Re: Natuke romantikat, vahelduseks niisama trukkimisele.

[Gregory Sanches]

Stani kulm kerkis märgatavalt, kui ta seda väidet kuulis. ''Ju ma pean sulle siis järgi tulema. Mainis ta kiirelt, kui paari liigutusega heinakuhja otsas oli, ning nüüd neidist vaatles. ''Tuled vabatahtlikult, või pean kasutusele võtma teistsugused abinõud?'' Muigas mees õrnalt, kui Jolene blonde salke tema näolt tõstma asus, et ta silmi näha, ning neisse uppuda.

[Jolene Dulane]

Jolene vaatas Stanile otsa. "Miks sa seda teed?" küsis ta siis, surres iga sekundiga südamevalusse. Nad olid ju lahus. Stan tahtis oma elu elada?! Nii vähemalt Jo arvas. Ja nüüd oli ta seal ja puudutas teda. See tegi ju Jolene sellest üle saamise veel raskemaks - võimatuks.

[Chris White]

Chris turtsatas taaskord. Oota, mida see 'kapp' endast õige arvas? Ta võis küll suure lihasmassiga olla(ilmselgelt oli tüüp ka suure kondiga), aga see ei teinud temast veel mingisugust kõvat venda. Christopheri ausaltöeldes isegi ei kottinud, et Stanley keha Chrisi oma kõrval topelt näis. Noormehe kaklusoskused olid siiski ületamatud, aga selle tolguse peale ta oma aega raiskama ei hakanud. Eriti veel tüdruku pärast, kes ei saanud ise ka aru, mida tahab. Noormees raputas õrnalt pead ja keeras siis 'lihasmassiga' paksule selja, näidates ülbelt ka keskmist sõrme. Pane ennast, düüd.

[Gregory Sanches]

Stanley ohkas, ning lasi end heintele põlvili, kui oma käed puusadele asetas. ''Liiguta ennast kiiremini poisike,'' mainis ta kiirelt Chrisile, kui siis silmadega tagasi Jolene'il peatus. ''Peaksin ma temakohta teadma midagi? Kortsus mehe kulm korraks, kui silmadega üle ruumi oli liikunud, ning märkas nüüd ka kapralit ja nooremseerut. ''Te võite aidata teda, ning mind siia üksi jätta.'' Lausus ta neile, ning mehed liikusid välja blokeerides sissepääsu teistele, ning ka Chrisile. ''Ma ju ei taha sind jälle siia jätta. Sa ei saa siiamaani aru sellest?'' Mõmises mees vaid vaikselt, kui oma käed põlvedele viis, ning sisse hingates silmad lakke kinnitas. Midakuradit ta veel tegema pidi?!?

[Jolene Dulane]

"Ta on eikeegi," lausus Jolene sosinal. Ja see oli tõsi. Lihtsalt üks väike kõrvalepõige. Või tollel ajal isegi aus kõrvalepõige. Stan oli ta maha jätnud. Või noh, nende teed olid lihtsalt lahku läinud. Ta vaatas mehele otsa. "Mis sa ütlesid?" küsis tüdruk siis. Kas ta kuulis valesti. Jah, raudselt kujutas endale seda ette.

[Gregory Sanches]

Stani kulm kortsus tuimalt, kui ta pearaputusega ohkas, ning end püsti ajas. ''Olgu siis eikeegi.'' Ei hakanud mees rohkem uurima vaid hingas sügavalt sisse taaskord. ''Ma ütlesin, et ma ei taha sind jälle maha jätta. Ma tahan sind endaga kaasa võtta, kui me siin oma õppusega ühelepoole saame ja ma koju saan minna. Tuleksid sa?!? Esitas ta küsimuse koheselt järgi, ning viis oma silmad tüdrukule. Kas too oli nõus temaga Texasesse kolima? Olid ta vanemad sellega üldsegi nõus, ning kas Stan ise oli selleks valmis? Ta lihtsalt pidi olema, sest vastasel moel, oleks ta neiust lihtsalt ilma jäänud.

[Chris White]

Chris ei mõistnud, kes see vend selline oli. Ja tal oli veel mingi abivägi ka. Noormees kuulis, kui Stanley küsis, kas ta peaks Christopheri kohta midagi teadma. ''Kuule jah, ma muide panin su tüdruksõpra aka Jolenet eelmine nädal,'' hõikas ta veel järgi, hääletoon ülbe ja parastav. Tal oli üsna pohhui, kui see nüüd midagi muutma hakkas. Tõde oli valus, mis teha. ''Ja mida teie veel vahite, väiksed orjapoisid?'' sõimas Chris Stanley 'abiväge'. ''Päris sitt mees on see, kes ennast ise kaitsta ei oska,'' pomises ta veel, olles suunanud selle Stanile. Noormees seadis oma sammud minekule..

