Re: Every day I SHOCK!! Every night I SHOCK!!

[Melanie Armstrong]

Tore seegi.. Melanie sulges silmad, kuni Stella talt kohe midagi küsis ja ta need uuesti avas. "Ma nägin, et sa põrkasid autoga kokku ja tahtsin sinu juurde tormata, kuid mingi nolk jõudis enne seda mulle otsa sõita," vastas ta rahulikult.

[Chris White]

Christopher oli oma telefonikõnega ühele poole saanud ning naases nüüd palatisse. ''Arst rääkis veel midagi?'' küsis noormees, libistades samal ajal telefoni taskusse tagasi. Taas toolil istet võtnud, suunas Chris oma pilgu korda-mööda Stellale ja Melaniele.

[Melanie Armstrong]

"Mitte midagi erilist, välja arvatud see, et mina pean mõnda aega tooliga ringi kimama," vastas neidis Chrisile. Fun, fun, fun!

[Stella Fortier]

Stella vaikis. Melanie' vastust kuuldes, muigas Rache. "Noh.. mõtle.. vähemalt on sul õigus suuremat teenindust nõuda," nentis S. Tema näiteks küll oleks seda nõudnud. "Ja üks kogemus rohkem. " lisas Rachel. Eeehh.. mis ta teeb nüüd? Tahaks juba minema siit. Nad võiksid kiiremini oma tagumikke liigutada.. need töötajad, I mean.

[Melanie Armstrong]

Melaniele ei meeldinud teenindus. Talle ei meeldinud ka tegevusetus. Ja tänu nendele ei meeldinud talle kohe kindlasti mitte mõte olla ratastoolis. "Sina hakkad mind sel juhul ringi kärutama," lausus ta muiates.

[Stella Fortier]

"Kui mu armas valvur mind vahepeal üksi jätab, siis igakell." naeratas neidis, viies pilgu Christopher'le ning tegi huultega musiliigutuse.. Tal polnud mittemidagi selle vastu, et Melanie'd ringi kärutada. Aga tõenäoliselt oleks see lõppenud sellega, et nad mõlemad veel vigasemad on. See poleks enam 'kärutamine' olnud, vaid 'rallitamine'.

[Chris White]

Christoper jälgid tütarlaste jutuajamist, ise aegajalt muheledes. ''Ega me koguaeg üksteise seljas ka elada ei saa,'' lausus noormees, andes märku, et temal pole selle vastu midagi, et sweetie Melanied kärutab.

[Stella Fortier]

Stella turtsatas lõbusalt. "Annad mulle siis teada, eksole Melanie-tibu, kui sul kärutajat vaja läheb," sõnas neidis, viies pilgu Mel'le.
Mõne aja pärast , nonii viisteist minutit, tuli õde, kellel olid käes paberid, S' riided ja mingine telefon. Telefoni toimetas ta Melanie'le ning oma paberitega pöördus vanem naisterahvas Stella ja Chris' poole. Ta andis ühe retsepti noormehe kätte, ja seletas, et see on põletikuvastane salv haavadele. Riided oli ta juba ennem Rache' voodijalutsisse asetanud ning pöördus seejärel uuesti Melanie' poole. "Valuvaigistit ei vaja?" küsis ta sellisel leebel toonil.

[Melanie Armstrong]

Melanie naeratas. "Kindlasti annan," lausus ta. Kohe peale seda tuli sisse õde, kes talle ta mobiili ulatas, mille ümber ka neidise kõrvaklapid olid. No lõpuks ometi. Ta toppis juhtmed telefoni otsa ning pani seejärel klapi omale kõrva. Kuna ta aga kätt väga hästi liigutada ei saanud, tegi ta seda ülimalt ettevaatlikult. Valuvaigisti küsimuse peale, vastas ta: "Vajan," ning hakkas oma telefonis näppima, avastades aga, et tal on üksteist vastamata kõne. Kõik emalt. Wow.

[Stella Fortier]

ot: damnet.. x( , haiglavoodirallit ei saagi x(

Rachel naeratas õrnalt, kui õde asjad tõi ja neidis nüüd põhimõtteliselt nagu ära minna võis. Riided, mis too vanem naisterahvas tõi, olid mustad ja üsna katkised. Need maanduvad kohe esimeses prügikastis. Selleks käisid ennem Hannah ja Claudia ning tõid selle kotikese (,kus tuttuued riided sees on). Stella ajas ennast istukile ning jõllitas tükkaega voodijalutsit.
Haiglaõde noogutas(ot2: klassiõde - Ha-ig-la-õdeee. Haiglaõde. Õde.. haigla. Haiglal on õde. ... tegelikult ei ole.. 8D). "Jah, kohe." vastas ta sõbralikult ning kadus viieks minutiks (ot3: klassiõe sõnade järgi kaovad haiglaõed viieks mutiks XD). Tagasi tulles oli tal käes topsik veega ning plastkorgi moodi pisem tops, milles tablett oli. Need Melanie'le ulatunud, läks õde tagasi Rache' juurde, kes endiselt voodijalutsit jõllitas ja sealjuures jumala psühho välja nägi ning võttis talt ära tilgutid. (Mel' on ka need kahtlased tilgutid).

