi võttis ning sealt paar lonksu jõi. Njämma.

[Melanie Armstrong]

"Mh, sa oled paha," lausus Melanie, kui Stifler teda siiski pildistas, viies näole mossis ilme. Üsna pea aga asendus see siiski kerge muigega. "Jaah, eriti tore meenutus. "Päev, mil jäin auto alla. Tore aeg, tore aeg"."

[Sponsored content]