Üpris hiline õhtutund.

[Analyn Dalisay]

Ana jalutas metsas, kuna ta ei saanud und. Kellaaeg oli juba keskööle lähenemas, kuid väljas oli üpris soe. Dressikast ja pikkadest pükstest piisas, polnud vaja veel mingit vesti või jakki. Tüdruk pidi niivõinii ka kontrolli läbi viima, et rahvast metsas poleks.

[Nathan Bellamy]

ot: võib liituda?

[Analyn Dalisay]

OT : Aga palun!: )

[Nathan Bellamy]

Nathan oli metsatukas lõpetamas oma viimast suitsu kui ta kuulis samme enda poole lähenemas. Kuna oli juba videvik, siis silm kaugele enam ei seletanud hästi.
Ta viskas suitsu selja taha ning üritas kätega suitsulõhna eemale ajada, samal ajal poolsosinal hüüdes: "Kes seal on?".

[Analyn Dalisay]

"Analyn!" hõikas naine vastu. Mine sa tea, äkki ehmatab veel kellegi ära. Lähemale läinud, tundis Ana ära Nathani. Laager oli juba ju kestnud ka, nimed ja nõod hakkasid meelde jääma. "Kas natuke hilja pole siin luusida?" küsis Ana lõbusal toonil. Ta ei tahtnud mingi karmi tädina mõjuda. Seejärel tundis Analyn suitsu lõhna. Kuna ta peres keegi ei suitsetanud, sai tüdruk kohe sellest lõhnast aru.

[Nathan Bellamy]

"Ei ma siin veel tõmban selle viimase värske õhu sisse. Saab parema une," sõnas Nathan.
Kohmetusest taastudes, küsis Nathan vastu: "Ja mida sa veel nii hilja üleval? Eriti veel siin metsa lähedal? Isegi mul võttis vähe jahedaks, kui kuulsin kellegi samme." naljatles Nathan.

[Analyn Dalisay]

"Mina viin kontrolli läbi," lausus Ana muigega ja lisas. "Värskest õhust on küll asi kaugel." Naine polnud kindel Nathani vanuses, aga üks oli kindel. Metsas ei suitsetata. Mine tea, panevad selle veel põlema.

[Nathan Bellamy]

Ka Nathan naeratas: "Luban, rohkem ma vahele ei jää." ning lisas: "Siinne koht on ikka võrratu."
Pimedusest andis veel eristada mägede siluetti ja küsis: "Oled sa kaua siin laagris töötanud?"

[Analyn Dalisay]

"Ei tegelikult ka, ma arvan, et praegugi lebab see koni maas. Ära siin nuitseta, eks?" palus naine leebelt. Küsimusele vastas Ana :"Ei. Esimene aasta. Sul läheb siin käia juba mitmes?"

[Nathan Bellamy]

Nathan vastas tüdruku noomituse peale: "Luban, tulen otsin selle koni üles ja viskan minema. Muidu ka mul esimene."
tekkis väike paus ning siis küsis uue küsimuse: "Kuidas siis siiamaani kõik läinud on?"

[Analyn Dalisay]

Ana raputas pead ja naeris. Kustunud konist väga mõtet otsida."Siiamaani on normaalselt läinud. Aga kuidas sul, kui laagrilisel siin meeldib?" uuris Analyn. Ta ei hakanud ju enda probleemidest, mis siin tekkinud, laagrilisele rääkima.

[Nathan Bellamy]

"Ei, siiamaani on väga tore. Inimesed on kõik väga erinevad. Muudab asja huvitavamaks."
Nathanil oli natuke imelik tunne rääkida ühe laagritöölisega. Samas aga ei näinud too ka kuigi palju vanem välja Nathanist. Ainuke häirivaks teguriks oligi nende n-ö tiitlite erinevus - kes millisel põhjusel siin laagris on.
Nathan istus rohule ning samal ajal küsis: "Kas see on väga suur reeglitevastane kuritegu, kui ma veel siin väheke istun?" ning lisas naljatleval toonil juurde: "Luban, suitsu ei tee."
Millegi pärast ei olnud Nathanil tuju veel sisse minna ning ta tundis ennast paremini väljas istudes.

[Analyn Dalisay]

"Tegelikult on sul veel aega siin istuda. Aga ma pean täna viimasena metsa üle vaatama nii, et sul tuleb mu seltsi taluda," vastas Ana naeratades. Tüdruk toetas enda vastu puud ja kuulatas, et kas keegi võib kuskil veel olla.

[Nathan Bellamy]

Nathanile ei olnud selline idee vastu. "Vaevalt, et su seltskond on nii ebamugav, et ma seda "taluma" peaks," sõnas poiss.
Nathanile sümpatiseeris Ana. Just tema vaba oleku ja sõbralikkuse pärast.
"Mis sind siia laagrisse ajendas tulla." küsis seejärel Nathan, üritades nii vestlust elavana hoida.