[Melanie Armstrong]

Melanie võttis topsi kätte ja kerge pingutusega kallas tableti selle seest suhu, neelates seejärel alla. Ta pillas topsi maha ning asus uuesti oma telefoni kallale, helistades emale. Telefon jõudis ainult korra kutsuda, kui paanikast tulvil naisehääl telefonist vastu kostus. Koheselt hakkas tema ema küsimustega pommitama. "Ema, ema.. rahune, palun," pomises ta kõigepealt. Kõrvaklapid olid selleks vajalikud, et tal oli raske kätt kõrva ääres hoida, nii et ta sellega end vaevama ei peaks. "Minuga on kõik korras.. Või noh, tähendab.. Mitte päris." Koheselt tulid uued küsimused nagu lumelaviin mäest alla. "Jaa, rahune. Las ma nüüd räägin.. Nii. Noh, ma nagu jäin auto alla.." Järjekordselt segati ta jutule vahele. "Ei! Ära tule! Pole vaja. Mul ei ole tegelikult hullu midagi.. Ainult noh.. mõni luumurd ja nii.." Meli ema hääl valjenes ja muutus paanilisemaks. "Ema, rahune! Ei, sa ei pea tulema.." Neidis jätkas ema rahustamist ja tema keelamist siia tulema, kuni naine lõpuks rahunes ja nad mingi hea kompromissi leidsid. Tüdruk küll ei saanud vältida ema kohale ilmumist, kuid vähemalt lubas naine, et ei tule suure kisa käraga, vaid lihtsalt, et üle vaadata ja muud sellist. Yeah, right. Kui nad olid veel mõnda aega rääkinud, lõpetas Melanie kõne. Ta ohkas sügavalt ja sulges silmad. Nüüd võiks magama jääda..

[Chris White]

Christopher tõusis toolilt, olles märganud et Rachel võib hakata end haiglast välja sättima. Vahepeal kuulas ta ka Mel'i kõnet, manades selle peale näole ühe põgusa muige. Emad, emad.. Chris ootas, kuni sweetie tilgutitest vabastati ning tüdruk end riide toppis. ''Sa tahad laagrisse tagasi minna?'' küsis Christopher, käed rinnal risti ja pilk Stellal.

[Stella Fortier]

Selle aja sees, kui Melanie telefoniga rääkis, võttis Rache endale selle rõveda haiglakuue ära ning võttis tollest kotist riided ja pani need selga. Too jakk oli hea, kuna selle varrukad nii vabad olid ning kips mingit probleemi ei valmistanud. Riietamine ühe käega ei olnud tegelikult eriline probleem.
Selle rõveda haiglakuue voodisse pannud, veel prillid ette ja müts pähe ja valmis ta oligi. "Jah, kohe, kallis," noogutas neidis ning astus siis Mel' juurde. "Sul ei ole vist mu numbrit.." alustas ta.

[Melanie Armstrong]

Melanie avas silmad, kui Stella talle lähemale astus ja midagi küsis. "Ei, vist mitte," lausus ta aegamisi. Nad olid üpris pikka aega tagasi kohtunud ja unustanud peale seda telefoninumbreid jagada. Tänu sellele ei olnudki neidist temast juba üsna pikka aega kuulnud.

[Stella Fortier]

"Aga, tahaksid? Et kui sul midagi on, saaksid mulle helistada." sõnas S sõbralikult. "damn, I'm getting soft.." pomises ta. "Ma aitaksin heameelega," naeratas neidis.

[Melanie Armstrong]

"Jaa, tahan küll," naeratas Melanie ning võttis telefonilt taas klahviluku pealt, olles valmis Stella telefoninumbri sisestama.

[Stella Fortier]

Stella ütles rahulikult enda numbri, et Mel jõuaks selle sisse trükkida. "Ole lahke," lisas ta lõppu.

[Melanie Armstrong]

Melanie trükkis numbri enda telefoni, salvestas Stella nime all ära ja naeratas siis. Ta võttis endalt kõrvaklapi peast ja keeras juhtme ümber telefoni. Seejärel sulges ta silmad ja lausus: "Ma nüüd jään tuttu. Head ööd," ja üsna pea ta magas.

[Stella Fortier]

"Headööd," naeratas Stella ning pöörast pilgu siis Chris'le. "Me võime ka nüüd minna." sõnas neidis, kallima juurde kõndides. Ta võttis koti, kus tema riided olid olnud ning toppis nood katkised riided sinna. "Võta kapilt mu mölafon ka, palun." lisas S ning siis tuli sisse too õde, kes siis ennemgi käis. Ta oli unustanud selle lehe, mis alati antakse, et mis viga oli ja värkisärki. Ühesõnaga, leht, mis tõendas Stella haiglast väljakirjutamist. Selle S'le andnud, lahkus ta taas.
"Jah.. nüüd võime minna.." kordas Rachel enda sõnu, veidike lõbusamal toonil.

