Re: Lend me your courage to stand up and fight

[Raymond Dice]

Ray jäi hetkeks seisma ja kallistas siis Trevorit tugevalt, tahtmata lahti lasta. Nii palju siis sellest, et ta oma muretsemist välja ei näita. Ray mõtles esialgu selle peale, et ta jättis nende asjad sinna infolauda. Ja alles siis jõudis talle kohale, et nad peavad laagrisse tagasi ka saama kuidagi.

[Trevor Farro]

"Ma olen... korras," pomises Trevor Ray'd vastu kallistades. "Mis ajast sa nii pehmeke oled?" naljatles Trev, tahtmata ise ka Ray'st eemale tõmuda. Kuidas ta seda Chrisile räägib? 'Hei, mul süda jukerdab natuke, muud pole midagi?' Ta süda lõi liiga aeglaselt. Uskumatu. Miks tema mingi reverse pidi olema?

[Raymond Dice]

"Natuke vahel ikka võib ju," sõnas Ray kerge naeratusega, tõmbudes viimaks siiski eemale. Trevori käest ta enam kinni ei võtnud. Äkki hakkab kutil imelik või midagi.. "Lähme nüüd võtame asjad ja siis uurime, kuidas me tagasi laagrisse saame," sõnas Ray.

[Trevor Farro]

"Mhmh," noogutas Trevor ja ohkas. Ta suundus koos Ray'ga info laua juurde, kus nende asjad olid. Need kätte saanud, suundusid nad välja. Ja mis nüüd edasi? Kuidas nad laagrisse saavad. Sest Trevoril polnud endiselt raha. Ta mängis oma keeleneediga hammastel ja vaatas ringi.

[Raymond Dice]

Ray vaatas välja jõudes natuke ringi. Eemal paistis küll bussipeatus, aga esiteks polnud tal aimugi, kas sinna kusagile laagri lähedusse busse sõitis ka ja teiseks polnud neil kummalgi ju raha. "Ma arvan, et meil on probleem," sõnas kutt siiski üsna lõbusal toonil.

[Trevor Farro]

"Ja kuidas me selle lahendame?" küsis Trevor samuti muiates ja viis pilgu Ray'le. Tal polnud ühtegi ideed. Muidugi nad võisid alati helistada kellelegi. Aga Trevil polnud telefoni. Kurja. Tal tarkpeal polnud kellegi numbrit ka peas. Ta oli oma telefonist selles suhtes täiesti sõltuv. Kõik numbrid olid seal.

[Raymond Dice]

"Laulame tänava ääres ja siis inimesed annetavad raha," pakkus Ray kergelt naerdes, hakates suvalises suunas edasi sammuma. Parem ikka, kui haigla ees passida. Veider tegelikult, et kiirabi tõi nad haiglasse ja see ei huvitanud kedagi, kuidas nad tagasi saavad. Samas äkki sai haiglast helistada? Oleks siis, kellele helistada. Ray'l oli ainult enda number peas.

[Trevor Farro]

"Sul kellegi numbrit pole peas?" küsis Trevor Ray'le järgi vurades. "Chrisi näiteks," lisas kutt. Ta kõndis Ray kõrval veidi maad ja jäi siis seisma. "Ma ei liigu siit kuskile enam, ma tahan autopeale ja kohe," vingus ta. Come on, tema jala ei käi. Eirit pärast tänast seiklust. Trevor oli ikka räige eit küll.

[Raymond Dice]

"Ee.. Äkki isegi on.." sõnas Ray samuti seisma jäädes, püüdes midagi meenutada. "Ära ole siuke naine," lisas ta lõbusalt naerdes. Ray ragistas veel veidi ajusid ja ohkas siis. "Ja mis me selle numbriga teeme, kui meil telefoni pole?"

[Trevor Farro]

"Haiglast seest saab helistada ju," lausus Trevor. Like daa. "On see sul peas?" küsis ta Ray'lt üle. Kuhu nad sedasi ikka jalutavad? Lähevad höölega? Hah.

