Punane kaustik

by James Michelle Smith Nelj Apr 28, 2011 5:08 pm

Hea, et ma selle punase kaustiku nii poolkogemata kaasa võtsin. Kuna vennat ei ole, ei ole mul kellelegi oma mõtteid inimestest rääkida. Niisiis saan ma need siia kirjutada

Olen suvelaagris ja olnud siin veel üsna vähe aega, kuid mul juba on olnud võimalus tutvuda paari noorega.

Üks neiu oli Ellen. Muidu tundub tore tütarlaps, kuid mul oli ühe noormehega vestlus pooleli, kui tema sinna sisse sadas. Sellepeale kadus too noormees ära, Ellengi vahetas minuga veel vaid paar lauset ja läinud oli ka tema. Ma ei tea, kas tollel võõral vennal ja Ellenil on mingi kana kitkuda, või mis värk on, aga laululavale ma igaljuhul üks istuma jäin...

Ja siis see võõras vend. Ma siiamaani ei tea ta nime. Ta tuli minuga rääkima, kui ma laululaval veidi päikest võtsin. Muidu tundus tore noormees olevat, aga palava suvepäeva kohta oli ta väga tumedalt ja pikkade varukatega kaetud. See selleks. Veel imelik oli see, et ta nagu saatis signaale, et tahab suhelda, aga samas oli nii eemaletõukav, et järgmine kord teda küünis kohates, ladusin talle kõik asjad välja ja läksin ära. Tõsiselt lapsik noormees, ometi tundub, nagu oleks ta umbes minuvanune. On aru saada ja, et tal on probleeme... Lihtsalt tahaks teda aidata. Ilmselgelt ta endale ligi ei lase. Las siis olla üksi oma koorma all. Pean õppima võõraste pärast mitte muretsema - üritagu ise endaga hakkama saada.

Aga olgu, aitab küll...

Igatsen vennat.. Siis mu käsi ei oleks praegu siin selle jutu kirjutamisest valus (ja, ma tean, et ma lihtsalt surun pastakat liiga tugevasti paberile...).

Cya.
James.