Not so fresh start

[Stella Fortier]

Stella oli siiani inimestega suhtlemisest hoidunud. Oma persse keeratud tujuga ei tahtnud ta kohe üldse mingeid tutvusi sobitada. Esmamulje on tähtsaim, võimis, ja kui väike Rache kohe vastu klähvima hakkab ja mitte millegi pärast näo täis sõimab, ei too see üldse head muljet, eksole.
Aga nüüd oli Rache oma hea tuju tagasi saanud. Või vähemalt enam-vähem.
Neidis oli lihtsalt ringi uidanud ja jõudis lõpuks järve juurde, jäädes selle kaldale istuma. Viimased viis minutit oli ta oma telefoni otsas rippunud ja kasuisaga rääkinud. Mingit ilusat juttu sealt oodata otseloomulikult polnud. "Käi persse, Oleg. Sa üritused ei lähe läbi. Ma olen sulle seda viimased aastad rääkinud. Tule keera mulle kohe parem taha, kui sa seda raha niiväga tahad. Äkki lähen vaimselt ka segi, siis saad oma rahaga rahulikult edasi elada. See on minu kuradi raha ja sinusugusele kiimas pedele ma seda ei anna. Saa sellest ükskord aru, mees.." olid viimased sõnad, mis Stella telefoni ütles, enne kui ta kõne lõpetas. "Pff.. kuskil ei saa rahu.." pomises ta ning libistas telefoni pükstetaskusse, jäädes järve vaatama ning manas näole üsna usutava naeratuse.

ot: Outfit - ilma koti ja selle veidra jakita (?)

[Edgar Blackthorn]

Kuigi Edgarile ei meeldinud see kohe üldse, pidi ta ikkagi järve äärde minema, et ka sealset olukorda kontrollima. Ja oma kohustustest ei saanud ta kõrvale hiilida.
Vee läheduses tundis ta ennast kohutavalt. Ta ei osanud ujuda ning ta ei tahtnud kalda lähedale minnagi, mis siis, et ta ei upuks põlvesügavuses vees.
Alguses noormeesei märganudki tütarlast, kes eemal telefoniga rääkis. Alles siis, kui ta oli piisavalt lähedale jõudnud, kuulis ta sõimusõnu ning ta vaatas kulme kergitades brüneti poole, kes kõne ära lõpetas ja isegi naeratas.
Edgar ise pole kunagi teisi niimoodi sõimanud. Ta ei ole üldse roppe sõnu kasutanudki. Mees eelistas oma viha lihtsalt alla suruda ning loota, et see läheb kiiresti üle. "Kas midagi on lahti?" Päris Ed vaiksel häälel.

[Stella Fortier]

Stella ehmatas kergelt, kui keegi temaga rääkis. Vaiksel häälel, kuid siiski. Ta oli üsna oma mõtetes. Viinud pilgu kõnetajale, muigas Rachel. "Mitte eriti." vastas Stella.

[Edgar Blackthorn]

Edil ei olnud kavas neidu ehmatada, kuid kui too võpatas, astus ta sammukese tahapoole. Ent kui too rääkima hakkas, sai ta aru, et neidis ei olnud pahane tema peale. Noormees oli täiesti vaiksete sammudega sinna ju tulnud. "Võinii?" Tema ei olnud muidugi see, kes peaks aru pärima sündmuste kohta neidise elus, kuid too oli ropendanud ja sellepärast oleks tal suu peaaegu lahti vajunud. Hämmingust.

[Stella Fortier]

"Jah, just nii." noogutas Stella. See teema talle ei meeldinud. Tema eraelu ja sinna pole teistel asja. Neidis ajas ennast püsti ning pühkis tagumiku pealt sodi ära. "Stella Rachel," tutvustas ta ennast ning surus siis käed pükstetaskusse, niiet vaid pöidlad paistma jäid. Viisakus polnud eriti tema rida.

[Edgar Blackthorn]

Noormees astus veel sammukese eemale, soovimata enda peale seda liiva, mida neidis maha rapsis, mis siis, et see lendas hoopiski teises suunas. Kui neidis ennast tutvustas, ootas ta hoopis käesurumist, mitte nende peitmist taskutesse. Ainult tema vist kasutas sellist tutvumismeetodit. Masendav. "Edgar Blackthorn," tutvustas ta ennast viimaks, oskamata seekord midagi lisada või öelda. Nüüd andis ta eesõiguse Stellale.

[Stella Fortier]

Stellale hakkas juba tunduma, et mees teda kardab, mis neidise näole üsnagi lõbusa muige tõi. "Kardad mind? Ausõna - ma ei ole inimene keda kartma peaks," muigas ta. Tegelikult on Stella väga kardetav inimene.