[Raymond Dice]

"Aa.. Siis küll," muigas Ray otsa ümber pöörates, võttes suuna uuesti haigla poole. "Vist.." vastas ta mõtlikult. Kaks numbrit läksid omavahel sassis, aga proovis mõlemat siis lihtsalt. Õige pea astusid nad uuesti haiglaustest sisse ja too tädikene valvelauas vaatas neid kahtlustaval pilgul. Ray seletas ära, et neil on vaja keegi järgi kutsuda ja naine leebus, ulatades talle telefoni. Kutt toksis esimese numbri sisse ja jäi ootama. Vastu võttis mingi vene aktsendiga naine. Ray oli hetke üllatunud ja vajutas lihtsalt kõne kinni, naerdes siis kergelt. "See polnud õige," mainis ta igaks juhuks ja proovis siis teist varianti..

[Trevor Farro]

Trevor istus kuskile toolile koridoris ja jälgis Ray'd. Ta toetas oma pea vastu seina. Kutt oli kindel, et nüüd on õige number ja kui polnud, siis Trev lihtsalt istub seal seni, kuni Chris teda otsima hakkab ja haiglasse jõuab. Trevor kuulis Ray häält, aga sõnadest aru ei saanud. Nii palju ta ei keskendunud.

[Raymond Dice]

Ray seletas kutile enamvähem ära, et nad on haiglas ja neil on küüti vaja. Chris oli paras närvipundar muidugi, aga midagi sai talle selgeks siiski ja kutt lubas kohe seal olla. Ray lõpetas kõne ja sammus tagasi Trevori juurde, istudes ta kõrvale. "Ta kohe tuleb," sõnas kutt vaikselt.

[Trevor Farro]

"Tore," ohkas Trevor ja vaikis mõne hetke. "Mida ma talle ütlen?" küsis Trev silmi avades ja pilku Ray'le viies. "Et ma olen aeglase südamega?" küsis ta. Kuidas sa ütled oma kutile, et sul on mingi kahtlane surmahaigus? Trevor ohkas jälle.

[Raymond Dice]

"Ütledki ausalt, et sul on selline haigus ja.. Talle peaks ka näitama, kuidas seda rohtu kasutada. Igaks juhuks.." lausus Ray võimalikult rahulikult. Ta ei tahtnud endale veel tunnistada, et Trevoril mingi selline karm haigus on.

[Trevor Farro]

Trevor noogutas ja ohkas jälle. "Kuradi!" käratas ta ja hoidis hinge kinni. Kaua see kestab nüüd? Ta sulges oma silmad ja toetas kukla vastu seina.

[Raymond Dice]

"Mis?!" küsis Ray ärevalt. Valus oli? Hingata ei saanud? "Trevor, mis on?" küsis kutt. Selle peale ta ei tulnudki, et nad olid haiglas nii et paanitsemiseks polnud väga põhjust ju.

[Christer Dice]

Chris libistas oma telefoni pärast Raymondi kõnet taskusse, tõmbas pusa selga, võttis autovõtmed ning läks parklasse, kus tema Audi seisis. Ta oli endiselt murelik ja kergelt närvis. Kutt avas uksed, istus sisse ning käivitas auto. Kaua aega ei võtnud, kui ta haigla juurde jõudis. Ta parkis auto ära, väljus autost ning lukustas uksed. Seejärel sisenes ta haiglasse peauksest. Koheselt märkas ta ka kutte, kellele järgi tuli. Ta kõndis nendeni. "Hei, lähme?." Haigla on rõve koht. Mitte midagi sellist, kus Christer viibida tahtis. See spetsiifiline hais ja palju tõsiseid nägusid. Ja siis märkas ta mingit vidinat Trevori käes. "Misasi seeee veel on?" vihjas ta selle pastaka moodi asjale. Oli nagu pastakas, samas ei olnud ka. Mis Trevil viga on üldse?

