Minu tibi :D

[Melinda Anne Gordon]

Oli üsna õhtune aeg - kuskil kella 8 ja 9 vahel täpselt ei tea. Melinda oli läinud parklasse, et vaadata oma tibi üle. Tal oli seljas liibuvad mustad nahkpüksid ja must nahktagi. Jalas olid mustad kingad ja loomulikult oli neil mega kontsad all ja jaki alt paistis valge särk. Näitsik kõndis parkla südamesse ja jäi korra seisma. Siis ta võttis suuna parkla poole, mis jäi metsa poole ja enne kui mets algas seisis tema tibi - süsimust motikas, mille isa oli siia saatnud. Mel toetus selle vastu ja jälgis kuidas päike looju läheb ilma, et teaks mida teha. Igav oli. Mel tahtis midagi huvitavat.

OT: Stella

[Stella Fortier]

Väike jalutuskäik. Rachel kõndis sihitult ringi. Või õigemini - siht oli tal see, et ta võimalikult üksi saaks olla, et ta telefoniga võimalikult segamatult rääkida saaks. Üle pika aja oli ta sunnitud rääkima oma kasuisaga. Fuck him. Viisakat teksti seal polnud ja sellega seoses ei olnud ka Rache' tuju kiita. Kuigi, nende kõne kestis kõige rohkem viis minutit. Telefoni teksaste taskusse pistnud, kõndis ta edasi, vaatamata kuhu läheb.
Lisaks teksastele olid tal jalad gladiaatorisandaalid ja lisaks kandis ta üsnade laiade must-valgete triipudega t-särki, mille peal oli nahksest materjalist jakk ja silmade ees ilutsesid punaste raamidega päikeseprillid. Tukki oli tal üle pea juuksenõeltega kinni pandud.
Ja siis, endiselt oma suunale pilku pööramata ja tühja pilguga maad enda varvaste eest põrnitsedes, kõndis ta otsa kellegile. Kiirelt astus ta sammukese tagasi, vaatas tollele tumedapäisele otsa ega hakanud vabandamagi. Ta oli ju elu - polnud mitte mingit vajadust.

[Melinda Anne Gordon]

Mel oli jälginud pingsalt kuidas päike minema läheb ja oma mõtetesse jäänud, et ta mitte midagi ei märganud. Neiul oli palju mõelda - isa tema boyfriend, vend ja tol ka vist boyfriend. Nagu mida? Yea see pole saladus, et Gordoni perekonna meesliikmed on gayd aga Mel see ei sega kuna pole peale sattunud ja nii vend kui isa on olnud täitsa ok. Ilma, et oleks midagi imelikku juhtunud.
Neiu oli oma tibi paitanud kui keegi talle otsa kõndis. Nagu mida f*cki?! Mel on 175 cm pikk aga ikkagi pole teda näha või? Või on teine inimene pime nagu vanataat või mida? Mitte, et see oleks olnud valus kuid vähe solvatuna tundis Mel ennast küll. Ta vaatas inimese poole, kes oli talle sisse ramminud ja tahtis hakkata solvama teda kuid sugu pidi enne teadma saama.
Mel silmitses teist inimest tähelepanelikult ha läks tal paar momenti, et aru saada, et on tegemist näitsikuga. OK selle võib veel andeks anda. "Juba nii täis, päikseke?" neiu küsis lõbusalt toetudes rattale ja silmitsedes Stellat, kelle ta ära tundis.

[Stella Fortier]

Ja see, kellele ta otsa kõndis, oli Melinda. Nice. Ei tulnud mitte mingit sõimamist. Thank god. Küsimust kuuldes turtsatas Rache pahaselt. "Jää vait." pomises ta. "Ma pole mitte midagi joonud. Veel.." sõnas neidis. "Stella hakkab korralikuks. Üritab vähem juua. Armastus teeb imet. Juuhhuu~.. " sõnas neidis tuimal toonil. "Ahh.. türa." pomises ta veel vihaselt. Lõpuks viis ta pilgu motikale, millele Mel toetus. "Sinu?" küsis ta siis, et teemat eemale viia.

[Melinda Anne Gordon]

"Loomulikult minu, mis sa arvasid, et kaaperdasin selle kellelgilt, päikseke?" näitsik küsis Stellalt. Mel oli alati tahtnud endale motikat ja see, et isa nüüd lõpuks oli saatnud oli Meli päeva kohe rõõmsamaks teinud. "Armastu probleemid või? Kes teeb siis väiksele päiksekesele muret?" neiu küsis Stellalt kulme kergitades.

