Maailma lõpus on söökla, kus kunagi kohtume me kõik.

[Alice Carter]

Alice oli laagrisse jõudnud pisut hiljem, kui teised. Ta polnud jõudnud isegi oma asju veel lahti pakkida, kui teda tabas meeletu isu millegi hea järele. Ta võttis suuna peamaja poole ja õige pea leidis ta ka söökla. Neiu vaatas ringi. Polnudki nii paha. Ta võttis ühe taldrikutäie mustikakiselli ning leides siis ühe vaba laua, istus ta sinna ning hakkas sööma. Kedagi tuttavat ta hetkel ei seiranud. Ehk oligi parem. Viimased kaks kuud oli ta kodus asju järele õppides, sest lennuõnnetusest pääsedes veetis ta mõne kuu nö 'spaas', kus jälgiti pingsalt, et ta kellelegi, eriti iseendale, viga ei teeks. Kogu selle aja polnud ta näinud kedagi, kes temaga koos seal saarel oli olnud.

[Matthew Stifler]

Pilk telefonis, tatsas ka Stifler söökla poole. Kõik olid kadunud juba, noh, Zane tegelikult. Aga mis seal ikka. Poisil oli kõht tühi ja seega läks ta sööklasse. Noormees võttis mingi salati ja apelsinimahla, ja suundus siis laudade poole. Ta tahtis juba ühe vaba laua äärde istuda, aga märkas siis ühte väga tuttavat isikut. Mida? "Alice?" küsis Stifler kulmu kortsutades, kui selle laua juurde astus. "Ma ei teadnudki, et sa siin oled," teatas noormees, kui vabale toolile istus ja tüdrukut silmitses. "Kuidas läheb?"

[Alice Carter]

Kui keegi teda kõnetas, Alice võpatas. Ta vaatas üles "Stifler.." sõnas ta vaikselt ja raputas siis pea ebavajalikest mõtetest puhtaks. "Ma just jõudsin," selgitas ta ja võttis veel lusikatäie kisselli. See maitses hästi. "Mul läheb..paremini," sõnas ta üsnagi tagasihoidliku naeratusega. Võis ju öelda, et paremini, psühhiaatrit pidi ta külastama nüüd juba kõigest kaks korda nädalas.

[Matthew Stifler]

Just jõudis? Veidi hilinenult, aga mis seal ikka. "Seda on hea kuulda," ütles Stifler naeratades, kui kahvli salatisse surus. "Ma ei olegi sind nii pikalt näinud," sõnas ta mõtlikult, kui tüdrukt silmitses. Samasugune, nagu varem.

[Alice Carter]

Alice noogutas "Ma pole juba kaua kedagi sealt..Saarelt, tähendab, näinud." sõnas ta. Tal oli ju põhjust ka: ta polnud pea kolm kuud välismaailmaga kontakteerunud. See laager tundus olevat heaks kohaks, kus sellega uuesti alustada.. "Kuidas sul läheb?" uuris ta siis.

[Matthew Stifler]

"Noh, nüüd on sul võimalus, paljud on siin." Stifler muigas kõveralt, ning võttis salatist ampsu. Mõtlikult mälunud, kehitas ta õlgu. "Hästi, ma arvan." Tal oli Zane, tal oli Trevor, seega oli kõik päris hästi.

[Alice Carter]

"Kuidas Zane'il läheb?" uuris Alice lihtsalt jutujätkuks. Ta ei teadnud, millest noormehega rääkida. Kõik oli kuidagi veider..Suur taaskohtumine ja puha, aga rääkida ei olnud nagu millestki..

[Matthew Stifler]

See oleks praegu väga awkward, kui Stifler ja Zane poleks enam koos. "Hästi. Ma olen ta kusagile jälle ära kaotanud, aga ma usun, et selle mõne tunniga temaga midagi juhtunud pole." Matthew naeratas pisut eemalolevalt, ning võttis salatist järgmise ampsu. "Kus sa siis olnud oled terve selle aja?" küsis Stifler hetke pärast. Tõesti, Alice oli lihtsalt nagu... kadunud olnud.