[Trevor Farro]

"See ohkamine käib pinda," vastas Trevor Ray'le. Ei kulunudki enam palju aega, kui Chris uksest sisse sadas. Trev tõusis toolilt ja langes Chrisile kaela põimides käed ümber kuti kaela. Ta ei tahtnud enam kunagi jalga lasta sealt ilmselt. Küsimusele ta vastata ei osanud. Tema ei mäletanud enam, mis see on. "Ma räägin sulle kui me laagris oleme," vastas Trev siis. Ei maksa Chrisi enne autosõitu endast välja viia. Pealegi oli tal vaja aega, et välja mõelda, kuidas seda nüüd täpselt öelda.

[Raymond Dice]

"Harjud ära," arvas Ray. Ja siis tuli Chris sinna ja Ray oli juba valmis igasugust paanikavalangut maha rahustama, aga.. kutt oli üllatavalt rahulik. "Jah, ega see polegi ju oluline, miks Trevor üldse haiglas on ja mis tal viga on ja muud sellised pisiasjad. Eks lähme siis," sõnas Ray suhteliselt pahaselt. Okei, väga pahaselt. Chrisi ikka huvitas ka, miks nad haiglas olid? Ray suundus väljapääsu poole, surudes käed lühikeste pükste taskutesse.

[Christer Dice]

Chris järeldas sellest, et Trevoril on midagi tõsist viga, kui ta kohe rääkida ei taha. Poleks midagi hullu, oleks ta seda öelnud. Christer libistas oma parema käe Trevori alaseljale. "Lähme siit ära," lausus kutt vaid ja hakkas siis koos Treviga väljapääsu suunas liikuma. Ta ei tahtnud rohkem sekundit ka seal hoones viibida. Ta ei teinud sellest välja ka, et Raymond temaga pahaselt rääkis. Ray peaks teadma küll, et Chris on alati siis rahulik, kui oleks normaalne, et inimene on paanikas. Ja seda peaks ta onupoeg ka teadma, et Chris ei kannata haiglas viibimist - ta veetis seal varem palju aega uuringuid tehes oma häälepaelte pärast. Raymond raudselt ei mäletagi, et Christer kunagi tumm oli mõnda aega.

[Trevor Farro]

Trevor noogutas ja liikus Chrisiga kaasa. Ta vaikis kogu tee parklasse. Ta vaikis ka siis, kui nad autosse istusid. Trevor kinnitas oma turvavöö ja pööras pilgu kõrvalistuja aknast välja. Autot võis ta siis tunde järgi juhtida. Trevor ohkas jälle ja hingas siis sügavalt sisse, hoidis veidi hinge kinni ja seejärel pahinal välja. See ohkamine muutus juba harvemaks. Küll see üle ka läheb.

[Raymond Dice]

Muidugi Ray mäletas. Aga armunud inimesed käitusid teistmoodi. Ray'l oleks jumala pohhui sellest, kui vastik tal endal haiglas on, kui tema kallim seal olema peaks. Aga noh.. Polnud tema asi kobiseda. Ray ronis tagumisele istmele ja kinnitas puhtalt harjumusest turvavöö.

[Christer Dice]

Lamaks Trevor praegu palatis, tilgutite all või midagi, küll siis Christer paanitseks. Aga hetkel oli ta kutiga ju kõik okei. Ta lasti minema sealt. Chris kinnitas ka enda turvavöö, käivitas auto. Ta vaatas küsivalt Trevori poole, kui too ohkas. Mis nüüd siis? Kutt tagurdas parklast välja ning võttis suuna laagri poole.

[Trevor Farro]

Trevor ei lausunud terve tee sõnagi. Ta isegi keeras raadio valjemaks, et autos vaikust ei tekiks. Kui nad laagrisse jõudsid, oli Trev vist esimene, kes autost välja astus. Ta pani oma käe ümber Chrisi ja nad hakkasid majakese poole astuma. Trevor vaikis endiselt. Ta oli autosõidu ajal välja mõelnud sada ja üks erinevad viisi, kuidas Christerile öelda, et tal süda liiga aeglane on, aga endiselt ei leidnud ta seda õiget varianti. Trevi pilk oli maas. Ka siis, kui nad kämpingusse astusid.

[Sponsored content]