Metsas

[Elias Adams]

Elias oli juba mõnda aega metsas ringi jalutanud ning niisama ümbrust uurinud. See mets oli tõepoolest suur, kuid samas vaikne ja mõnus koht, kus viibida. Ta oli ka leidnud ühe puu, kus kunagi oli midagi onni sarnast olnud. Sinna oli ehitatud midagi redelisarnast ning okste küljes oli näha ka ehituse jälgi, kuid see oli ilmselt juba ammu ära lõhutud. Kuid vähemalt sai noormees ikkagi ülesse ronida ning oksa peal istuda. Ja seda ta tegigi. Ta viis oma pilgu mõtlikult taevasse ning pani siis käed pea taha toeks.

[Eliza Adams]

Eliza trampis läbi metsa, ajades mõlema käega paaniliselt sääski eemale. Nii temalik - Off ära unustada, kui ta loodusesse ekslema läheb. Või noh, mis ekslema; tüdrukul oli tulnud tuju vennaga natukene kvaliteetaega veeta (loe: niisama lõõpida), nii et ta oli tulnud esimesse kohta, mis tal Eliasega seostus - metsa.

Noormees oli selle õõvastava tundelise hingelaadiga, mida kõik tüdrukud taga ajada armastavad. Talle meeldis tähti vaadata, lillelõhn tegi tal tuju heaks ja mets... no mis oleks paremat sellest, kui metsa ilu nautida, eh? Noh... mõnes mõttes oli tüdrukul väikestviisi õde olemas, kuid vahel ta mõtles, et ei ütleks ära natukene kangemast vennast.

Aga see mets oli suur. Oh kui suur. "Okei, Elias!" karjus ta puude vahele. "Kui sa kohe oma nägu ei näita, siis ma... siis ma..." Tüdruk hammustas huulde. "Riputan su aluspesu lipumasti!"

Ehk see toob ta välja.

[Elias Adams]

Elias kuulis üsnagi lähedal, tegelikult liiga lähedal oma õde karjumas ning kergitas siis õrnalt kulmu. Ta vaatas alla maapinna poole ning nüüd oli aeg kulmu kortsutada. Eliza oli kõigest paari meetri kaugusel puust, mille otsas ta istus, õnneks seljaga. ,,Riputab mu aluspesu lipumasti?'' mõtles Elias kahtlevalt ning surus vägisi naeru alla. ,,See on parim, mis ta välja suudab mõelda? Ja samuti, mis ajast käivad õed nende vendade aluspesu sees tuhnimas? Kas ta tõesti on totaalne pervo?'' Elias ohkas vaikselt ning vaatas siis mõtlikult ringi. Mida teha? Minna alla? Olla vait ja oodata kuni ta lahkub? Ta katsus siis oma taskud läbi, kuni leidis midagi nii kasutut, et see oli üllatavalt kasulik. Ta silmitses siis lühikese hetke oma õde ning viskas teda siis klaasist kuulikesega, mille ta oli enne metsast leidnud. Ta oli küll sihtinud pead, kuid tabas hoopis selga. Kahju.

[Eliza Adams]

Eliza vaatas ootamatult ümberringi ning karjatas, kui miski teda vastu selga tabas. Välgu kiirusel ümber pööranud, vaatas ta ringi, kedagi polnud näha. Siis vaatas ta maapinda ja nägi seal midagi sillerdamas. Tüdruk kummardus ja võttis selle kätte.

Klaaskuul.

Eliasel on mingi teema klaaskuulidega.

Silmi vidutades vaatas ta ümberringi, kuid ei näinud endiselt kedagi. "Kus sa oled..." pomises ta vaikselt, kuulis siis aga üht varest kraaksumas ning vaatas üles. Ja ennäe, ühe puu otsas tema kullakallis vennaraas istuski.

Tüdruk lehvitas talle, võttis hoogu ja viskas klaaskuuli talle tagasi.

Otsaette.

[Elias Adams]

Elias vaatas laia irvega, kui Eliza ärevalt ringi vaatas ning süüdlast leida proovis. See oli üsnagi lõbus. Ta kergitas siis õrnalt kulmu, kui ta kallis õeraas lehvitas, hoogu võttis ning siis kuulikese tema poole teele saatis. Õnneks püüdis ta selle kinni enne, kui see oma sihtmärgini jõudis. Vähemalt see läks õnneks. ,,Noh, mis tahtsid?'' küsis noormees siis õrna haigutusega ning pani käed uuesti pea taha ning sulges silmad. ,,Ja tee kiirelt, ma tahan magada."

[Eliza Adams]

Tüdruk vaatas pettunult, kuidas Elias selle kuuli kinni püüdis. Osav, mis teha. Puule lähemale jalutades ning käes puusas üles, venna poole vaadates, kehitas ta õlgu. "Tead, sa oled nii palju aega kadunud, et ma hakkasin muretsema. Äkki on metskits su ära söönud või midagi," ütles ta muret teeseldes.

Vastust ootamata läks tüdruk täitsa puutüve juurde ning vaatas seda kaalutlevalt. Saan hakkama küll, otsustas ta ühest oksast kinni haarates ning end ülespoole hiivama hakates.