[Analyn Dalisay]

"Sõbranna hüppas alt ja koht jäi vabaks. Uusi kogemusi otsin ma alati," selgitas Ana enda tuleku põhjust. Ta sai päev enne sõitu teada, et koht jäi vabaks. Miks ka mitte, eks?

[Nathan Bellamy]

"Vedas siis." lausus Nathan.
Peale hetkelist pausi sõnas Nathan: "Äkki istud ka maha?"

[Analyn Dalisay]

Ana noogutas ja istus noormehe kõrvale. Muidugi mitte külg külje kõrval, vaid ikka umber poole meetri kaugusele. Tüdruk tundis ikka veel kerget suitsulühne ja kirtsutas nina. "Mis hobidega sa tegeled?" küsis Analyn esimese pähelööva küsimuse.

[Nathan Bellamy]

Nathan küll ei eristanud väga hästi tüdruku täpseid ilmeid aga ta tundis veidike ebamugavust suitsuhaisu pärast. Ta üritas asja vähegi parandada nätsuga, mida ta üritas taskust leida, kuid tundus olevat ilmvõimatu missioon.
Sel ajal aga rääkis: "Mul nagu ei olegi mingeid kindlaid hobisid. Ma arvan, et ma olen liiga püsimatu selliste asjade jaoks."
Lõpuks ta leidis pooliku nätsupaki, võttis ühe ning pakkus ka Anale: "Soovid?" suunates paki tema poole.

[Analyn Dalisay]

"Ei äitäh," keeldus Ana viisakalt. Ta naeratas selle peale, et Nate hakkas nätsu närima. Piparmündi lõhn oli väga mõnus. "Püsimatu? Mingi asi ikka on vast, mis sulle meeldib rohkem, kui teised," pakkus Analyn.

[Nathan Bellamy]

Et mitte luuseri muljet jätta, mõtles Nathan väikese vale välja: "Noh, eks ma võin siis oma hobiks nimetada jalgpalli. Trennis ma tihti ei käi aga siiski vahel ikka sinna satun." Tegelikult oli aga Nathan juba aasta aega tagasi sellest samast tiimist välja visatud probleemide tõttu kuid sellistest asjadest ei tasunud ju ometigi võõrastega rääkida."

"Aga sina? Sul endal on mingeid hobisid?" küsis Nathan ruttu, et viia teema enda pealt ära.

[Analyn Dalisay]

"Muusika ja lugemine," vastas Ana. Tegelikult lootis tüdruk saada täitsa ausat vastust, kuid nad ju põhimõtteliselt võhivõõrad. Analyn´ni huitas, et millal Nate suitsetama hakkas. Tundub veider? Naine oli teinud enda peas väikest statistikat, et enamus temavanuseid alustasid sellega enne täisiga.

[Nathan Bellamy]

Tekkis piinlik vaikus. Mõlemad ei osanudki vist enam midagi küsida. Nagu ikka, hetkeolukorras on pea tühi ja peale nägemist tulevad kõik ideed pähe.
Õhtu muutus aeglaselt pimedaks ning ka metsaalune hakkas muutuma jahedaks. Ta ei julgenud ka oma pusa pakkuda Anale, kuna a) too oli laagritöötaja, mis võis tekitada tüdrukus ebamugavust ning b) tüdruk juba kandis midagi pikavarukalist.
Nate'i aju töötas täiskiirusel, mõteldes, mida edasi. Ta ei tahtnud kaotada kontakti Anaga, kuid kartis, et mida kauem nad vaikuses külma käes istuvad, seda kiiremini võiks Ana lahkuda.
Lõpuks ta küsis: "Millist muusikat sa kuulad?" Nate tundis väheke piinlikust sellise küsimuse pärast. No kas tõesti polnud midagi paremat või? mõtles ta endamisi.

[Analyn Dalisay]

"Peaaegu kõike. Väljaarvatud sellist muusikat, mille taustaks on bass ja karjutakse paar korda "Hey!" vahele," vastas Ana muigega. "Aga enamasti akustilse taustaga muusikat. Aga sa ise?"

[Nathan Bellamy]

"Mina kuulan põhiliselt kõike, mis kõrvu ei haava." vastas Nathan ning lisas: "Kui nüüd mõtlema hakata, siis vist enamasti house'i stiilis rohkem."
"Äkki oskad mulle kedagi soovitada, keda tasuks kuulata? Mul viimasel ajal on kuidagi kõik laulud ära leierdatud. Vaheldus oleks tore." ütles Nathan kohe järgi.

[Analyn Dalisay]

Ana mõtles natuke ja vastas :"The All American Rejects, Goo Goo Dolls, All Timo Low, Jason Mraz..." Need olid esimesed esitajad, kes pähe tulid. "Aga see on ainult minu arvamus."

[Sponsored content]