[Chris White]

Christopher jälgis tüdrukute jutuajamist, ise samal ajal õrnalt muheledes. Ta mõtles sellele, kui vaevaliselt noormees ise Stella numbri oli saanud. Nojah, ega ta selle pärast nüüd küll väga ei pingutanud, sest nad olid ju näitsikuga koguaeg koos, aga võrdlemisi kaua aega võttis selle numbrirea saamine aega küll. Võtnud öökapilt Stella palve peale tema mobla, liikus ta neidise kõrvale. ''Aga palun,'' ütles Chris, ulatades selle siis Rachelile, pilk saatmas lahkuvad medõde.

[Stella Fortier]

Stella pistis telefoni teksaste taskusse ning ajas siis ennast kikivarvukile, vasakule jalale peaaegu üldse toetumata. See oli siiski põrutada saanud ja oli üsnagi valus. Surunud kallima huultele ühe väikse musi, andis ta C'le selle väikese koti, kus ta katkised riided asetsevad, põimis ta nende sõrmed (S seisab C'l paremal pool) ja nad lahkusid.
Kuna Rache' jalg oli põrutada saanud, nagu öeldud, ja see valu tegi, oli ka liikumine valu. Selle aja, kui ta haiglas oli, üritas ta käia võimalikult normaalselt, ilma lonkamata, aga see kahjuks eriti hästi õnnestuda ei tahtnud.
Kui nad aga haiglast välja said ja välisuksest veidi eemale astusid, "Ffffffffffuck.." sõnas ta piisavalt valjult, et vaid lähedal olevad inimesed teda kuuleksid. "Putsi, raisk. Valus on. " torises Stella sinnaotsa. Nad olid seisma jäänud ning Rache toetas keharaskuse rohkem paremale jalale. "Me lähme taksoga, eks?" uuris ta, eirates seda, et nad tegelikult veel apteegis käima peaksid ja selle neetud retsepti ka välja võtma.
Mõni hetk hiljem kõndis mööda kodutu väljanägemisega tädi. Stels võttis C käest selle pisikese koti ja andis selle sõbraliku naeratuse saatel kodutule. Neidist tänati.

[Chris White]

Christopher võttis Racheli musi hea meelega vastu, manades näole õrna naeratuse. Ta võttis ka näitsiku koti ja põimis oma näpud S'i omadega. Nooruk ei osanud tütarlapse valutava jala peale esialgu mõeldagi, aga tuli selle peale alles siis, kui oli Racheliga haigla ette jõudnud. Noormees ei teadnud alguses, mida teha, aga kui Stella oli Chrisi käes oleva koti ühele kodutule andnud, tõmbas Christopher Racheli endale ootamatult sülle. ''Mina olengi su takso, musi,'' muigas noormees, liikudes näitsikuga enda auto poole. ''Jääd autosse praegu, ma lähen käin ruttu apteegis ära,'' lausus Christopher, avades kõrvalistuja poolse ukse ja asetas näitsiku sellele siis istuma.

[Stella Fortier]

Rachel kiljatas, kui Christopher ta sülle võttis, kuid turtsatas siis naerma. Ta oli nagu väike tita seal Chris' süles. Damn.. she didn't like it. Aganoh, vähemalt oli transport missugune. Ilus ja kena ja seksikas ja ainult tema oma. Inimesed vaatasid neile natuke viltu, kui Stella kiljatas, aga pöörasid peagi pead ära.
Jasiis jõudsid nad kallima auto juurde. Right.. see, et Stels seda ei oma, ei tähenda, et teised seda ei oma.
"Jah, issi.." naeratas neidis armsalt, kui Christopher käskis tal autos olla.

[Chris White]

Christopher muigas, eemaldades oma käed siis Stella vastast ja lükkas ukse tagasi kinni. Ta lippas apteegi poole, käes ennist neidise käest haaratud retsept. Kuna apteekerid on rohtudest teadlikud, ei läinud Chrisil kaua ja peagi naases ta autoni. Poiss avas auto ukse ja istus siis rooli. ''Näe, sinu rohud,'' ütles Christopher ja asetas väikese kilekoti täie ravimeid tütarlapse sülle. Chris pani võtmega auto tööle ja asus siis vaikselt laagri poole teele.

[Stella Fortier]

Stella pani selle aja sees raadio mängima ja kuulas seda, olgugi et sealt midagi huvitavat ei tulnud. Ta oli vahepeal silmad sulgenud. Rache võttis kallima käest rohukoti ja mõmises jaatavalt.

ot: me jätkame seda teemat 4juuli teemas, kui me ajaga seal järgi jõuame : D

[Sponsored content]