[Edgar Blackthorn]

Ed kortsutas pisut kulme. Miks ta peaks kartma tüdrukut, kui ta oskas iseennast kaitsta? Ta keelas Stellat pealaest jalatallani üle vaadata. See oleks liiga perversne tundunud juba. Eriti veel siis, kui ta täiskasvanud oli. "Ma ei karda sind," kehitas ta õlgu. "Ma lihtsalt eeldasin, et sulle pakuks ebamugavust kui keegi võõras mees sulle järsku väga lähedale astub." Selline oli tema seisukoht.

[Stella Fortier]

Naeratus Stella näol venis laiemaks. "Kui armas sinust," sõnas neidis. "Minus on ebamugavus tunnet üsna raske tekitada, niiet sellepärast pole vaja muretseda," muigas Rachel.

[Edgar Blackthorn]

Ed kehitas õlgu. Ta tõesti üritas arvestada teistega ning kuidas nad võivad ennast tunda kui ta nende läheduses on. "Ahso?" päris ta pisut kulme kergitades. Väga paljud oleksid ilmselt üritanud midagi teha, midagigi, mis oleks tekitanud Stellas ebamugavustunnet, kuid Edgar püsis täiesti liikumatult omal kohal. "Ma järeldan, et sa oled väga enesekindel siis?" küsis ta viimaks. Miks muidu rääkis ta nii?

[Stella Fortier]

Edgar oli nagu nii armas tegelane. Viisakad inimesed on alati toredad olnud. Ed' küsimuse peale kehitas Stella õlgu. "Kui sa nii ütled," muigas ta. "Enesekindlus on ometigi hea omadus, võimis?" sõnas Rachel.

[Edgar Blackthorn]

Viimane lause pani Ed'i naeratama. Enesekindlus kulus alati ära. Ka temal, kuigi pealtnäha puudus see mehel täielikult. Ta andis vaidlustes tihti alla sest ei soovinud oma arvamust peale suruda, olgu see siis õige või vale. Nagunii tuleks see kunagi tulevikus välja, niiet see isegi ei heidutanud teda. "Jah on küll," noogutas ta kinnituseks. "Eriti praegusel ajal kui sinu üle mõistetakse kohust kasvõi selle üle kuidas sa riides käid või käitud."
Viimast esines noorte seas kõige rohkem. Inimesi kritiseeriti ja Edgar hindas neid, kes julgesid sellest hoolimata oma nina kõrgel hoida ja sellest kõigest mitte välja teha.

[Stella Fortier]

"Täpselt, noh," naeratas Stella. "Kellegi üle kohut mõistmine puhtsalt välimuse ja käitumise põhjal on jube asi." sõnas ta. "Olgu ma populaarses seltskonnas või mitte - eelarvamusi pole mul enam-vähem mitte kunagi olnud. "lisas neidis.

[Edgar Blackthorn]

Täiesti üllatav, et nad järsku sellisele teemale üle läksid, eks? Kuigi Ed teadis, et esmamulje järgi ei tohiks inimesi hinnata, oli ta seda teinud ning temaarust oli tüdruk ülbe. Muidugi tänu selle ropendamise asjale. Hetkel said nad aga päris hästi läbi ju ja loodetavasti nii see asi ka jääb. Edgar ei soovinud kellegagi tülitseda või vaenujalal olla. "See on ju väga hea," arvas ta. Vähemalt klappisid nad selles asjas. See oli pigem hirm, mis pani Ed'i inimeste suhtes natuke... eelarvamustega käituma. Ta oli noorena väga palju kriitikat saanud ja see muutis ta ettevaatlikuks.

[Stella Fortier]

Üllatav, indeed. Korraks oli Stella arvanud, et see jääbki rohkem tere-headaega vestluseks, aga nagu näha - ei jäänud. Tülitsemine ja vaenujalal olemine ei olnud ka Stellale meeltmööda, aga oma positsiooni pärast populaarsete seas oli ta pidanud päris tihti kellegiga ülbitsema ja ega sõprussuhe sealt eriti hästi ei arene. "Hea on see tõesti." nõustus Stella. "Aga head kombed hakkavad vaikselt haihtuma. Jubekahju." sõnas neidis.

[Edgar Blackthorn]

"Noh, aga neid sa võid ju omale meelde tuletada." Viisakusetiketid olid talle juba lapsepõlvest pähe määritud. Tema kasuisa, kes töötas väga tuntud firmas ning sai pidevalt tähtsate ärimeestega kokku, pidas väga tähtsaks, et ka Edgar oskaks viisakalt teistega käituda. Tema kasuisa suhtus Ed'i nii, nagu oleks too tema pärispoeg.

[Stella Fortier]

"Mina juhtun olema seltskonnas, kus viisakusreeglid eriti teretulnud ei ole, kuigi väljaspool seda seltskonda võin ma üpriski viisakas olla." ütles Stella. "Ja vaheldus tollest seltskonnast on vägagi oodatud. Stella pole ammu pailaps olnud," sõnas neidis ning sasis siis parema käega kergelt juukseid.