[Stella Fortier]

"Maitea. Äkki arvasid, et on hea minust ja minu seltskonnast eeskuju võtta ja politseile salaja muret teha?" uuris Stella. Polladega tal otseselt mingit kokkupuudet polnud olnud, aga varasemas tempos jätkates oleks see olnud kiire tulema. "Mu.. üleeelmine.. lause oli positiivse alatooniga. Sa ju tead, et mul on kasuisa, keda ma mitt eüks teps ei salli. Ma lõpetasin ennem temaga kõne. See siga suudab alati mu tuju nii ära nussida kui nussida annab. Õõõhhh..." rääkis Rache veidi pahaselt. Mis veidi? Väga pahaselt. "Armuprobleemid on ka olnud, jah, aga nüüd on kõik juba korras. Kõik kõige paremas korras," naeratas Stella üsnagi usutavalt.

[Melinda Anne Gordon]

"Ega ma nüüd nii paha tüdruk ka pole. Sa üsna teravaks läinud, päikseke. Vanasti olid ikka leebem aga nüüd..." Mel tegi sellise liigutuse, et Stella nägemine tappab igaühe. Mel oli alati olnud lihtsameelne kuid Stella nägemine tegi ta eriti selliseks. Mis teha. "Mis siis seal sell korral oli?" neiu küsis üsna külmalt. Oli ta ainult korra näinud päiksekese isa kuid juba siis ei meeldinud too tüüp talle. Imelik ja vastik kuid ellkõige vastik. Melinda ainult kehitas õlgu Stella lause peale, et kõik on korras. Kui ei taha rääkida siis ei pea, kuid kui päikseke peaks lohutust vajama, siis on Mel siin.

[Stella Fortier]

"Ma olen koguaeg selline olnud, Melinda." sõnas ta, Mel' korraks 'you-crazy-orsmt'-pilguga vaadates. "Leebeks muutusin ma alles siin laagris. Oma seltskonnaga olles olen ma täielik bitch." lisas neidis. "See ei puutu sinusse," nähvas Stella, kui Anne oma küsimuse esitas. "Perrse, raisk.." pomises ta, raputas õrnalt pead, hingas sügavalt sisse-välja ja manas näole naeratuse. "Oma pahameelt ei tohiks ma sinu peale välja valada. Vabandust," ütles Rachel.

[Melinda Anne Gordon]

"Tead sa ei pea mulle oma naeratust tegema, kui sa tegelt tahaksid kedagi sõimata. Vaja sõimata siis sõima mind ja ma teen vastu," näitsik ütles kavalt Stellale pilgutades. Mel vihkas inimesi, kes püüdsid asju varajata ja seda siis "naeratusega". Vastik. Jällegi päiksekese vastu Mel ei olnud kunagi viha pidanud. Miks? Raske küsimus.

[Stella Fortier]

"Sina ei nussinud mu tuju, sina pole milleski süüdi. Sa ei ole mulle sittagi teinud, mul pole ühtegi põhjust miks su nägu täis sõimata." vastas Stella, endiselt vägagi usutav happyface peas. "Lähme parem sõidame. Saab mõtted mujale," tegi Rache ettepaneku. Tegelikult oli see rohkem käsk, kui ettepanek, aga tema tooni seda ei reetnud.

[Melinda Anne Gordon]

"Kuhu soovid, et ma su viiksin? Täna olen ainult sinu päralt siis ja mul pole nii kui nii midagi head teha," Mel ütles lõbusalt kui ta vaatas, et isa polnud kiivrit kaasa saatnud. Ah pohhui ega siin nii kui nii pollareid pole, et muretsema peab. Võib ka ilma sõita pea sest, et mitte vette. Neiu istus motika peale "Tahad ise sõita või juhin mina?" ta küsis. Mel ei teadnud, et kas päikseke oskab motikat juhtida või ei. Ehk isegi üllatab teda.

[Stella Fortier]

"Kullatükk oled, armsake," naeratas Stella lõbusalt. "Kõige kallim kullatükk. Christopher' ja bändikaaslaste järel," lisas neidis. "Lihtsalt sõida. Kuhu, ei ole oluline. Ja ma ei oska mootorrattaga sõita. Sadly." ütles Rachel ning istus Melinda selja taha, ennast motika selga korralikult istuma seades.

[Melinda Anne Gordon]

"Saab tehtud päikseke," neiu ütles lõbusalt kui ta otsis välja kummi, millega oma juuksed kinni siduda. Muidu lähvad veel Stellale silma ja see on räigelt valus. Saanud juuksed kokku istus Mel paremini motika peale ja vaadanud, et päikseke ka ilusasti on, pani näitsik mootori tööle ja sõitis. Kui hea oli tund tuule mõju näol!