[Alice Carter]

"Ma käisin..Reisimas." sõnas ta "Ja ülejäänud aja üritasin kooliasjadele järele jõuda," seletas ta väikese naeratusega. Ta ei suutnud isegi aru saada, miks ta Stiflerile haigla kohta valetas. Stifler ju teadis Alice eelmise haiglasoleku kohta..

[Matthew Stifler]

Ahsoo. "Mis kohtades ära käisid siis?" Stifler eriti ei uskunud seda juttu, arvestades seisundit, millega Alice saarelt ära tuli. Aga mis seal ikka.

[Alice Carter]

"Ma käisin koos ema ja kasuisaga mööda Ameerikat ja Usat. Vanaema tuli ka külla.." Mille kuradi pärast ta valetas? Sest nii oli lihtsam? Ehk tõesti.

[Matthew Stifler]

"Lahe," ütles Stifler entusiastlikult, kui kindaid sättis ning pusa varrukaid allapoole sikutas. Siis võttis ta enda mahlast lonksu ja suunas pilgu tagasi Alice'le. "Miks siia laagrisse tulid?" küsis ta hetke pärast. Ta küsis seda kõigilt vist.

[Alice Carter]

"Tundus, et see oleks hea idee." sõnas Alice lihtsalt. Või noh, Jackile, tema psühhiaatrile tundus. Peaaegu üks ja sama ju.

[Matthew Stifler]

"Nojah, mälestusi saab siin kõvasti elustada," ütles Stifler nägu krimpsutades. Nii palju oli neid, kes saarelgi olid.

OT: Selguse mõttes, Stifler pole veel vägistatud, aga teab Sebastiani kohaolust. : D Trevor on vägistatud. : D

[Alice Carter]

Alice noogutas mõtlikult ning talle meenus see, kudias ta Stifleriga kohtus. Stifler oli teda ju alati aidanud ja kaitsnud.. "Kuidas teistel läheb?"

[Matthew Stifler]

Stifler kehitas õlgu. "Üpriski sama. Trevor on omadega päris sassis, arvab, et Ray on Patrick... aga ma arvan, et oleme normaalselt kõik selle üle elanud." Stifler oli üpriski õudusega vaadanud, kuidas Trevor Ray'd Pätuks peab.

[Alice Carter]

Alice sõi oma kisselli ning oli tegelikult mõtetega suhteliselt mujal, niiet Ray nimi läks tal täiesti kõrvust mööda. "See on ju kokkuvõttes hea," ütles neiu pisut hädise naeratusega.

[Matthew Stifler]

"Ma arvan ka, jah," ütles Stifler noogutades. Noh, tema ise oli tegelt omadega sisemiselt päris perses, kui arvestada lõikumist.

[Alice Carter]

Terve hunnik inimesi, kes kõik on omadega perses, kuid teevad näo, et kõik on korras. Milline imetore seltskond. Alice noogutas ja tegi oma kissellile lõpu peale. "Siin laagris midagi huvitavat ka toimub?"

[Matthew Stifler]

Kuid elu oligi üks suur näitlemine, igaüks ise oma väikeses peaosas. "Ma arvan küll. Nende hurtsikute seintele on kava ka pandud, kuid siin vist tehakse neid asju päris lambist. Mina ei tea, ma tavaliselt käin kellelgi sabas ja saan siis teada, mis toimub." Stifler muigas. Zane teadis nendest asjadest.

[Alice Carter]

Alice noogutas uuesti. "Igav ilmselt ei hakka," sõnas ta.

[Matthew Stifler]

Stifler muigas. "Jap. Sa pead ka kellegi leidma, kelle sabas tolgendada, kui sa ei soovi just ise neid tegevusi pähe õppida. Minu mälu on teada... tähtsusetute asjade puhul olematu," vastas poiss rõõmsameelselt, kui salatist järgmise ampsu võttis ning mahla lonksas.

[Alice Carter]

Alice ei tundnud vajadust tegevustes osaleda ega otsida keegi, kes seda teeks või sellest teaks. Ta oli ümpriski rahul oma olen-üksi-ära-sega olekuga..

[Matthew Stifler]

Stifler jälgis mõne aja inimesi, kes seal saalis veel olid, ning suunas pilgu tagasi Alice'ile. "Viitsid kusagile minna või midagi?"

[Alice Carter]

Alice kehitas õlgu "Kui sul mõni hea idee on,"

[Sponsored content]