[Edgar Blackthorn]

"Tõesti?" Viisakus oli ju igal pool teretulnud. Kuid millegipärast hakati ka selle pärast teisi norima. Miks ei meeldinud enam noortele inimesed, kes ei ropendanud, teretasid igatüht ning surusid käsi nendega, kellega nad tutvusid. Selliseid inimesi peeti nohikuteks ja ausaltöeldes oli see väga paljude jaoks solvav. Umbes sada aastat tagasi ei suutnud keegi üldse ettegi kujutada, et tüdrukud jookseksid ringi ja sõimaksid üksteist litsideks või hooradeks. "Ja miks Stella siis pailaps enam ei ole?"

[Stella Fortier]

"See on juba Stella eraelu ja Stella eraelu on ainult Stella teada," naeratas neidis. "Ja sind tundud olema, vastupidiselt minule, väga viisakas. See on armas, tead seda?" sõnas Rache veidi flirtival toonil.

[Edgar Blackthorn]

Lapsik suhtlemisviis pani Edgari ainult muigama. Viimati kuulis ta oma nooremat õde nii rääkimas. See oli ka siis kui ta oli alles väike ja pudistas armsalt oma pudipõllele. Kuid nagu räägitakse, siis lapsed kasvavad kiiresti ning praeguseks oli ta juba keskkooli lõpetamas. Oma riietuselt meenutas tema õde Stellat natuke. Järgmisel hetkel ta kohmetus pisut. "Armas?" Talle jäi märkamatuks flirtiv toon sest see oli tema jaoks täiesti võõras. Mitte keegi pole temaga nii rääkinud. Kunagi.

[Stella Fortier]

Vahest võib lapsikult käituda. Vahest, harva. See on (ka) armas. Edgar' kohmetumise peale naeris Stella kergelt. "Armas, jah." kordas Rachel. "Kõik viisakad inimesed on armsad. Eriti siis, kui ma nen.." rääkis Stella ning koukis siis taskust välja telefoni, mis pinisema otsustas hakata. "No jumal.. " pomises ta pahaselt ja vaikselt ning pani siis kõne kinni, ilma sellele vastamata ning telefon läks tagasi taskusse. "Ee.. kuhu ma jäin.. õigus.. viisakad inimesed on eriti armsad siis, kui ma nendega väga vähe kokku puutun," lausus neidis toonil, nagu poleks toda ebameeldivat kõnet vahepeal olnud.

[Edgar Blackthorn]

Edgar mühatas vaikselt midagi mõistmatut, kuid langetas pilgu kiiresti telefonile, mis helises ja kergitas pisut kulme. "Perekond?" uuris ta. Mõned vanemad lihtsalt tahtsid iga poole tunni tagant teada, millega nende lapsed laagrid tegelevad. Tema vanemad olid ka samasugused kui ta noorem oli. "Ma tänan?" kergitas ta pisut kulme, oskamata midagi muud öelda.

[Stella Fortier]

"Mul ei ole perekonda," sõnas Stella kindlal toonil, andes märku, et ta sellest edasi rääkida ei taha. Aga perekonna kanti see kõne tõesti jama - kasuisa Oleg. Samune mees, kellega ta ennem rääkis. "Jah, võta heaks," naeratas Rache.

[Edgar Blackthorn]

Mees tõsines koheselt. Kuigi ta oli 24, ei olnud ta veel kordagi elus kedagi kaotanud. Isegi mitte vanaema või vanaisa, kes rõõmsalt seitsmekümnendates olid. Kusjuures mõlemad olid üsna nooruslikud ja olid isegi kahekümne esimese sajandiga täiesti kursis, kuid sellegi poolest võis neid nimetada vanamoodseteks. Ja neilt oligi ta enamasti oma sõnavara pärinud. Ed käis iga suvi nende juures ja igasugused vanamoodsed laused jäid talle külge.
"Kui sulle viisakus nii palju meeldib, miks sa seda ise ei ole? Laagris ei tule sulle keegi nina alla hõõruma kui nõme see tema arust on," avaldas ta oma arvamust, liikudes kiiresti eelmise teema juurde tagasi.

[Stella Fortier]

Ed' tõsist ilmet nähes, muigas Stella õrnalt. Millest see ilme tuli? Stella sõnadest, et tal perekond pole? Kasuisa Oleg oli ta ainus perekonnaliige, aga kuna nad hästi läbi ei saanud, oli mees tema jaoks sama hästi kui võõras tänavalt.
Küsimuse peale Rache naeris kergelt. "Laager laagriks. Ma tulingi siia, et teistsuguses seltskonnas olla ja .. ee.. nö elu järgi järele mõtlema." sõnas neidis. "Ja harjumustest on raske lahti saada. Pealegi mulle läheb üsnagi korda minu positsioon kohtades, kus ma pikemat aega viibima pean. Eriti, kui ma seal tipus olen." lisas ta.

[Sponsored content]