[Stella Fortier]

Stella varjas oma näo Melinda taha, et tuul talle näkku ei puhuks, hoides üsnagi õrnalt ümber Mel' kinni. Nii tundus turvalisem. Aga see tunne, kui tuul juustes sasib ja kõrvus tuhiseb, parandas kohe tükk maad Rache' tuju.

[Melinda Anne Gordon]

Kuna päike oli juba loojunud ei kõrvetanud midagi Meli silmi ega Stella omi. Seee aeg, mis oli kuskil enne öö ja peale loojumise vahel oli kõige ilusam ja selline aeg meeldis nätisikule. Mel oleks heameelega pööranud ja vaadanud, mida teine teeb kuid see oleks kindlasti põhjustand kuhugi sisse sõitmist. Selle asemel neiu vaatas ette ja kui jääb mõni hea paik siis võib peatuse teha.

[Stella Fortier]

Stella lihtsalt nautis sõitu. Tuul oleks nagu kõik mõtted endaga kaasa viinud. Kuskile seljataga kõik laiali puistanud ja jätnud need halvad mõtted kellegile teisele leida.

[Melinda Anne Gordon]

Mel aina kiirendas kiirust, et lõpuks oli tunne, et lendad kuskil tundamtusse kohta. Oli tunne nagu oleksid kuskil fairytale raamatus või kuskil seal. Stella ei olnud veel midagi öelnud või nii, nii et Mel sõitis edasi kuid kuulatades, kui mingit piuksu tuleb.

[Stella Fortier]

Stella hoidis Mel'st vaevu kinni, ajas selja sirgu ja nautis tuult, mis talle nüüd näkku tuhises. Juuksed lendlesid täiesti meeletult. Lahtised juuksed ka veel. Väga mõnus. Rachel karjus. Kõvasti karjus. See ei olnud halb karjumine. Karjumine väljendas rohkem millegist vabanemist. Murest, halvast. Sama hea kui kuskil kõrge mäe otsas karjuda. Nagu karjuks mured minema. Adrenaliin möllas ka veres. Laseks Melinda'st täiesti lahti.. aga ei. See oleks liiga riskantne.

[Melinda Anne Gordon]

Mel oli juba hakkama arvanud, et Stella ei teegi häält nii et ta tundis lihtsalt tuulest mõnu. Tuul võis olla hea ja jahutav kuid ka ohtlik ja surmav. Miks tuul nii teeb seda ei tea keegi. Mel oli oma mõttetesse laskund kui ta kuulis, et teine neiu hakkas karjuma. Mida kuradit? Mel peatas motika järsu hooga ja lõi oma jala ära. See oli valus. Ta vaatas taha, et nähe miks päikseke oli karjuma hakkanud.

[Stella Fortier]

Rachel ehmatas kohe korralikult, kui Melinda järsult pidurdas ning haaras kõvasti ümber neidise kinni. Seisma jäänud, vabastas S Mel' oma haardest. "Mistoimub?" küsis Rache segaduses olles. "Minu karjumise pärast jäid seisma?"

[Melinda Anne Gordon]

"Tead iga normaalne inimene oleks seisma jäänud kui temast 2 aastat noorem inimene hakkab karjuma nagu poole arune," Mel ütles väheke karmimalt. Oli teine ju ta peaaegu oimetuks teinud sellest karjumisest kuid tundub, et teine on ka segaduses. Huvitav...

[Stella Fortier]

"Ma pole suljuhul normaalne." mainis Stella. "Sõida nüüd edasi ja lase inimesel karjuda, jesuschrist." lausus Rache veidi pahaselt, kuid naeratus ta näolt ei kadunud.

[Melinda Anne Gordon]

"Vaata kus mul nüüd kamandaja tuli välja," neiu ütles lõbusalt, näitas keelt ja pani mootori uuesti tööle. Kui Stella veelkord hakkab karjuma rohkem kui ta enne karjus siis pean neiu ta suu kinii panema, kuid kuidas? Küll mingi võimaluse leiab.

[Stella Fortier]

"Bitches ain't with good attitude, youknow," lausus S vaid muiates. Kui Melinda uuesti sõitma hakkas, otsustas Stella et ta ei karju, vaid naudib niisama. Ta sulges silmad, lastes tuulel näkku tuhiseda.

[Melinda Anne Gordon]

Mel hakkas uuesti sõitam kuid seekord ta ei pannud täiskiirusel, sest esiteks ta tahtis päiksekesega rääkide ja teiseks neiu ei taha kedagi maha sõitma kui keegi tuleb. Kuid, miks siis tulla? Noh aga Mel ei tahtnud vastutada nii et... parem mitte kellelegi sisse sõita. "Siis, kes olen mina?" ta küsis kid muigas samuti Stella lause peale.

[Sponsored content]