[Gregory Sanches]

Stan silmitses Jolene täpselt niikaua, kuni Chris oma suu uuesti avas. ''Midakuradit sa tahad? Mis sul viga on?!?'' Esitas ta küsimuse, kui end heinakuhjal püsti ajas, ning silmad uksele kinnitas, kus Chris midagi ebamäärast seletas. Ta oli ikka täiesti veendunud, et tal on võimalus sealt üks paras keretäis saada eksole? Kutt pidi endas kas idiootlikult kindel olema, või oli ta püsti loll. Mõlemal juhul oleks ta niivõinaa peksa saanud. Stan poleks mõne sinika puhul teist nägugi teinud, need ei paistaks niikuinii välja, eksole.

[Jolene Dulane]

Jolene vaatas alla Chrisi poole. "Palun mine lihtsalt ära, okei," lausus ta, peaagu, et masendunud häälega. No türa, oli seda nüüd vaja. Ja Chris, tuli välja, oli ka mingi ilge värdjas ju. Pidi ta seda mitu korda korrutama, et ta oli Jolene pannud. Nagu Jolene ei oleks ennast niigi sitasti juba tundnud. Viimaks ei pidanud Jo närvid vastu. Ta hüppas heinakuhja otsast alla, kiirustas ukse juurde, möödudes Chrisist, ütles ta poisile: "tead, sa oled ikka eriline värdjas küll." Seejärel pistis Jolene jooksu. Ta tahtis sealt kaugele ära saada.

[Gregory Sanches]

Stani silmad liikusid koos temaga kehaga samuti alla, ning Chrisini. Teda mõne sekundi vaadanud alustas Stan siis Jolene'i kõrval jooksmist, kui ta viimaks peatas, ning oma kätega paigale kinnitas. ''Ma pean sind mööda seda ala siin taga ajama, kui tahan saada vastust oma küsimusele?!?'' Ohkas mees viimaks, ning viis silmad maha. Pead õrnalt kallutanud kinnitas ta oma silmad taaskord Jo'le. ''Minupärast öelgu tema mida ta tahab, aga palun, vasta mulle ausalt.'' Viis Stan oma silmad korraks majakesele, kuhu juurde ta nooremseeru ja kapral koos Chrisiga jäänud olid.

[Jolene Dulane]

"Mis vastust sa tahad?!" hakkas Jolene karjuma. "JAH, MA MAGASIN TEMAGA! OLED NÜÜD RAHUL?" Jolene vihkas ennast nii väga. "Aga mida ma tegema pidin. Sind ju ei ole enam!" Seda lisas ta juba palju vaiksemalt. Tüdruku silmad olid nüüdseks maha kinnitunud ning need olid jälle vesised. Talle ei olnud kohalegi jõudnud see, mida Stan päriselt teada tahtis. Et ta tahtis Jolene kaasa võtta.

[Chris White]

Christopher raputas tüdinult pead. ''Melodraama,'' pobises noormees nüüd ja ei teinud väljagi, kui neidis teda värdjaks sõimas. C ei olnud midagi valesti teinud, Jolene lihtsalt reageeris üle. Chris ei viitsinud seda seebiooperit enam pealt vaadata ja suundus siis taas laagriplatsi poole. ''Adios,'' ütles ta veel enne, kui täiesti minema läks. Siis keeras ta end aga täielikult liikumissuuna poole ja kõndis minema.

[Gregory Sanches]

Stan kortsutas oma kulmi iga sõnaga üha rohkem. Ohkas, ning viis oma silmad siis uuele ringreisile enda ümber. ''Sa kohe absoluutselt ei kuula mida ma räägin, nagu tavaliseltki.'' Ei suutnud mees aga muigega mainimata jätta. Loogiline, et talle tegi haiget, et Jo oli Chrisiga öö veetnud, kuid mis vahet sel enam oli. Stan oli ise keeranud neidisele selja tol hetkel, kui tal teda vaja oli eksole. ''Ma ju olen siin olemas. Ja täiesti sinu oma.'' Mainis ta viimaks, kui ohkega silmad Jolene'il peatas, ning seejärel pead raputas. Ta hoidis endiselt tüdrukust kinni.

[Jolene Dulane]

Jolene lõi enda käed poisile kaela, kui talle kohale jõudis, mida Stan enne öelnud oli. "Palun anna mulle andeks," lausus ta nõrgalt. "Ma armastan sind üle kõige maailmas ja ma ei suuda ilma sinuta enam elada." Tüdruk peitis enda näo mehe rinnale. See oli see mida ta igatses.

[Gregory Sanches]

Stanley naeratus näol suurenes mõnevõrra, kui ta tüdruku sõnu kuulis. ''Sa ei pea vabandama, ma olen ise selles süüdi.'' Lausus ta kiirelt neidisele, kui silmad kahele mehele küüni juures viis, ning siis oma mikri sisse lülitas. Klapi kõrva pannud andis ta selge käsu neile sealt kaduda, ning mehed positioonidele jooksutada.''Lähme?'' Uuris ta oma käsi Jolene'ist eemaldades, kui ohkega silmad maha lõi. Pikk päev metsas veeta veel, ning siis mõned kokkuvõtted kirjutada.

[Jolene Dulane]

"Kuhu me lähme?" küsis Jolene, vaadates mehele otsa. Issand, ta oli nii õnnelik jälle! Tüdruk libistas enda käe mehe omasse, ning ootas vastust.

[Sponsored content]