[Elias Adams]

Elias avas oma silmad ning vaatas alla oma õe poole. ,,Miks sa tegelikult siin oled? Me mõlemad teame, et sind üldse ei koti, mis ma teen või mis minuga juhtub,'' lausus mees õrna õlakehitusega ning muigas siis laialt. ,,Kuid samas, see oli nii armas sinust. Kas sa tõesti hakkad oma suurest vennast puudust tundma? Lõpuks ometi peale kõiki neid aastaid, sa oled lõpuks ometi inimlikumaks muutunud.'' See jutt oli praegu tõeline bullshit. Vähemalt tema meelest. Ja mitmed aastat tagasi, kui nad olid alles 7-8 aastased ja isegi enne seda, oli tüdruk alati talle järgnenud ja igal pool kaasas käinud.

[Eliza Adams]

Poisi sõnade peale lasi tüdruk end maapinnale tagasi libiseda ning astus siis puust sammukese eemale, et noormehele otsa vaadata. "Kas ma pean praegu solvuma?" küsis ta vennalt. Tüdruk teadis, et Elias tegi vaid nalja - tegelikult olid nad üpris lähedased - kuid vahel oli noormehe hääles midagi, mis tüdrukut natukene kõikuma lõid.

[Elias Adams]

Eliase huuled kerkisid õrnalt, kui ta neidist silmitses ning sõnas õrna õla kehitusega: ,,Kes teab...? Sa tead, et ma olen suurepärane valetaja ja samuti on mul suurepärased näitlemisoskused. Mis sa arvad? Kas see oli nali või ma päriselt tahtsin sind solvata?'' Ta vaatas lõbusa irvega Eliza't ning nautis hetkest olukorda. Siiani oli Eliza olnud ainukene, kes on suutnud osadest tema valedest läbi näha, kuid sedagi väga harva. Nüüd oli tal veel üks katse.

[Eliza Adams]

Tüdruk vidutas venna poole silmi. "See pole üldse a-" alustas tüdruk oma juttu, kui ta järsku karjatas ja oma käest kinni haaras. Tüdruk kummardus ettepoole, elu eest oma kätt kinni hoides, nagu see võiks valu vastu midagi teha. "Aaaaaaaaai-aaaaaaaaaahhhh." Tüdruk raputas, suu hääletus karjes lahti, oma kätt, justkui see võiks nüüd valu minema viia.

[Elias Adams]

Elias kergitas õrnalt kulmu, kui lause lõpetamise asemel tüdruk karjuma hakkas ning hüppas siis puu otsast alla. Tänu taevale, et see väga kõrgel ei olnud. ,,Hei, kõik korras?'' küsis elias vaikselt, kui oli eliza'le lähemalt liikunud ning silmitses siis tolle kätt. Seal ei paistnud midagi viga olevat. Kas ta lollitas või oli tal tõesti midagi viga? Noh, erilist vahet polnud, ta oli juba puu otsast alla tulnud.

[Eliza Adams]

Tüdruk vaatas, kuidas Elias puu otsast alla tuli ning ajas siis end püsti, lastes oma käest lahti. Tüdruk teadis, et see polnud ilus, mis ta just teinud oli, kuid tundis, kuidas naeratus sellegipoolest ta näole tikkus. "Sorry... aga näed, see oli vale. Ma olen selles kindel!" ütles ta noormehele kaela langedes ja teda kõvasti kallistades, et vennas nüüd suures pahameeles minema ei jalutaks... kui ta pahaseks sai.

[Elias Adams]

Elias muigas õrnalt ning lõi teda siis vastu pead. ,,Ära ole selline idioot,'' lausus mees õrna ohkega ning ringutas ennast siis õrnalt. ,,Sa ju tead, et ma hoolin sinust. Sa oled mu ainukene õde.'' Mees muigas õrnalt ning vaatas siis metsas ringi. Mis nüüd teha? Tal polnud erilist viitsimist puu otsa kah tagasi ronida.

[Eliza Adams]

"Heh." Eliza hingas kergendunult, kui Elias ta peale pahaseks ei saanud, ning tõmbus tast eemale, tundes end järsku imelikult. Vennale naeratanud, vaatas ta metsas ringi. "Millal mustikaid saab?"

[Elias Adams]

Elias kehitas endamisi õlgu ning ütles lihtsalt: ,,Sa mine otsima ning kui mõned leiad, siis anna teada. Aga sa pead otsima nii kaua kuni leiad. Enne tagasi ei või tulla!'' Mees vaatas kindla ja tõsise pilguga Eliza't ning muigas siis õrnalt. Ta viis oma pilgu korra maapinnale, silmitsedes seda mõne sekundi vaikides ja vaatas siis uuesti oma õeraasu poole.

[Eliza Adams]

Tüdruku pilk oli sekundi murdosa võtta hägune, kui ta üritas venna öeldule pihta saada. Kui see siis talle kohale hoidis, tüdruk muigas ning lõi teda mänglevalt õlga. ....ja jalutas sügavamale metsa. "Eks ma siis anna teada jah!" hüüdis ta veel Eliasele.

[Elias Adams]

Elias vaatas kuidas ta õde järjest sügavamale metsa hakkas minema ning ohkas siis õrnalt. ,,Ja see on viimane kord, kui keegi Eliza Adams'ist midagi kuuleb...'' pomises mees vaikselt ning sügas siis kukalt. Ta peaks ilmselt järgi minema, kuid tal polnud hetkel selleks üldse viitsimist. Mees ronis siis uuesti mööda redelit ülesse puu otsa ning ohkas õrnalt. ,,Eks ta tuleb tagasi, kui kõht tühjaks läheb."

[Sponsored content]